Varro Vooglaid: riigikohtu otsus tunnistada kooseluseadus kehtivaks on meelevaldne ({{commentsTotal}})

Varro Vooglaid.
Varro Vooglaid. Autor/allikas: ERR

Riigikohtu otsus kooseluseaduse jõustumise küsimuses on selgelt põhjendamatu ja tendentslik, lähtudes mitte ausameelselt loogilise arutelu põhimõtetest, vaid soovist jõuda võimu- ja meediaringkondadele meelepärase tulemuseni, tõdeb Varro Vooglaid.

Ligi kaks nädalat tagasi andis riigikohus teada põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi määrusest, millega asuti seisukohale, et kuigi riigikogul ei ole kohustust kooseluseaduse rakendusakte vastu võtta, on kooseluseadus jõustunud ja kehtiv, mistõttu on kohtutel mitte ainult õigus, vaid ka kohustus seda rakendada, täites seejuures loominguliselt rakendusaktide puudumisest tingitud seaduseauke.

Riigikohtul oli kõnealuses asjas suurepärane võimalus parandada väga tõsiseid vigu, mis kooseluseaduse läbisurumisel on tehtud. Paraku otsustas kohus aga risti vastupidiselt anda omapoolse panuse nende vigade õigustamiseks, põlistamiseks ja jätkamiseks, lähtudes pigem ideoloogilistest kaalutlustest kui ausameelsest õiguslikust arutlusest ning kirjutades seeläbi kooseluseaduse nimelise pettuse saagasse järjekordse peatüki.

Neist küsimustest, millele Eesti kõrgeimal kohtul tuli antud kaasuses vastus anda, oli keskse tähtsusega see, kas kooseluseadus on üleüldse jõustunud ehk kas see kujutab endast kehtivat õigust või mitte. Ausameelselt arutledes pidanuks riigikohus tunnistama, et kooseluseadus ei ole tegelikult jõustunud, mistõttu on jämedalt eksinud nii madalama astme kohtud kui ka notarid, kes on seda seadust kohaldanud, justkui oleks tegu osaga Eestis kehtivast õigusest. Selle asemel tunnustas kohus nii notarite kui ka madala astme kohtute meelevaldset positsiooni, nagu oleks kooseluseadus 2016. aasta 1. jaanuaril jõustunud ning nagu oleks seega peamine küsimus vaid selles, kuidas seadust rakendusaktide puudumise tingimustes jõustada.

Aga vaadakem riigikohtu seisukohta veidi lähemalt. Kooseluseaduse jõustumise küsimust puudutav osa kõnealusest määrusest on kätketud punkti 32, kus seisab:

„Kolleegium nõustub halduskohtuga, et kooseluseadus on jõustunud. PS [põhiseaduse – toim] § 108 järgi jõustub seadus kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses endas ei ole sätestatud teist tähtaega. KooS [kooseluseduse – toim] §-s 26 on sätestatud, et seadus jõustub 1. jaanuaril 2016 koos rakendusaktidega. Kolleegiumi hinnangul nägi KooS § 26 ette kooseluseaduse jõustumise tähtaja, seadmata seaduse jõustumist sõltuvusse rakendusaktidest.“

Riigikohtu hinnangul toetab sellist järeldust kooseluseaduse §-i 26 „grammatiline tõlgendus, samuti võrdlus senise õigusloomepraktikaga“:

„Keeleliselt ei sisalda KooS § 26 sõnastus ühtegi edasilükkavat tingimust seaduse jõustumiseks, nähes ette üheaegse jõustumistähtaja nii kooseluseaduse kui ka tulevikus kehtestatavate rakendusaktide jaoks. Rakendusaktide vastu võtmata jätmine ei mõjuta aga kooseluseaduse enda jõustumise aega. Sellist lähenemist toetab ka võrdlev argument. Seaduste puhul, mille jõustumise parlament on seadnud sõltuvusse rakendusaktide kehtestamisest, on seadusandja seda eesmärki seaduse rakendussätetes sõnaselgelt väljendanud. […] Sellist seost kooseluseaduse ja rakendusaktide jõustumise vahel KooS § 26 ei väljenda. Pigem deklareerib seadusandja KooS §-s 26 oma kavatsust võtta vastu rakendusakte. Eeltoodut arvestades jõustus kooseluseadus 1. jaanuaril 2016.“

Kahjuks ei saa riigikohtu esimehe Priit Pikamäe ja teiste kõnealuse lahendi teinud riigikohtu kohtunike ehk Viive Ligi, Nele Parresti, Peeter Roosma ja Malle Seppiku niisuguste selgitustega kuidagi nõustuda. Sel lihtsal põhjusel, et esitatud argumendid pole veenvad. Soovimata kirjutada detailset kriitilist analüüsi, toon esile kohtukolleegiumi seisukoha põhilised nõrkused.

Vaadates, mida kooseluseadus ise oma jõustumise kohta §-s 26 ütleb – „Käesolev seadus jõustub 2016. aasta 1. jaanuaril koos rakendusaktidega“ –, ei ole raske mõista, et seaduse jõustumine on seatud sõltuvusse kahest tingimusest, millest esimeseks on 2016. aasta 1. jaanuari saabumine ja teiseks rakendusaktide vastuvõtmine. Elementaarne loogika, just nagu grammatiline tõlgendus, ei võimalda järeldada muud kui seda, et kui kooseluseaduse rakendusakte ei ole 2016. aasta 1. jaanuariks vastu võetud, siis ei saa ka kooseluseadus ise jõustuda. Kooseluseaduse jõustumine „koos rakendusaktidega“, mida pole vastu võetud ja mida seega kehtiva õiguse tähenduses ei eksisteeri, on loogiliselt võimatu.

Ometi asus riigikohus vastupidisele seisukohale. Et seda positsiooni põhjendada, esitati tõlgendus, mille kohaselt tuleks kooseluseaduse §-s 26 kirjutatut, et seadus jõustub „koos rakendusaktidega“, käsitleda mitte seaduse jõustumise tingimusena, vaid pelgalt seadusandja kavatsuse väljendusena võtta enne 2016. aasta 1. jaanuari vastu ka kooseluseaduse rakendusaktid.

Esiteks on niisugune seisukoht lihtsalt meelevaldne, sest selle põhjenduseks pole esitatud ühtegi kaalukat argumenti. Sama hästi võinuks kohus asuda vastupidisele seisukohale, tuginedes selgitustele, et kohtu „hinnangul“ tuleks kooseluseaduse jõustumise kohta seaduses öeldusse suhtuda rangelt ning et rakendusaktide vastuvõtmise kriteeriumit ei tohi lihtsalt tähtsusetuna kõrvale heita. Kohus pole toonud välja ühtegi fakti, mis tõestaks, et kohtu tõlgendus §-st 26 väljendab reaalselt seadusandja selgelt väljendatud intentsiooni. Pigem on kohus valinud võimuringkondadele meelepärase ja nö ideoloogiliselt korrektset lahendust soosiva tõlgenduse, mis toetab kooseluseaduse läbisurumise ja jõuga kehtestamise ambitsioone.

Teiseks on arusaamatu kohtu seisukoht, nagu oleks kooseluseaduse ainsasse seaduse jõustumist puudutavasse sättesse, mis koosneb vähem kui kümnest sõnast, kirjutatud mitte seaduse jõustumise tingimused, vaid ka seadusandja kavatsused edasiste seadusandlike plaanide kohta. Taoline seisukoht on lausa naeruväärselt tendentslik ja rajaneb ilmselgelt otsitud põhjendustel. Kui seaduse jõustumist reguleerivasse sättesse on kirjutatud, et seadus jõustub „koos rakendusaktidega“, siis on sügavalt ebaloogiline järeldada, et jutt käib mitte seaduse jõustumise tingimustest, vaid hoopis seadusandja kavatsuste ja lootuste kirjeldusest seoses oma tulevase õigusloomelise tegevusega.

Niisugune järeldus on seda põhjendatum, et teatavasti suruti kooseluseadus läbi poolikul kujul ehk ilma rakendusaktideta 9. oktoobril 2014 ehk vähem kui viis kuud enne riigikogu koosseisu mandaadi lõppemist ja seega ka võimaluse sulgumist oma plaane ellu viia. Seaduse rakendumist reguleeriva normi tõlgendamine lähtuvalt oletusest, et üks riigikogu koosseis kirjeldab selles järgmise riigikogu koosseisu kavatsusi, on kõike muud kui adekvaatne.

Kolmandaks oleks üksnes loogiline eeldada, et kui üks seadus võetakse vastu ilma rakendusaktideta ehk kujul, mis ei võimalda seaduse rakendamist, siis on mõistlik seada seaduse jõustumine sõltuvusse ka rakendusaktide vastuvõtmisest, sest vastasel korral kujuneks olukord, kus jõustub rakendamatu seadus. Miks riigikohus leiab selle taustal, et kooseluseaduse §-i 26 selgesõnaliselt kirjutatud nõue, et seadus jõustub koos rakendusaktidega, pole oluline, jääb arusaamatuks.

Kui keegi nüüd küsib, et kes olen mina arvustama riigikohtu seisukohti ja millele tuginedes ma leian, et minu tõlgendus kooseluseadusest §-st 26 peaks olema õigem kui riigikohtu oma, siis võin vastata, et vastavale järeldusele on viidanud lisaks minule ka õiguskantsler Ülle Madise – tõsi, küll ammu enne seda, kui ükski kohus oli kooseluseaduse (pärast 2016. aasta 1. jaanuari) kehtivaks lugenud.

Nimelt ütles Madise juba 2015. aasta 22. septembril riigikogus kooseluseaduse ühe kõige innukama läbisurujana tuntud Imre Sooääre küsimusele vastates ühemõtteliselt, et seaduse jõustumiseks on tarvis ka rakendusaktide vastuvõtmist: „Täna on seis see, et tõepoolest täiendavate õigusloomeliste muudatusteta, täiendavate seaduste vastuvõtmiseta see seadus ei jõustu.“ Ilmselgelt pidas Madise „täiendavatest õigusloomelistest muudatustest“ ja „täiendavate seaduste vastuvõtmisest“ rääkides silmas kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmist, osutades sellega järeldusele, et rakendusaktide vastuvõtmine on kooseluseaduse jõustumise eelduseks.

Niisiis oleme tänaseks olukorras, kus õiguskantsler ja riigikohus ehk kaks kõrget põhiseaduslikku institutsiooni, mille mõlema ülesandeks on teostada järelevalvet selle üle, et riigivõimu teostataks kooskõlas põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seadustega, on kooseluseaduse jõustumise küsimuses väljendanud risti vastupidiseid seisukohti. Kui õiguskantsleri sõnul on rakendusaktide vastuvõtmine kooseluseaduse jõustumise eelduseks, siis riigikohtu hinnangul pole rakendusaktide vastuvõtmine seaduse jõustumise seisukohast üldse oluline – mis sest, et kooseluseadus ise selgesõnaliselt nimetab rakendusaktide vastuvõtmist oma jõustumise eeldusena.

Tähelepanuväärselt ei ole õiguskantsler Madise pärast 2016. aasta 1. jaanuari saabumist enam kordagi avalikult korranud oma seisukohta, et ilma rakendusaktide vastuvõtmiseta kooseluseadus ei jõustu. Vastupidi, vähemalt mulle teadaolevalt ei ole ta öelnud antud teemal mitte ühtegi sõna, olgugi et samal ajal on ta kindlasti olnud teadlik sellest, kuidas notarid ja kohtud hakkasid kooseluseadust aktiivselt rakendama, justkui oleks see jõustunud ja kujutaks endast osa kehtivast õigusest. 

Endiselt on aktuaalne see, mida ma kirjutasin sellel teemal juba 22. detsembril 2015 ehk vaid loetud päevad enne kooseluseaduse jõustumise eeldatava aja saabumist: 

„[S]edamööda, kuidas sügise jooksul selgus, et kooseluseaduse rakendusakte ei õnnestugi valimiste järgselt tunduvalt väiksema reformierakondlaste ja sotside kontsentratsiooniga parlamendis kõikvõimalikest manipulatsioonidest ning saadikute survestamisest, nende äraostmise püüdlustest ja isegi väljapressimisest läbi suruda, hakati liberaalse meedia lahkel kaasabil justkui ühest suust korrutama, et tegelikult ei olegi kooseluseaduse jõustumiseks rakendusaktide vastuvõtmist tarvis – seadus jõustuvat nii või teisiti.

Mängleva kergusega justkui unustati olematuks see, mida kooseluseadus ise jõustumise kohta ütleb ning mida oli riigikogu ees kõneldes kinnitanud ka õiguskantsler, kes on ühtlasi Tartu Ülikooli riigiõiguse professor ja põhiseaduse kommenteeritud väljaande vastutav toimetaja – kujundati üksmeel, et kui see ei haaku poliitiliste ja ideoloogiliste ambitsioonidega, siis pole seaduse tekst oluline ning seejärel asuti seda üksmeelt jõuliselt üldkehtiva seisukohana kehtestama.

Seesugune õigusriigi põhimõtte jõhker ja häbenematu eiramine on veel üks samm paljude manipulatsioonide, valede ja pettuste jadas, mis on saatnud kooseluseaduse läbisurumise püüdlusi algusest peale. Ja taas kord pakub kooseluseaduse läbisurumise protsess hea võimaluse näha, kui olematu on meie riigis võimu juures olevate poliitikute ja ka mitmete ametnike ja nö heasse seltskonda kuuluvate juristide austus õigusriigi ja demokraatia põhimõtete vastu, kui need juhtuvad olema ebamugavad või kliendi huvidele vastukäivad.

Samuti näeme, et elementaarsed loogilised vastuolud – kuidas teisiti nimetada seisukohta, et kooseluseadus, mis peaks jõustuma koos rakendusaktidega, väidetakse jõustuvat sõltumata sellest, et rakendusaktid, millega koos see peaks jõustuma, ei ole vastu võetud – ei ole enam ideoloogiliste ja poliitiliste ambitsioonide läbisurumisel takistuseks.

Kõik see on märgilise tähtsusega palju laiemalt kui kooseluseaduse kontekstis ning saadab sõnumi kogu meie poliitilise kultuuri kohta: pole vahet, mida seadus ütleb, sest selle osa, mis ei sobi hetkel prevaleerivate ambitsioonidega, saab lihtsalt kõrvale jätta ja ära unustada või tõlgendada seda moel, nagu puuduks sel tähtsus. Loomulikult tundub see jabur ja mõistusevastane ning ongi seda, ent paraku just nii meie riigis asjad käivad.

Siiski on loo juures võimalik näha ka head, sest mida innukamalt, jultunumalt ja häbitumalt poliitiline eliit meie ühiskonnakorralduse aluspõhimõtetele selja keerab ning demokraatia ja õigusriigi põhimõtete suhtes põlgust väljendab, seda enamatele inimestele saab päev-päevalt aina selgemaks, milline on kõnealuse seltskonna tegelik pale. Kokkuvõttes saeb poliitiline eliit nõnda käitudes oma enda istmiku alust oksa.“

Paraku tuleb nüüd eelnevalt väljendatud hinnangut laiendada ka riigikohtule. Loomulikult eeldanuks riigikohtu poolt vastupidise sisuga otsuse langetamine ja kooseluseaduse mittekehtivaks tunnistamine julgust minna konflikti nii võimuringkondade, meedia, notarite kui ka alama astme kohtutega, kes on nö ideoloogilise õigeusklikkuse vaimus pannud ühisel jõul kehtima ebaausa tõlgenduse, nagu oleks kooseluseadus jõustunud.

Riigikohtunikel aga seda julgust ei leidunud, mistõttu asuti kooseluseaduse läbisurujate näotut mängu kaasa mängima. Sellise tegevuse ohver pole aga ainult tõde, vaid ka usaldus kohtusüsteemi ausameelsuse ja sõltumatuse vastu. •

Artikkel on algselt ilmunud portaalis Objektiiv.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: