Helme valitsusse minekust: EKRE hind on krõbe ({{commentsTotal}})

{{1524374700000 | amCalendar}}

EKRE esimees Mart Helme rääkis pühapäeval Tallinnas Estonia kontserdisaalis erakonna kongressil peetud kõnes, et nende eesmärk on minna valitsusse, aga nad ei kavatse seda teha iga hinna eest ning EKRE hind on krõbe.

Kongressil taas EKRE esimeheks valitud Mart Helme ütles oma kõnes, et järgmistel valimistel otsustatakse, kas Eesti jääb meie ühiseks rahvuskoduks, kas meie tervishoid jääb solidaarseks ja kõigile kättesaadavaks, kas meie koolid ja ülikoolid lähevad tasapisi üle inglise ja vene keelele või jääb haridus eestikeelseks, kas palgavaesusest väsinud eestlased pihustuvad maailma mööda laiali ja asenduvad siin ukrainlaste ja venelastega või suudame me ise hoida ja edasi ehitada oma rahvusriiki.

"Praegu peame otsustama, kas viiekümne aasta pärast on meie kodumaast järel üksnes Estonia nimeline europrovints, Vene Föderatsiooni krai või siis suveräänne rahvusriik Eesti," lausus ta.

Helme sõnul on valimiskampaania juba alanud ning EKRE eesmärk on minna valitsusse ja oma poliitikaid ellu viima hakata, aga nad ei kavatse seda teha iga hinna eest.

"Meil on oma hind, krõbe hind. Selle hinna dikteerib meile ülimaks väärtuseks olev eesti rahvas. Me nõuame piirivalve taastamist, kooseluseaduse tühistamist, igasugustest pagulaskvootidest loobumist, maksude alandamist, tervishoiusüsteemi ümberkorraldamist nii, et see oleks tõeliselt solidaarne, tagasirändeagentuuri loomist, et ukrainlaste asemel teeksid Eestis normaalse palga eest tööd siit lahkunud eestlased," loetles Helme.

Lisaks nõuab EKRE tema sõnul ka riiklike kodulaenugarantiide andmist noortele peredele kodu soetamiseks, nelja aasta jooksul Tallinna-Ikla ja Tallinna-Tartu maanteede neljarealiseks ehitamist, justiitsreformi õigusriigi ja õigluse taastamiseks, presidendi otsevalimise sisseseadmist, rahvaalgatuse taastamist, deregulatsiooni ja arulagedatest eurodirektiividest loobumist, suveräänset välispoliitikat ning lõdva sisserände peatamist endise Nõukogude Liidu aladelt.

Helme lisas, et ta ei pea EKRE eesmärgiks mitte valimistel paremuselt kolmanda tulemuse saavutamist, vaid valimiste võitmist, sest siis saab erakond dikteerida uue valitsuse agenda.

EKRE kongress valis ametisse tagasi ka senised aseesimehed Martin Helme, Jaak Madisoni ja Henn Põlluaasa.

Martin Helme ütles, et EKRE-l on koostamisel valimisplatvorm ning praegu on oma tööga kõige kaugemale jõudnud majandus- ja rahandusalaseid seisukohti sõnastav töörühm. Töörühma on kaastaud ka eksperdid, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Me ikkagi räägime maksude alandamisest, maksuliikide vähendamisest ja sellega kaasnevalt ka bürokraatia vähendamisest," selgitas Martin Helme.

Jaak Madison tõdes, et EKRE-t on senisest rohkem hakanud toetama ka venekeelsed valijad, kes hindavad konservatiivseid väärtusi.

"Ma arvan, et venekeelne valija on sellest rohkem aru saanud, et me ei tee järeleandmisi oma põhimõttelistes küsimustes, mis on rahvusriiklus, eesti keel kui riigikeel ja tugev riigikaitse. Ja mida rohkem nad sellest sõnumist aru saavad, seda rohkem on näha ka toetuse kasvu," ütles Madison.

Mart Helme ütles "Aktuaalsele kaamerale" antud intervjuus, et EKRE ei ole kunagi vene valijaid püüdnud, kuid usub, et järgmistel riigikogu valimistel kogub partei Ida-Virumaal teatud hulgal nende hääli.

"Sotsid läksid vene valijaid püüdma ja on praegu üheprotsendilise vene valijate toetusega. Meie ei ole neid kunagi püüdnud ja oleme alati öelnud, et meie vene valija ees pugema ei hakka ja meie toetus vene valijate hulgas on viimase küsitluse järgi kolm protsenti. Meil on tekkinud juba täiesti arvestatav ringkond, liikmeskond Ida-Virumaal ja see teeb juba tööd ja arvan, et võidame seal ka mingi hulga vene valijate hääli," rääkis Helme.

Helme: oleme heal positsioonil

Mart Helme ütles õhtul "Aktuaalsele kaamerale" antud intervjuus, et 21 kohta järgmises riigikogus on EKRE miinimumsoov ning tagasihoidlikumad soovid ei oleks ambitsioonikad.

Helme sõnul on peavoolumeedia kuulutanud Kaja Kallase ja Reformierakonna juba võitjaks, kuid tema sellega ei nõustu ning heidab neile väljakutse.

"Oleme üpris veendunud, et Kaja Kallas ei osutu nii tugevaks erakonnajuhiks nagu kõrgendatud ootused on. Me oleme üpris veendunud, et ka Keskerakonnal seisavad ees rasked ajad. See tähendab, et poliitmaastikul võib järgmise kümne kuu jooksul toimuda küllaltki suuri muutusi," ütles ta.

Helme kinnitas, et EKRE soovib järgmisesse valitsusse saada. Helme hinnangul on EKRE praegu tulevaste valimiste valguses heas positsioonis.

"Kolm erakonda teevad nendel valimistel tõenäoliselt suhteliselt puhta töö, me oleme nende kolme hulgas. See tähendab, et meil on tõenäoliselt üpris hea valikuvõimalus, me ei ole müürilill," rääkis EKRE juht.

Kuigi oma kõnes ütles Helme, et EKRE hind valitsusse saamiseks on krõbe, tunnistas ta, et poliitika on siiski kompromisside kunst ning teatud mööndusi on võimalik teha.

"Igal juhul oleme saanud õppust Põlissoomlaste juhtumist ja me mingil juhul ei korda nende vigu, mis tähendab, et on teatud punased jooned, kust tagasi minna ei saa," lisas ta.

Tema sõnul on võimalik teha kompromisse nii Keskerakonna kui ka Reformierakonnaga.

"Ma arvan, et me oleme erakond, mis ütleb, et tuleme valitsusse, kui saame peaministrikoha. Hea küll, see on niisugune spekulatsioonide ruum praegu. Aga võrreldes neid platvorme, seisukohti, mis on praeguseks teada, siis ma ütleksin, et mingites küsimustes on meil Keskerakonnaga väga lihtne kokku leppida, mingites küsimustes, eelkõige majandus- ja maksuküsimustes on meil Reformierakonnaga väga lihtne kokku leppida. Aga on mingeid küsimusi, kus meil on väga raske mõlemaga kokku leppida. See on otsene läbirääkimiste ja ka läbirääkimiste oskuse küsimus," selgitas ta.

Mart Helme kõne täistekst:

"Kallid erakonnakaaslased, head külalised,

Tahan alustada oma tänast kõnet tänusõnadega: ma tänan teid kõiki teie töö ja pühendumise eest, teie usu eest meie üritusse, kõigi nende suurte ja väikeste tegude kogusumma eest, mis on viinud meie erakonna tänaseks Eesti poliitika kõrgliigasse.

Ma tahan rõhutada: kindralid, kelle selja taga pole ustavat ja motiveeritud sõjaväge, jäävad ka parimate omaduste puhul lihtsalt kindraliteks. Teie olete meie kindralitele selleks sõjaväeks olnud ja tänu sellele oleme Eesti poliitikas kindlalt sisse võtnud auhinnalise kolmanda koha.

Ent eksib see, kes arvab, et nüüd on aeg loorberitele puhkama jääda. Kuigi me võime rääkida arvestatavatest saavutustest – näiteks sellest, et kooseluseaduse rakendusakte pole tänu meie vastasseisule õnnestunud läbi suruda, pole meil paraku õnnestunud kooseluseadust ka tühistada. Veelgi enam. Me näeme, et võitlustanner on sellega seoses nihkunud justiitsaktivismi väljale, kus kohtud võimude lahususe põhimõtet jõhkralt jalgade alla tallates on kuulutanud kooseluseaduse kehtivaks ning asunud seda rakendusaktide puudumisest hoolimata ellu viima.

Me ei saa sellega leppida. Ja eksivad need, kes arvavad, et on rahva üle kavaldanud. Vastupidi, nad osundavad hoopis sellele, et põhiseaduslikkuse tagamiseks vajab Eesti justiitsreformi, mis täielikult välistaks stalinistliku telefoniõiguse, prokuratuuri poolse poliitiliste tellimuste täitmise ja kohtunike ideoloogilise omavoli. Eestist peab uuesti saama õigusriik. Vähe sellest: Eestist peab saama ka õiglane riik.

Ei saa olla nii, et vasakliberaalset globalistlikku ideoloogiat ellu viiv justiitsmaffia teeb mis tahab ja rahvas peab sellega vaikides leppima. Ei pea. Ja lepi. Ning meie oleme selle leppimatuse eestvõitlejad.

Ent meie saavutustest veel. Pole mingit kahtlust, et üksnes tänu meie jõulisele vastuseisule – meenutan, et kogusime (õigemini: teie kogusite!) immigratsiooni vastu ühtekokku 40 000 allkirja - on Eesti praeguseks jäänud sisuliselt puutumata Aafrika ja Lähis-Ida päritolu massiimmigratsioonist.

Tõsi, meilgi on pagulasi, aga enamik meie tänavatel liikuvatest selgelt võõrpäritolu inimestest on siia saabunud juba kui Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud, mitte kui pagulased. Seda põhjusel, et teatavasti eksisteerib Euroopa Liidus (nagu omal ajal Nõukogude Liiduski) tööjõu, kapitali ja teenuste vaba liikumine. Olukorras, kus Eestil sisuliselt puudub piirikontroll, meie lähemad naaberriigid Soome ja Rootsi on immigrantidest aga üle ujutanud, pole ime, et mingi osa nendest leiab paarikümne eurose laevapileti abil tee ka meile.

Teeme siit taas ühe järelduse: piirivalve kui omaette organisatsioon on vaja taastada ja Eesti piirid kindla kontrolli alla võtta. Vastasel korral ei julge mina küll mürki võtta, et varem või hiljem meilgi autod inimeste hulka sõitma ei hakka või mõni „Allahu akbar!“ kisendav tüüp mõnel lapsevankriga jalutaval noorel emal kõri läbi ei lõika. Šariaadiseaduste ja islamistlike kuritegelike rühmituste omavaheliste arveteklaarimiste jõudmisest Malmöst Tallinna tänavatele kõnelemata.

Oma viimaste aastate saavutuste kontosse võime kindlasti kanda ka vasakliberaalse ideoloogia kui uusorjanduslikule käskude ja keeldude ühiskonnale tee sillutamise ideoloogialt selle võltsmaski maha kiskumist. Humanismi, inimõigusi ja nn euroopalikke väärtusi kattevarjuna kasutades püüab see ideoloogia tegelikult inimesi allutada ideoloogilisele diktatuurile, tallates selleks eelkõige jalge alla riikide suveräänsuse, rahvuste enesemääramise, rahvuskultuurid, kristliku moraali ja usuvabaduse laiemalt ning traditsioonilised ja aastatuhandeid ühiskondades jätkusuutlikkust ning tasakaalu taganud perekondlikud vahekorrad ja looduse – või kui soovite, siis Jumala - poolt määratud sooidentiteedid ja -rollid.

Vahend, mis selle tagama peab, on igasuguse teisitimõtlemise kuulutamine vihakuriteoks. Euroopas on juba riike – kaasa arvatud meie põhjanaaber Soome – kus minu tänast kõnetki võib käsitleda vihakuriteona ning mind selle eest kriminaalkorras karistada. Nii kaugele on siis tänaseks Euroopa Liidu viljastavates tingimustes jõutud arvamusvabaduse ja demokraatliku riigikorraldusega.

Loomulikult ei saa ükski terve mõistusega inimene taolise olukorraga leppida. Ei lepi ka meie. Sest erinevalt Euroopa viie vaesema riigi hulka langenud Eesti tavakodanikest saame me suurepäraselt aru, kuidas meie vabadusi meilt samm-sammult ära võtta tahetakse. Täna kooseluseadus, homme vihakõne, ülehomme sooneutraalsus, seejärel rahvusest rääkimise keelamine jne, jne, kuni olemegi Orwelli sigade vabariigis.

Tegelikult jõuame selle tõdemusega järgmise olulise teemani, milleks on tõejärgsus. Jah, me elame tõejärgses ühiskonnas, aga mitte selles tähenduses, mille on nimetatud asjaolule andnud ametlik, peavoolu meedias korrutatav käsitlus, vaid vastupidises tähenduses.

On ju tõejärgseks nimetanud meie ajastu just need, kelledel on vaja oma tõeväänamist varjata. Et peita asjaolu, et sisuliselt kogu tänapäeva peavoolumeedia tegeleb üksnes ja ainult vasakliberaalse poliitilise propagandaga, on asutud üha jõulisemalt ründama selle vastu protesteerivat alternatiiv- ja sotsiaalmeediat. Viimane tegelevatki väidetavalt tõejärgsusega. See ei vasta tõele. Sisuliselt kasutab peavool vana trikki, kus varas karjub: võtke varas kinni! Just alternatiivmeedia on tänaseks kujunenud tegelikuks tõekuulutajaks ning oma propagandamonopolis siiani kindel olnud peavoolumeedia on tõsiselt hädas, sest just tõejärgseks sõimatava alternatiiv- ning sotsiaalmeedia teeneks võime lugeda, et Euroopas saavad üha enam tuult tiibadesse oma rahvaste ja rahvusriikide eest tegelikult seisvad poliitilised jõud. Tõde on tõde. Tõde on objektiivne ja ei muutu ebatõeks ka siis, kui see kuulutatakse tõejärgseks või seda püütakse moonutatult inimestele pähe määrida. Ja vale koorub tõe pinnalt maha alati, ükskõik kui palju selleks aega kulub või kui palju selle väänamisega kahju on tehtud.

Tõejärgsuse kuulutajatel tasub meeles pidada John F. Kennedy ütlust: „Võib kogu aeg petta ühte inimest ja mõnda aega petta kõiki inimesi. Aga pole võimalik kogu aeg petta kõiki inimesi.”

Ma usun, et meie kõik siin, aga samuti meie toetajad üle kogu Eesti, on selle läbi hammustanud: tõde ei põle tuleski. Ja me ei soovi, et ühel päeval kvalifitseerub propagandaks isegi ilmateade. Vanemad inimesed ehk mäletavad ju: „Prosla zima, stupila leto, spasibo partiju za eto!”

Siinkohal tahan juhtida tähelepanu sellele, et võitluses vasakliberaalse ajupesuga ei ole me lihtsalt pealtvaatajad. Oleme teinud tõsiseid pingutusi, et meil oleks ka oma sõnumikandjad. Kõik te olete muidugi meie ajalehe Konservatiivide Vaba Sõna lugejad, aga me oleme edukalt suutnud sisutihedust tõsta ka oma Uute Uudiste portaalis ning loomulikult on üha menukamaks kujunenud meie Ring FM-is ja Tre Raadios edastatav jutusaade „Räägime Asjast“.

Julgen väita, et paljuski on just meie oma meedia teeneks see, et meie konkurendid konservatiivsel tiival – IRL ja Vabaerakond – on toetuses järjest allapoole vajunud ega ületaks valimistel enam viie protsendi künnist. Rahvas lihtsalt mõistab: nendest pole asja. Eriti olukorras, kus maailm on liimist lahti ja nii meie rahvuse kui meie riigi püsimine taas ohus. Rahvas on näinud ja kogenud: IRL võib küll teha suuri sõnu ja võtta teatraalseid poose, aga kui võitluseks läheb, poevad nad põõsasse ja annavad alla. Vabaerakonnast pole aga tänaseks sisuliselt mõtet enam üldse rääkida.

Seepärast tahan siinkohal teha üleskutse: kõik need head inimesed, kes te kas harjumusest või mingil muul põhjusel ikka veel toetate IRL-i või Vabaerakonda, nähes neis konservatiivseid või rahvuslikke erakondi, langetage pragmaatiline ja Eesti seisukohast ainuõige otsus, andke oma toetus Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale. Tänaseks on ju selge, et rahvuskonservatiivsel tiival oleme meie ainus arvestatav jõud. Meid toetades aitate te meie erakonnal ületada kahekümne protsendilise toetuse taseme ja tõusta positsioonile, kus me muutume Eesti poliitikas kahe liberaalse erakonna – Reformierakonna ja Keskerakonna – suhtes tõeliseks, mitte kartellipoliitilist mängu etendatavaks alternatiiviks. Meie läbi saate te ka ise teostada sellist ühiskonda, mis kõige enam vastab teie sügaval südames peituvatele rahvuslikele tunnetele, aadetele ja instinktidele.

Tahan rõhutada: kõigist teist, head Eesti inimesed – ja teist hoopis enam kui meist –, sõltub järgmistel valimistel, kas Eesti läheb tagasi reformierakondliku ja Eesti suveräänsust sisuliselt mitte millekski pidava peenhäälestuse juurde või jätkab keskerakondliku ja venemeelse populismiga. Majandusküsimusi ja inimeste soove ning unistusi alahindamata palun ma siinkohal siiski kõigil, nii puudust kannatavatel pensionäridel, palgavaesuses elavatel tööinimestel, senti saagivatel üksikvanematel kui ka tööjõunappuse üle kurtvatel ettevõtjatel mõista: täna, nagu kolmkümmend aastat tagasi, oleme jõudnud punkti, kus otsustatakse selle üle, kas Eesti jääb meie ühiseks rahvuskoduks, kas meie maksupoliitika annab võimaluse normaalset ettevõtlust jätkata, kas meie tervishoid jääb solidaarseks ja kõigile kättesaadavaks, kas meie koolid ja ülikoolid lähevad tasapisi üle inglise ja vene keelele või jääb meie haridus eestikeelseks, kas palgavaesusest väsinud eestlased pihustuvad maailma mööda laiali ja asenduvad siin ukrainlaste ja venelastega või suudame me ise hoida ja edasi ehitada oma rahvusriiki. Praegu peame otsustama, kas viiekümne aasta pärast on meie kodumaast järel üksnes Estonia nimeline europrovints, Vene Föderatsiooni krai või siis suveräänne rahvusriik Eesti.

Esimene variant – kogu maailmast kokku uhutud rahvaga europrovints on variant, millega nõustuvad nii reformierakondlased kui ka IRL ja Vabaerakond. Teine variant – Vene Föderatsiooni krai või oblast – on täiesti meeltmööda Keskerakonnale, kelle valijatest juba praegu moodustavad enam kui kaheksakümmend protsenti venelased. Kolmandat varianti – suveräänset rahvusriiki on võimeline ja tahteline teostama ainult Eesti Konservatiivne Rahvaerakond koos eesti rahvaga.

Tegelikult on lausa hämmastav, et niisugune keskne mõiste nagu riigi ja rahvuse suveräänsus on Eesti tänasest poliitilisest leksikast praktiliselt kadunud ja kui meie teema jutuks võtame, suhtutakse sellesse nagu mingisse 19. sajandi anakronismi. Ehk – kui osundada sotside juhti Jevgeni Ossinovskit – rahvusriiklus on ohtlik üheksateistkümnenda sajandi düstoopia. Me paraku ei jaga seda üleolevat ja rumalat seisukohta. Me oleme veendunud, et üksnes rahvusriiklus tagab eestlastele säilimise ja keelelise ning kultuurilise identiteedi.

Siinkohal veel üks märgilise tähtsusega tähelepanek. Nädal tagasi toimus Reformierakonna suurkogu, kus värske esinaine Kaja Kallas rääkis küll patriotismist, aga mitte sõnagi rahvuslikkusest või rahvuslusest. Eestlastena oleme harjunud, et patriotism võrdub rahvuslus. Euroopa Liidus see nii siiski ei ole. Dekadentlikus vanas Euroopas tähendab patriotism mitte pühendumust oma rahvusriigile ja rahvuskultuurile, vaid nn euroopalikele väärtustele. Viimased näevad ette aga rahvusriikide tasalülitamist ja rahvuskultuuride nivelleerimist.

Head kuulajad,

te võite nüüd küsida, kas ma ei pühenda rahvusküsimusele mitte liiga suurt tähelepanu. Kas poleks olulisem rääkida majandusest, tervishoiust, regionaalpoliitikast? Tahan siiski alla kriipsutada, et jõukas elu on võimalik paljudes paikades, alates põhjanaaber Soomest ja lõpetades meie suure liitlase USA-ga. Meie rahvuskodu, meie keele ja kultuuri häll ja tulevik on aga võimalikud vaid siin, Eestis. Ja seda üksnes olukorras, kus me säilitame oma riigi üle suveräänse poliitilise kontrolli ning kus me säilitame ka eestlaste protsentuaalse ülekaalu rahvastikus. Mõlemad on praegu ohus ja ma ei näe Eestis ühtegi teist poliitilist jõudu, kes seda ohtu täiel määral teadvustaks, sellest avalikult räägiks ja nende ohtude vastu mobiliseeruks.

Kui sügavale on juba juurdunud allaandmise ja Eesti võõrastele loovutamise meeleolud, illustreerib muide kujukalt Õhtulehes ilmunud Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere artikkel, kus ta manab lugeja ette apokalüptilise pildi kliima soojenemise tagajärjel liikuma hakkavatest massidest ja lubab kergekäeliselt, et Eesti peaks sajandi keskpaigaks vastu võtma miljon põgenikku kolmandast maailmast. Ehk siis Eesti 2.0, nagu seda propageeris mõni aeg tagasi IRL-i tollane esimees Margus Tsahkna ja mida praegune IRL-i esimees Helir-Valdor Seeder nimetab avatud rahvusluseks.

Soomere külalislahkus on, muide, piiritu. Siinkohal tsitaat, et mitte jätta pahatahtliku norimise muljet. Niisiis: „Eestisse lisanduv miljon mahub tühjenenud ääremaadele. Meile jääksid võtmeväärtused ehk Harjumaa (kus me siis peamiselt elame), Tartu (kus hakatakse tselluloosivabrikut uuele tehnoloogiale ümber seadistama), Virumaa oma põlevkivi ja fosforiidiga, kindlasti Pärnu (sest kes siis mere eest põgenejatest sinna tahaks) ja suurem jagu saari. Samuti Pühajärve ümbrus, natuke Setumaad ja Paganamaa, et säiliks ka komberuumi äärmused ja piir Lätiga.”

Seda juttu lugedes ei oska nutta ega naerda. Saab vaid tõdeda, et tegemist on järjekordse vabamüürliku propagandaüllitisega, sest kui Soomere eespool manitseb, et me ei saa kliimamuutuste eest põgenejaid jätta oma kodumaadele üksteist lõpututes kodusõdades maha tapma, siis missugune tema teaduslikest analüüsidest ütleb, et neid konflikte ei võeta meie juurde kaasa või et siin ei teki uued konfliktid juba ees olevate etniliste rühmade ja põliselanikega. Mis seda takistab? Kas selleks ajaks vastu võetud vihakuritegude seadus? Või see, et eestlased on viie vaesema riigi asemel otsustanud kolida viide rikkamasse riiki? Räägime asjadest aga õigete nimedega – Tarmo Soomere utopistlik humanism kõlab sõna otseses mõttes oma rahva ja riigi reetmisena. Meie väike unikaalne rahvas ei suuda iialgi kogu maailma nende hädades aidata ega seda maailma otse hoida. Me oleme jõudnud olukorda, kus meie ressurssidest jätkub vaid oma rahva eest seismiseks ja oma rahva aitamiseks. Ja see ongi praegu, 21. sajandil, meie ainus ülesanne.

Ent mõelgem pisut ka numbrites. Kui meie rahvastikuprognoosid väidavad, et eestlaste arv kahaneb sajandi keskpaigaks umbes 860 000 peale ja kolmandast maailmast saabub siia miljon võõrast, oleme me siin juba ainuüksi selle fakti tõttu vähemus. Ent meil tuleb pildile lisada veel ka slaavi päritolu rahvastiku osa. Kui sisseränne Venemaalt, Ukrainast ja Valgevenest jätkub samas tempos kui viimastel aastatel, on slaavi päritolu rahvastik kasvanud suurusjärk paarisaja tuhande inimese võrra ehk umbes poole miljonini. Seega moodustavad kaks kolmandikku rahvastikust mitte-eestlased. Ja see kõik leiab aset meie endi üle kõige mingeid müstilisi euroopalikke väärtusi üle kõige hindava valitsuse juhtimisel ja heakskiidul!

Tänan, ei! Mitte see ei ole meie riigi mõte ja mitte see ei ole meie, eestlaste, unistus ja eesmärk.

Siit jõuame aga tagasi päevapoliitikasse.

Oleme juba sisenenud valimiskampaaniasse. Peavoolumeedia ja kartellierakonnad püüavad meid veenda, nagu kujuneks valimiskampaaniast duell Reformierakonna ja Keskerakonna vahel. Sotsid, IRL ja Vabaerakond on selles heitluses autsaideritena juba maha kantud ja meist räägitakse üksnes kui vältimatust partnerist, kellega võitja peab valitsust hakkama moodustama.

Selles mõttekäigus on mitu viga. Esiteks ei kavatse me olla kellelegi võtta või jätta mugavuspartner. Meil on oma programm, meil on oma missioon ja erinevalt meie peakonkurentidest liberaalsel tiival oskame me ka läbirääkimisi pidada. Loomulikult on meie eesmärgiks valitsusse minna ja oma poliitikaid ellu viima hakata, aga me ei kavatse seda teha iga hinna eest. Meil on oma hind, krõbe hind. Selle hinna dikteerib meile ülimaks väärtuseks olev eesti rahvas.

Me nõuame piirivalve taastamist, kooseluseaduse tühistamist, igasugustest pagulaskvootidest loobumist, maksude alandamist, tervishoiusüsteemi ümberkorraldamist nii, et see oleks tõeliselt solidaarne, tagasirändeagentuuri loomist, et ukrainlaste asemel teeksid Eestis normaalse palga eest tööd siit lahkunud eestlased, riiklike kodulaenugarantiide andmist noortele peredele kodu soetamiseks, nelja aasta jooksul Tallinn-Ikla ja Tallinn-Tartu maanteede neljarealiseks ehitamist, justiitsreformi õigusriigi ja õigluse taastamiseks, presidendi otsevalimise sisseseadmist, rahvaalgatuse taastamist, deregulatsiooni ja arulagedatest eurodirektiividest loobumist, suveräänset välispoliitikat ja lõdva sisserände peatamist endise Nõukogude Liidu aladelt.

Me anname endale aru, et euro- ja venemeelsed ei taha meile tegelikult midagi loetletust anda. Peame seepärast tegema ennastületavaid pingutusi, et meie eesmärgid ja sõnumid jõuaksid iga viimase kui valijani ja et me suudaksime neid veenda oma pühendumises neile. Meie ühiste pingutuste edust sõltub, kas Eestis jätkuvad ka järgmise nelja aasta jooksul reformierakondlikud peenhäälestused või keskerakondlikud populistlikud eksperimendid.

Tegelikult, kui olla täiesti aus, ei pea ma meie eesmärgiks mitte valimistel paremuselt kolmanda tulemuse tegemist, vaid nende valimiste võitmist. Kuulake tähelepanelikult: meie peame olema need, kes dikteerivad uue valitsuse agenda, veavad Eesti seisakust välja, taastavad riikliku suveräänsuse ning viivad uuesti ausse tõeliselt demokraatliku vaba ühiskondlikku diskussiooni austava pluralismi.

Me suudame seda, kui me kõik üheskoos selle nimel pingutame. Me suudame seda, kui me oma sõnumitega inimeste südametesse jõuame. Me suudame seda, kui me inimesi veename, et erinevalt Reformi- ja Keskerakonnast ei paku me neile mitte järjekordseid virvatulesid, vaid tõde ja reaalseid lahendusi.

Me näeme ju, kuidas vale lühikesed jalad juba nõtkuvad. Nn liberaalsete väärtuste pettus paljastub iga päevaga üha selgemalt. Võrdsus, mida nende väärtuste sildi all pakutakse, on enesehävituslik, sest seal, kus on võrdsus, ei ole enam vabadust. Meie reliikvia on aga vabadus, sest üksnes vabadus annab meile võimaluse teostada ennast nii indiviidide kui rahvusena.

Seepärast, kallid erakonnakaaslased, otsige ja leidke meile meie suure missiooni teostamiseks toetust nii maa alt kui maa pealt, nii omade kui võõraste, nii sõprade kui vaenlaste hulgast.

Ja aidaku teid selles Jumal!
Eesti eest! Õiglase Eesti eest!"

 

Toimetaja: Karin Koppel



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: