Kuju on vägev, ligi 6 meetrit kõrge ja Maarjast läbi sõitjad peavad olema ettevaatlikud, sest ilma nägemata kuidagi ei saa. Liiga pikalt ei tohi ka vaadata, võib autoõnnetus juhtuda. 

Juba sündisid ka esimesed naljad, et Lurich lõi kohalike rahvariiete uue stiili, sest ega nüüd  enam muuks raha ei jää kui käia alasti, nagu Lurich on. Ka pidi ta käega näitama teed Georgi pubi suunas, ehk et puhas reklaam. Kui naljad tulevad, on kõik hästi. 

Aga kohe sai ka selgeks, et asi on palju tähenduslikum kui lihtsalt üks külaüritus. Lurichi biograaf Paavo Kivine ütles konverentsil, et selle, mida pealinnas pole suudetud, tegi väikene Maarja ära. Asjaga seotud inimesed saavad nüüd kõnesid ja küllakutseid, et selgitada, kuidas asi teoks sai. Meie tahame oma kangelastele ka, on sõnum.

Ega siin midagi lihtsat muidugi ei ole, Maarja rahval oli idee kindlasti oma kolmkümmend aastat, asi hakkas vaikselt liikuma paarkümmend aastat tagasi ja läbi raskuste ta püsti sai. Alustada tuleks kindlasti arutelust teemal, kes omakandi inimestest suurt tähelepanu vääriks. Nüüd, pärast uusi valdade piire, on diskussioon eriti vajalik. Vaba vaim ja vaimukus on kindlasti head abilised. 

Mulle tundub, et Eestis uutele monumentidele on ruumi maa ja ilm. Hea abiline mõtete korrastamisel võiks olla värske Raul Vaiksoo raamat „100 Eesti monumenti“. Lurichi konverents ärgitas veel ühe arutelu. Igas suuremas keskuses võiks olla mingi infotahvel kohalikest märgiinimestest, et kui informeerimatu linnainimene sinna satub, saab ta kohe pildi ette. See oleks omalaadne kohalik kultuurikaart ja ma tean, et paljude oluliste inimeste  paigad on tähistamata ja unustamisel.

Lõputuid võimalusi pakuvad surnuaiad. Metsakalmistu ja Raadi on hästi märkidega varustatud, seal võib tunde ajalugu õppida. Mulle näiteks meeldib see, kuidas Suure-Jaani on oma võimsa kultuuriajaloo ära tähistanud. Neid on teisigi. 

Vabakonna areng loob sellistele ettevõtmistele suured eeldused. Eestis toimub aastas ju sadu, kui mitte tuhandeid mäluüritusi, külapäevi, koolide juubeleid, konverentse jne jne. Seal oleks hea koht arutada, kuhu plaat, kuhu kuju, kellele või millele monument. 

Facebookist sai lugeda, et ega see Lurich midagi erilist ei olnud, et Venemaal natuke maadles ja mida siin ikka hoobelda. Vaat sellega ei saa nõus olla. Tegemist oli meie ajaloo ühe ebatavalisema andekusega, suuräratajaga, praeguse terminoloogia  järgi maailmatasemel innovaatoriga, suure rahvuslasega.

Esimene intellektuaal spordis, kulturismi esiisa jne on ammendamatu nagu aatom, nagu vanasti öeldi. Sügisel ilmub Paavo Kivise raamat, mis tõestab suure hulga USA-st saadud dokumentide põhjal, et Lurich oli ka lisaks osaline ka luuretegevuses ja temal ei ole väike roll esimese maailmasõja kulus. Ootame sügiseni ja siis saame arutada. 

Tänane vanasõna on hiinlastelt ja pühendatud neile, kes mõtlevad ka omakanti midagi püstitada. „Iga tuhande lii pikkune teekond algab esimesest sammust“ ja kes seda sammu ei tee, midagi ei juhtu. Siia juurde sobib ka imehästi Carlotta Perezi ütlus: „Tänane edu on eilne mõte või visioon.“ •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.