Priit Pikamäe: kohtuvõim teeb otsuseid, mitte ei osuta teeneid ({{commentsTotal}})

Priit Pikamäe
Priit Pikamäe Autor/allikas: Heini Heinlaid / ERR

Riigikohtu esimees Priit Pikamäe selgitab ajakirjanik Toomas Sildamile, miks Eesti ei vaja EKRE pakutud justiitsreformi, kuid miks ja millal võiks parlamendi opositsioonil olla võimalus esitada kaebus otse Riigikohtusse ning mis juhtus, et Iiri kohus ei nõustunud ühte tagaotsitavat Poola kodanikku Varssavile välja andma.

Kohtunikkonnas vist EKRE valijaid ei ole? 

Kõik Eesti kohtunikud on ka Eesti Vabariigi kodanikud, mis on kohtunikuks saamise eeltingimus ja mis tähendab, et nad täidavad kodanikukohust erinevatel valimistel. Väga raske on öelda, kuidas üks või teine kohtunik valib, see on igaühe südametunnistuse küsimus.

Millega te olete EKRE nii ära pahandanud, et nüüd tahavad nad justiitsreformi, mille üks punkt muudaks kohtunikud valitavaks ja nende ametiaja tähtajaliseks?

Sellele on minul keeruline vastata, sest olen veendunud, et Eesti kohtusüsteem on väga hästi korraldatud. See ei ole ainult minu subjektiivne hinnang, seda näitavad ka Euroopa Liidu uuringud, võrdlused, analüüsid.

Näiteks kui vaatame Euroopa Komisjoni koostatud liikmesriikide kohtusüsteemide tulemustabelit, siis näeme, et möödunud aastal iseloomustasid Eesti kohtusüsteemi väga lühikesed menetlustähtajad, mis tähendab, et kohtusse pöörduja ei pea ootama lõputult vaidluse lahendust, ja sellega oleme tabelis auhinnalisel 2. kohal.

See näitab, et Eesti kohtusüsteem töötab väga efektiivselt ja see on parim õigusemõistmine, mida meil on võimalik saada. 

Samas teame küllaga juhtumeid, kui uurimine – politsei + prokuratuur + kohus – võtab mitte kuid, aga aastaid. Millistest lühikestest tähtaegadest me räägime?

Tõsi, me peame silmas keskmist tähtaega, mis iseloomustab kõiki Eesti kohtutes lahendatavaid asju. 

Ja selles on ka kiirmenetlused koos kokkuleppemenetlustega?

Ja kus on sees ka sellised kahetsusväärsed juhtumid, et mõni menetlus kestab keskmisest kauem. Selliseid kaasusi ei saa kunagi ära hoida. Kui räägime kriminaalasjadest, siis kehtib meil juba aastaid nn katkematuse põhimõte: kohus võtab uue asja ette alles siis, kui on eelmise ära lahendanud. Kuna sellisel juhul tekib paratamatult mõningane ootejärjekord, võibki kõrvaltvaatajale jääda mulje, et kohus ootab liiga kaua mõne asja lahendamise juurde asumisel. Tegelikult tähendab see hoopis, et kohus on hõivatud varem saabunud asjade lahendamisega. 

Kui palju meil kohtunikke juurde oleks vaja?

Meil ei ole vaja kohtunikke juurde. 242 kohtuniku ametikohta on Eesti kohta täiesti optimaalne. Küll aga võiks mõelda, kuidas saaksime kohtusüsteemis paindlikumalt ressurssi ümber jagada. Siin, möönan, on meil see ülearu keeruliseks aetud... 

Kas ressursi ümberjagamine tähendaks, et kui mõnes maakohtus tekib asjade kuhjumine, siis riigikohtunikud lähevad appi?

See tähendab, et sama maakohtu sees oleks võimalik suunata kohtunikke lahendama teist liiki asju, kui nad tavaliselt on harjunud. Meie põhiline spetsialiseeritus on ju haldus-, kriminaal- ja tsiviilasjad. Teine variant, ja seda on Eesti ajaloos ka olnud, et ringkonnakohtunikud lähevad 1. astme kohtusse appi, kui kohtuasjade jääk on seal väga suur. Aga sellised kohtunike liigutamise mehhanismid on meil liialt jäigad.

Samas ei ole küsimus ainult kriminaalasjades, ka tsiviilasjad võivad venida, näiteks kui puuküürnik pesitseb kusagil, välja ei lähe, lugu on kohtus, aga kuude ja aastate jooksul ei juhtu midagi.

Sellised kaasused on üksikjuhtumid ja jäävad alati nendeks. Aga esile tõstes võimaldavad need luua fooni, justkui olekski tegemist mingi üldise probleemiga. Kinnitan veelkord: Eesti kohtusüsteem lahendab talle etteantud asjad mõistliku aja jooksul parimal võimalikul viisil. Nende üksiknäidete pinnalt ei saa teha üldistust.

Priit Pikamäe Autor: Heini Heinlaid / ERR

Milline voorus on selles, et kohtunik nimetatakse ametisse kuni pensionieani? 

Eeskätt see, et kohtunik on sõltumatu. Ta teab, et see, kuidas tema otsuseid teeb, ei sea küsimärgi alla tema edasist karjääri. Ehk teisisõnu: kui kohtuniku ametil oleks tähtaeg, siis oleks siia alati peidetud risk, et ta hakkab otsuseid tehes paratamatult arvestama, kuidas see võib edaspidi mõjutada tema teenistuskäiku. Siin on peamine põhjus, miks on praegu Euroopas ja mitte ainult Euroopas mindud kohtunike eluaegsuse suunas. See on kõige kindlam kohtuniku sõltumatuse tagatis.

Tegelikult pole EKRE ainus, kes kohtunikke umbusaldab. Ka Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder ütles pühapäeval erakonna üldkogu kõnes, et vajame riiki, kus poliitilisi valikuid ei langeta kohtusüsteem. Millised on olnud kohtunike poliitilised valikud? 

Mina ei oska sellele küsimusele vastata. Eesti kohtusüsteem ei tee mitte mingeid poliitilisi valikuid, ehkki tegutseb parlamendi vastuvõetud seaduste alusel. Tihtipeale tundub, et kui mõne seaduse vastuvõtmine tekitab parlamendis tavapärasest suuremat diskussiooni ja toimub terav polariseerumine, aga seadus ikkagi võetakse vastu ja sellisena kehtides on kohtutele siduv, siis need vaidlused kantakse hiljem edasi konkreetsete kohtuasjade lahendamisse. Ehk need etteheited, mis on algusest peale olnud parlamendis, võimenduvad, kui kohus hakkab seda regulatsiooni tegelikus elus rakendama.

Kohus ei saa aga hakata tegema valikuid, et kui kooseluseadus osadele parlamendierakondadele ei meeldi, siis seda me ei rakenda. Nii jõuaksime oportunismi ega räägiks enam õigusriigist. Kohus peab lähtuma seadusest nagu see on kehtestatud. Suuresti peitub praeguste vaidluste tuum selles, et poliitilised diskussioonid ja polariseerumised kantakse üle kohtusüsteemile. 

Miks Riigikohus otsustas, et kooseluseadus kehtib, kuigi rakendussätteid ei ole parlament vastu võtnud?

See on olnud riigikogu tahe, et kooseluseadus jõustuks sõltumata sellest, kas rakendusaktid vastu võetakse või mitte. Riigikogu ise sidus seaduse jõustumise lahti rakendusaktide vastuvõtmisest. Parlament on vaba määrama, millal üks või teine seadus kehtima hakkab ja kas see sõltub rakendusaktidest.

Kooseluseaduse puhul on kohtud täpselt järginud seadust nii nagu parlament selle kehtestas. Kui parlament jõuab järeldusele, et tuleks otsustada teisiti, on parlamendil õigus seadust muuta.

Nii et siin ei olnud Riigikohtul soovi jõuda võimu- ja meediaringkondadele meelepärase tulemuseni, nagu tõdes Varro Vooglaid? 

See väide on täiesti absurdne. Kohtusüsteem ei tee kellelegi meelepäraseid otsuseid, ehk nagu on öelnud üks Prantsuse klassik: kohtusüsteem teeb otsuseid, mitte ei osuta teeneid. Sama kehtib ka kooseluseaduse puhul, kus Riigikohtu otsus lähtub parlamendis vastu võetud seadusest.

Ent EKRE-l on ka asjalik ettepanek, kehtestada eeluurimis- ja kohtumenetlusele mõistlikud tähtajad ja lõivud, et protsess ise ei oleks juba karistus. Või eksin ma? 

Eeluurimistähtaegade kohta ringleb parlamendis eelnõu, on toimunud arutelud ka kohtunike ja prokuröride osavõtul. Mina ütlen, et eeluurimistähtajad iseenesest ei kiirenda mitte ühtegi menetlust. Kui me tahame kiiremat menetlust, ka eeluurimise võtmes, siis kõik sõltub lõpuks ikkagi sellest, kui palju riik eraldab sinna ressurssi. Kohtuasjade kiirus on kahe näitaja omavaheline suhe – kui palju on inimesi, kes neid asju lahendavad ja teiseks, kui palju on neid asju. Kui need kaks lähevad paigast ära, siis paratamatult tekivadki järjekorrad.

Aga mis puudutab kohtulõive, siis nendega on parlament ja Riigikohus tõsiselt tegelenud. Majanduskriisi aastatel parlament suurendas oluliselt kohtusse pöördumise riigilõive ja me tunnistasime neid põhiseaduse vastaseks. Praegu oleme jõudnud üsna hea lahenduseni. On aga selge, et kohtulõiv piirab kohtusse pöördumist, seades sellele rahalise tõkke. See tõke ei tohi olla nii suur, et kohtusse pöördumise välja suretab. 

Olete parlamendi ees rääkinud, et nii tsiviil- kui ka halduskohtumenetluses puuduvad siiani alused, mis võimaldaksid nõuda ebamõistlikult pika menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist. Teie räägite ja midagi ei muutu. Tunnistage see olukord põhiseaduse vastaseks!

Ega seda saa ka välistada, et siin tõusetub põhiseaduslikkuse järelevalve asi. Aga kohus ei saa teha midagi omal algatusel, see on kohtuvõimu tegutsemise üks aluspõhimõtteid, et kohus – erinevalt valitsusest või parlamendist – omal algatusel ei tegutse, kohtuvõim tuleb väljastpoolt aktiveerida, milleks peab olema konkreetne asi. Aga, kui vaatame Euroopa inimõiguste konventsiooni rakendamise praktikat, siis on selge, et mõistliku menetlusaja nõude rikkumise heastamiseks peavad olema vajalikud meetmed. Täna on need ainult kriminaalprotsessis, aga puuduvad haldus- ja tsiviilkohtumenetluses. Siin tuleks õiguskorda täiendada. 

Priit Pikamäe Autor: Heini Heinlaid / ERR

Kui sageli olete näinud, kuidas ajakirjandus mõistab kellegi süüdi enne jõustunud kohtuotsust?

Suhteliselt sageli. Tõsi küll, viimasel ajal on olukord suuresti paranenud ja pean kiitma ajakirjanikke, et on hakatud aru saama, mis vahe on mõistetel "süüdistatav" ja "süüdimõistetu" või "tunnistaja" ja "kahtlustatav" ning, et nende sõnade juhuslik kasutamine võib viia inimese stigmatiseerimiseni.

Kui inimene tunnistatakse kahtlustatavaks ja meedia seda väga võimendab, võib see luua ühiskonnas fooni, et konkreetne inimene ongi teinud seaduse mõistes midagi kurja. Sellest foonist vabanemine võib tulevikus olla väga keeruline. Sest, midagi pole parata, ühiskond reageerib tuntud ütluse järgi – kus suitsu, seal tuld. Aga tegelikult, seni kuni kohus ei ole kedagi süüdi tunnistanud, on inimene süütu. 

Kui õiguskantsler vaidlustas alkoholiaktsiiside ennaktõstmise Riigikohtus, siis otsustas põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, et uus valitsus ei pea eelmise valitsuse lubadustest kinni hoidma. Mäletan ma õigesti?

See on teil ülimalt lihtsustatud käsitlus. Tegelikult otsustas põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, et varasemal aktsiiside kehtestamisel ei ole sellist jõudu, et parlament ei saaks neid hiljem muuta. See oli meie lahendi põhisisu. 

Kui vabad käed – varasemate otsuste suhtes – te järgmistele valitsustele ja koalitsioonidele andsite?

Asi taandub parlamendile, parlamendi õigusele oma varem tehtud otsuseid ümber vaadata. Maksude kehtestamine on parlamendi ainuõigus ning täiesti võimalik ja loomulik on ka parlamendi poliitika muutumine, sest ka meid ümbritsev keskkond võib muutuda ja meie maksupoliitikat peab olema võimalik sellega kiiresti kohandada.

Oleks ebamõistlik öelda, et mida iganes parlament on kord vastu võtnud, siis see ongi kivisse raiutud ja seda ei tohi rohkem mingil juhul puutuda. Põhiseadusest sellist piirangut ei tulene. 

Eesti üks tuntumaid prokuröre Steven-Hristo Evestus kirjutas hiljuti, et  süüdistaja peab vahetevahel kuulma meeli kriipivat ning ebaõnnestumist märkivat "mitte süüdi". Kas õigeksmõistev kohtuotsus on prokuröri lüüasaamine?

Olen alati öelnud, et süüdimõistva otsuse mittesaavutamine kohtus ei ole prokuröri ebaõnnestumine. Kui mõtleme, mis on õigusemõistmise eesmärk, siis selleks on õiglus. Järelikult oli õiglane kohtuotsus antud juhul teistsugune [kui prokurör algselt eeldas]. Tõde sünnib kohtumenetluses vastastikuses vaidluses, argumentide esitamises ning siin on alati nii, et üks pool võidab ja teine kaotab. Mitte mingil juhul ei tohi sellest järeldada, et prokurör oleks midagi valesti teinud. 

Kas õige kohtuotsus on alati õiglane kohtuotsus? 

Minu arvamuse kohaselt küll. Õige kohtuotsus on õiglane kohtuotsus. 

Priit Pikamäe Autor: Heini Heinlaid / ERR

Vandeadvokaat Oliver Nääs arvas, et kriminaalasjades võiks kasutada vandekohut, mis tagaks ausama menetluse ja õiglasema tulemuse. Oleks see nii?

Vandekohus on kindlasti üks võimalus õigusemõistmist korraldada, see on rahva osavõtt õiguse mõistmisest. Aga Eestis ei ole ajalooliselt mitte kunagi olnud vandekohtu traditsiooni.

Praegu näeme, ka anglo-ameerika riikides, kuidas keerulisemate asjade puhul pigem loobutakse vandekohtu kasutamisest, mitte ei tehta neid juurde. Eestis on meie rahvakohtunike (ehk kaasistujate, toim) institutsioon õige lahendus ühiskonna kaasamiseks õigusemõistmisse. Kuigi ma möönan, et selle institutsiooni arendamisega peaks tegelema, mida viimastel aastatel pole eriti tehtud. 

Kuidas nüüd nii? Kui Poola president Andrzej Duda tegi ettepaneku tuua ülemkohtusse kaasistujad, ütlesite teie mürgiselt, et kui sinna kaasata rahva seast valitud õigushariduseta inimesed, teeks see sama välja kui saata operatsioonisaali kirurgi abistama juhuslik inimene tänavalt.

Aga kohtusüsteemis ongi erinevatel astmetel erinevad ülesanded. Isegi nendes riikides, kus kasutatakse vandekohut, on see 1. kohtuastmes, ehk seal, kus toimub tõendite uurimine. Kui otsus edasi kaevatakse, on see juba õigusvaidluse lahendamine, juristide pärusmaa. Seetõttu kõrgemates kohtutes ei kasutata rahvakohtunikke. Selles mõttes oli Poola presidendi ettepanek äraspidine. 

Samas teie toetate igaühe õigust pöörduda põhiseaduslikkuse küsimustes otse Riigikohtusse.

Seda ma toetan põhjusel, et tegemist on Riigikohtu väljakujunenud praktikaga viimase 15 aasta jooksul, kus Riigikohus on põhiseadusest tulenevalt ise sellise menetluskorra loonud.

Diskussioon individuaalkaebuse üle aga on Eestis kestnud sama kaua, kui meil on olnud põhiseaduslikkuse järelevalve. Aastal 2002 said kohalikud omavalitsused õiguse pöörduda otse Riigikohtusse, mis oli minu arvates õige lahendus ja nii mõnedki põhiseaduslikkuse küsimused on saanud selguse just omavalitsuste algatusel, sh omavalitsuste reform, omavalitsuste rahastamise küsimused... Oleks väär pidada kohtusse pöördumise õiguse laiendamist millekski selliseks, mis ei vääri tähelepanu ega arutelu. 

Kuidas näeks välja igaühe õigus pöörduda põhiseaduslikkuse asjus Riigikohtusse? Mulle tundub, et miski Eesti elus on põhiseadusega vastuolus, siis kirjutan avalduse või kaebuse teile...

Riigikohtu praktika on olnud väga reserveeritud ja praeguse arusaama järgi saab otse Riigikohtusse pöördumise õigus tulla kõne alla siis, kui seda vaidlust ei saa alustada mõnest teisest kohtust. Ehk et see on täiendav ventiil olukorras, kus mõni kohtuasi võib kukkuda erinevate kohtumenetluste mõttes "kahe tooli vahele".

Üldjuhul algab vaidlus 1. astme kohtus. Aga kui tekib olukord, kus mingil kohtuvaidlusel ei olegi oma kodu, asja ei saa algatada, sest menetlusseadused ei ole seda ette näinud, aga elu on väga ettenägematu ja võrratu looma igasuguseid kaasusi... 

Priit Pikamäe Autor: Heini Heinlaid / ERR

Olete kaitsnud parlamendi vähemuse õigust esitada mingi seaduse asjus kaebus otse Riigikohtule, et kui Vabaerakond, EKRE või Reformierakond leiavad, et...

See on kaebus, mida tuntakse opositsiooni kaitse kaebusena. Selleks, et opositsioon kui parlamendi vähemus ei jääks enamuse teerulli alla. Selleks on osas riikides neil õigus pöörduda oma õiguste kaitseks põhiseaduslikkuse järelevalve korras otse ülemkohtusse. See peab tagama ka selle, et parlamendi diskussioonis arvestatakse paremini opositsiooniga.

Üldjuhul võib see tähendada, et opositsioon ei pea leppima enamuse poolt vastu võetud seadusega, kui leiab, et see on põhiseaduse vastane. Aga siin peaks olema kaks piiravat tingimust. Esiteks pead suutma oma vastuväidet põhiseaduse valguses juriidiliselt ja argumentidega põhjendada, mitte lihtsalt deklareerima, et mulle see seadus ei meeldi. Teiseks on küsimus tähtaegadest – millise aja jooksul saab Riigikohtusse pöörduda.

Ka meie parlamendis on olnud üsna palju juhtumeid, kus opositsioon on väga eitav mõne seaduseelnõu suhtes ja pärast selle vastuvõtmist enamuse poolt tõttab Vabariigi Presidendi juurde või õiguskantsleri poole, et nemad selle seaduse vaidlustaksid. Kui meil selline praktika juba on, siis miks peab parlamentaarse riigi kõige tähtsama institutsiooni – riigikogu – vähemus taotlema põhiseaduse järelevalve asjus kellegi-poolset vahendamist tagauksest ja ei võiks avalikult, ise, vahetult vastava kaebuse esitada. See oleks täiesti normaalne.

Valimiskaebused tulevad ka praegu otse Riigikohtusse. 

Teie oponentide sõnul on siin varjatud eesmärk – luua uus kohtuinstants, mida tegelikult ei ole vaja. Kas teie tahate teha põhiseaduskohtu Riigikohtu sisse?

Mööda Eestit käib tükk aega ringi üks tont. Selle tondi nimi on "eraldi põhiseaduskohtu loomine". Mina ei näe selleks tondiks mingit alust. Sageli unustatakse ära, et Eestis juba on põhiseaduskohus. Meie põhiseadus ütleb väga selgelt, et Riigikohus on ühtlasi põhiseaduskohus. Järelikult ei ole meil mõtet vaielda, kas me seda kohut vajame või mitte.

Küsimuses, kas Eestis tuleks lahutada põhiseaduslikkuse järelevalve ülesanne Riigikohtust ja anda eraldi kohtu kätte, on minu seisukoht olnud kogu aeg eitav. Ma ei toeta eraldi põhiseaduskohtu loomist. 

Mullu arvas professor Jaan Ginter, et me ei ole veel valmis prokuratuuri ja kohut ühte hoonesse kokku kolima. Ometi lähevad Tallinna uude justiitshoonesse kokku Harju maakohus ja Põhja ringkonnaprokuratuur. Teie kohtunike ja prokuröride nõnda tihedas läbikäimises ohtu ei näe?

Ei näe. Tartus elavad prokuratuur ja kohus samuti Kalevi tänaval ühise katuse all, eks neid näiteid ole meil teisigi. Mis siin salata, õigusemõistmise hoonete ehitamine on otstarbekas selliselt, et ehitada üks hoone kõigile, mitte igaühele oma maja. Senine praktika ei ole kuidagi kinnitanud, et ühe katuse all kahe ameti pidamisest oleks tõusnud mingit kahju. 

Üllatuslikult olete vangide õiguste eest kirglikult seisnud. Nii meenutasite aasta tagasi riigikogus esinedes, kuidas parlamendi otsust ootab kinnipeetavate valimisõigus ja et Euroopa Inimõiguste Kohtu konventsiooni kohaselt ei saa pidada õigeks hääleõiguse keeldu kõigile kinnipeetavatele. Kas vangid peaksid saama valida riigikogu, kohaliku omavalitsuse volikogu, Euroopa Parlamenti?

Seda teesi esitades tuginesin Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, kes on asunud ühemõttelisele seisukohale, et absoluutne valimisõiguse keeld kinnipeetavatele ei ole inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga kooskõlas. Eestis aga absoluutne valimisõiguse keeld kehtibki. Sõltumata kuriteo raskusest ja karistuse pikkusest on meil valimisõigus võetud kõigilt süüdimõistetud kinnipeetavatelt.

Ma möönan, et Strasbourgi kohtu praktika on tekitanud suurt diskussiooni üle Euroopa. On ka teisi riike, kes ei ole seda seisukohta täitnud, aga ometi olen sügavalt veendunud, et Eesti õiguskord tuleb viia [inimõiguste ja põhivabaduste kaitse] konventsiooni nõuetega kooskõlla. Ei tohiks olla väga keeruline töötada välja õiguslik lahendus. Peame määratlema põhimõtted, mille alusel ütleme, et ühed kinnipeetavad – näiteks kergemate kuritegude eest süüdi mõistetud ja lühemate karistusaegadega – saavad valimisõiguse ja teised – need raskemad – ei saa. Lahenduse peab otsustama parlament. 

Aga saan ma õigesti aru, et teie soov ei ole anda riigikogu valimise õigust riigireetur Herman Simmile ja Tartu volikogu valimise õigus mitmikmõrvar Ustimenkole?

Euroopa Inimõiguste Kohus ei nõua, et ka kõige võikamate kuritegude eest süüdimõistetud peavad saama valimisõiguse. Ei, kohus ütleb, et kõikidelt kinnipeetavalt valimisõigust ära võtta ei saa. 

Ja siis tahate te muuta vangistusseadust, mis keelab vangidel interneti kasutamise, välja arvatud õigusaktide ametlikud andmebaasid ja kohtulahendite register. Kas neile peaks kogu internet valla olema, kõik seal leiduvad leheküljed?

Seegi tõukub Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusest, mis juhib tähelepanu, et Eesti rikub [inimõiguste ja põhivabaduste kaitse] konventsiooni nõudeid, kui keelab kinnipeetavatele juurdepääsu teatud veebilehtedele. Sellest ei tulene aga järeldust, et internet peab olema igale kinnipeetavale absoluutselt kättesaadav ja et neil oleks õigus surfata vabalt kõikidel veebilehtedel. See võib olla kättesaadav piiratud ulatuses. Meie ühiskonnaelu digitaliseerub järjest enam... Riigi Teataja veebiversioonile said nad juurdepääsu ju põhjusel, et meil ei ole enam paberil Riigi Teatajat, aga kinnipeetavad peab olema võimalus olla kursis kehtivate õigusaktidega nagu iga inimesel vabaduseski. 

Euroopa inimõiguste kohtu Eestit tauniv otsus "vangid ja internet" pärineb 19. jaanuarist 2016. Kaks ja pool aastat hiljem pole Eesti olukorda muutnud...

Võibolla kusagil ringleb mingi seaduseelnõu, mina pole seda näinud. 

Priit Pikamäe Autor: Heini Heinlaid / ERR

Oktoobris 2017 arutasid Tallinnas Euroopa Liidu liikmesriikide kõrgemate kohtute esimehed kohtute sõltumatuse tagamist. Teie olete praegu nende ühenduse esimees. Kas Ungaris, Türgis ja Poolas toimub sõltumatu kohtupidamine?

See on väga hea küsimus... Tõepoolest, nendes kolmes riigis on viimasel ajal poliitiline võim kohtusüsteemi nähtavalt rünnanud. Eriti terav oli olukord Türgis, kus [pärast riigipöördekatset] toimus ka kohtunike massiline vahistamine. Ungaris ja Poolas oleme näinud pigem soovi poliitiliste vahenditega kohtunikkond välja vahetada, allutada nad poliitilise tahte elluviimisele. Euroopa Inimõiguste Kohus tunnistas Ungari ülemkohtu endise esimehe Andras Baka tagandamise konventsiooninõuete rikkumiseks ja Euroopa Liidu kohus Luksemburgis ütles, et Ungari kohtunike massiline pensionile sundimine on Euroopa Liidu õiguse rikkumine. Poola puhul selliseid lahendeid veel ei ole, Euroopa Komisjon peab Poola esindajatega veel läbirääkimisi, et kohtureformi kui mitte tagasi keerata, siis selle mõju leevendada.

Küll aga algatas aasta alguses Poola kohtusüsteemi sõltumatuse teemal huvitava vaidluse Iiri kohus. Teemaks oli ühe Poola kodaniku loovutamine Euroopa vahistamismääruse alusel Iirimaalt Poolale. Iiri kohus viitas Euroopa Komisjoni ja teiste rahvusvaheliste institutsioonide materjalidele, milles hinnatakse kriitiliselt Poola kohtureformi, ning sõnastas tõsise kahtluse, kas selle inimese üle on Poolas võimalik õiglane õigusemõistmine. Iiri kohus peatas selle kodaniku üleandmise Poolale ja pöördus Luksemburgi kohtu poole taotlusega, kas Poola kohtureformi valguses on võimalik rääkida seal sõltumatust õigusemõistmisest. See lahend peaks tulema lähiajal ja seda oodatakse suure huviga kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides. 

Belglased ja prantslased kurtsid Tallinna kohtumisel, et nende ülemkohtu rahastamise piirangud ja vajadus iga väiksemgi asi poliitilise võimuga läbi rääkida on ületanud igasuguse mõistlikkuse piiri ning seab kohtu väga tugevasse sõltuvusse poliitilisest tahtest. Kas Eesti kohtutel on raha piisavalt?

Raha ei ole kunagi ja üheski riigielu valdkonnas piisavalt. Sama kehtib ka kohtute puhul. Meil on üha rohkem muutumas probleemiks kohtu teenistujate – istungisekretäride, tõlkide ja teiste abiteenistujate – märkimisväärselt madal ja konkurentsivõimetu palk. Kui istungisekretäri palk on kohati isegi 800 eurot bruto, siis sellega ei ole võimalik saada vajaliku pädevusega tööjõudu. Tihti on kõige madalamad meie tõlkide palgad, kelle ees on lihtsalt piinlik. Nende töötasude viimine konkurentsivõimelisele tasemele on praegu ilmselgelt üks prioriteete. See seisab ainult palgaraha puudumise taga. Niisiis ei ole võimalik öelda, et meil on raha piisavalt. 

Kuulute põhiseaduse asjatundjate kogusse, kelle enamus kaldub toetama riigikaitse kõrgema juhi ülesannete andmist presidendilt valitsusele, kes tegelikkuses juhibki riigikaitse korraldamist. Teie arvamus?

Täpsustuseks: see põhiseaduse asjatundjate kogu on mõttekoda, juriidilise mõttevahetuse pidamise koht, mille kutsus kokku justiitsminister palvega hinnata kriitiliselt kehtivat põhiseadust selle juriidilises toimimises.

Tõesti oli seal arutusel ka riigikaitse peatüki võimalik muutmine. Põhjendatud järeldus ütleb, et riigikaitse on valitsuse korraldada. Ka täna kehtivasse põhiseadusesse mõne aasta eest tehtud muudatustega astuti sammud samas suunas, andes kaitseväe juhataja ametisse nimetamise parlamendilt valitsusele.

Meie kogu ettepanek [anda riigikaitse kõrgema juhi ülesanded valitsusele] on selle arengu loogiline jätk, et riigikaitse oleks võimalikult tõhusalt korraldatud. Aga kas ja millises ulatuses põhiseadust muuta, see on parlamendi otsus. 

Möödunud sügisel otsustas riigikohus, et põhiseadusega vastuolus on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse säte, mille järgi peab näiteks Jõelähtme vald maksma Kuusalu vallale, kui Jõelähtme laps käib Kuusalu koolis. Põhiseaduse järelevalve kolleegiumis, kus asja arutati, jäite teie ainsana eriarvamusele. Miks?

Eriarvamus rikastab meie õigusteaduslikku mõtet ja näitab, et on võimalik ka teine lahendus.

Minu arvates on meil jätkuvalt ebamäärane kõik, mis puudutab riiklike ja omavalitsuste kohustuste vastastikust piiritlemist. Kuna see on ebamäärane ja seadusandja ei ole siiani piisavat selgust loonud, siis on täiesti ebaõiglane ja põhjendamatu öelda, et see siin on riiklik kohustus ning täiesti võimalik on ka lähenemine, et see on omavalitsuse kohustus.

Möönan, et küsimus on ülimalt praktiline. Mis ikkagi saab, kui konkreetsele perele on naaberomavalitsuse kool elukohale lähemal kui nende enda kool? Kuidas siis korraldada koolide rahastamist? Mõtlemise koht. Ootan nüüd, kuidas seda seadusandlikult lahendatakse. 

Millal te tunnistate põhiseadusega vastuolus olevaks riigi õigusabi absurdselt madalad tasumäärad?

Ei saa kunagi ette öelda, et mingi asi oleks absoluutse kindlusega põhiseadusega vastuolus. Ka riigi õigusabi puhul... 

Kohtutäituri seaduses olevad tasumäärad tunnistas Riigikohus küll põhiseaduse vastastelt liiga kõrgeteks.

Need olid tõesti liiga kõrged, eriti konkreetses kaasuses, kus täituri tasu oli suurusjärgus, mis lihtsalt käib keskmist palka teenivale Eesti inimesele üle jõu.

Aga nagu enne ütlesin, saab kohus tegutseda konkreetse kohtuasja raames. Kuni seda kohtuasja ei ole kohtu ette toodud, ei ole võimalik midagi otsustada. Ootame ära konkreetse kohtuvaidluse ja siis näeme ka lahendust. 

Kas selle peaksid algatama advokaadid?

Selle peaksid algatama inimesed, kes leiavad, et praegune regulatsioon rikub nende õigusi. 

Kuidas kulgeb põlvkonnavahetus meie kohtunikkonnas?

Lähiajal võib pensionile minna ligi 40 kohtunikku, mis on märkimisväärselt suur arv, ehk kuuendik kõigist meie kohtunikest. Mis tähendab, et peame olema valmis leidma nende asemele uusi kohtunikke. Taotlesime parlamendilt kohtute seaduse muutmist ja kohtu teenistusse astumise süsteemi reformi, mille parlament heaks kiitis. See avas tee kohtusüsteemi senisest enam näiteks ka advokaatidele, prokuröridele.

Meie konkursid ongi muutunud palju rahvarohkemateks, kuigi enne nägime päris tihti, et konkurss ebaõnnestus, sest ei olnud ühtegi kandidaati. Loodan, et kohtusüsteem saab endale uue põlvkonna kohtunikud, kes on sündinud vabas Eestis, moodsa õigusharidusega ja võtavad praegustelt kolleegidelt väärikalt üle õigusemõistmise.

Priit Pikamäe Autor: Heini Heinlaid / ERR

Toimetaja: Urmet Kook



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: