Raul Rebane | Soometumisest
Eelmisel nädalal ilmus ajalehes The Guardian Sofi Oksaneni artikkel "Nõukogude vari Trumpi-Putini Helsingi kohtumise peal". Artikkel ise on aga enamikus meilgi väga tuttavast nähtusest nimega soometumine.
Ma usun, et enamikule Vikerraadio kuulajatest ei ole üllatus, et eelkõige kirjanikuna tuntud Sofi Oksanen üldpoliitilisi teemasid käsitleb. Mina loen teda silmatorkavaks analüütikuks, kelle artikleid ja esseesid soovitan tõsiselt lugeda. Eelmisel aastal Enn Soosaare konverentsil peetud eestikeelne ettekanne "Sinu vaikimine ei päästa sind" on tänaseks tõlgitud paljudesse keeltesse, viimasena muide läti keelde.
Loen seda eelmise nädala lugu Eestile väga oluliseks seetõttu, et meil on palju neid, kes soometumist vaatavad kui tervikuna positiivset nähtust ja eeskuju Eestile, selleteemalist materjali jõuab ka alalõpmata meediasse. Kuidas siis Oksanen soometumist näeb? Erinevalt, võib kohe öelda.
Kõigepealt ei meeldi talle üldse, et osa maailma meediat hakkas Soomet iseloomustama, kui neutraalset tsooni kohtumiseks, ehk tagasi tuli soometumiseaegne sõnavara. Tänane Soome on Euroopa Liidu liige ja ei ole hall tsoon ida ja lääne vahel.
Oksanen sündis Soomes 1977, soometumise tippajal. Sel ajal sekkus NSVL Soome siseasjadesse igas sfääris, mitte ainult välispoliitikas, vaid ka riigikaitses, majanduses, hariduses, meedias ja kirjastustegevuses. Oksaneni ema on eestlane, aga selline asi, nagu mujal riikides, et luua Soomes Eesti organisatsioone, ei tulnud sel ajal kõne allagi, seda oleks loetud Moskvas kohe nõukogudevastaseks propagandaks. Sofi kooliraamatud rääkisid, kuidas Eesti ühines vabatahtlikult Nõukogude Liidu perre ja muud sellist absurdi.
Kuna reisimine ja otsekontaktid olid piiratud, hakkas suur osa inimesi uskuma soometumise narratiive. Sofi kohtas alles hiljuti inimest, kellel oli vägagi roosiline ettekujutus kolhoosielust. Natukene rohkem kursis inimesi ajab aga selline jutt ju vihaseks. Kümnend kümnendi järel selline sõltuvus naabrist mõjutas loomulikult inimeste maailma ja tsiteerin: "Me ei tea siiani, mis otsused tehti sel ajal tegelikest ohtudest lähtuvalt või lähtuvalt enesetsensuurist ja ettekujutustest. See on soometumise üks kõige hullematest tagajärgedest". Tsitaadi lõpp.
Kui Nõukogude Liit lagunes, pühkis Eesti mineviku jäljed kiiresti minema. Soome nii ei teinud, vaid valis aeglasema tee. Mulle aga tundub, et see on just see, mida paljud Eestis kadestavad. Aga iseseisvus ei ole ainult oma lipp, see on eelkõige moraalne kompass ja väljendusvabadus, just need, mida soometumine kõige enam kahjustas, kirjutab Oksanen.
Väga oluliseks lõiguks pean järgmist: Soome oli Nõukogude Liidu psühholabor, kus Moskva sai rahulikult kontrollida oma lemmikmeetodi, refleksiivkontrolli mõju. Refleksiivkontroll on meetod, kus subjekt juhitakse teatud otsustele, kontrollides tema infovälja ja seejuures subjekt tihti arvab ise, et ta tegi selle otsuse ise. Piinlikult täpne kirjeldus sellest, mis ka meil Eestis toimub.
Oksaneni avameelne soometumiskirjeldus kindlasti paljudele ei meeldi, sest kindlasti on vanemaid inimesi, kes ütlevad, et Oksanen on liiga noor, et aru saada meie tolleaegsetest valikutest. Mina aga tahaks loota, et sellele diskussioonile tuleb järg. Meil Eestis on põhjust seda teemat tähelepanelikult jälgida, sest on, mida õppida. Ka meil on märke, mis neilgi, et külma sõja aegsed suhtenarratiivid on paljudele meeldivad. Anda ära osa oma õigusi, et saaks paremad majandussuhted, ehk viia väärtuspõhimõtted Excelisse, on ju vägagi elus põhimõte.
Vabatahtlik sõltuvus on armastus, sundsõltuvus okupatsioon, öeldakse. Meil oli asi lihtsam kui Soomes, tegemist oli sundsõltuvusega. Mis oli aga Soomes, jääb kauaks arutada, sest kui muidu järgiti sõprus- ja koostöölepingu punkte tähelepanelikult, siis Molotov-Ribbentropi paktist kooliõpikutes kirjutati ja hoiti seal ka elus rahvuslikke alusnarratiive, nagu soomlaste kangelaslikkus Talvesõjas. Seega väga komplitseeritud nähtus.
Igal juhul andis Sofi Oksanen oma artikliga soometumise analüüsile uuesti rahvusvahelise mõõtme ja jääb kauaks tsiteeritavaks.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressilarvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi