Keskkoolilõpetajad pidid sel aastal eesti keele riigieksamil lugema, mõtlema ja kirjutama innovatsioonist ja selle võimalikkusest sotsiaalsfääris. Rääkida tasub, sest kui 2000. aastate alguses oli innovatsioon pigem kitsas majandussfääri termin, siis praeguseks on innovatsioonist saanud laiatarbesõna ja kõikide positiivsete muutuste ühisnimetaja.

2001. aastal kirjutas minu akadeemiline vanaisa, professor Wolfgang Drechsler, et innovatsiooni mõiste on piiritletud ennekõike sellega, mida üritavad maailmas korda saata ettevõtjad: mitte lihtsalt leiutada leiutamise pärast, vaid teenida raha nii vanade kui ka uute ideede ning lahenduste uudsest ja majanduslikult kasulikust rakendamisest (Wolfgang Drechlser, "Mis on Innovatsioon?", Postimees, 27.11.2001). Riigi ja ühiskonna roll on selliseid ettevõtjaid toetada läbi riskide võtmise talumise – riskimine ja eksimine on innovaatori DNAs – ning nutika tööstus- ja innovatsioonipoliitika, mis toetab ettevõtjaid oma ideede testimisel ja uute turgude leidmisel.

2000. aastate alguses ei olnud innovatsioon kindlasti riigieksami aruteluküsimus, mille kohta iga noor peaks oskama midagi arvata. Keegi ei rääkinud siis ka suure entusiasmiga sellest, et riik saab või võiks olla innovaator või innovatsioon võiks toimuda ka sotsiaalsfääris. Sotsiaalsfääris ja riigisektoris laiemalt räägiti siis (haldus)reformidest ning suurtest ja väikestest muudatustest, näiteks seaduste ja poliitikate muutmine, et liituda Euroopa Liiduga. Paljude jaoks on need teemad innovatsiooniga võrreldes pigem igav, kuiv ning tehniline peenhäälestamine.

Tunne end Elon Muskina

Praegu räägitakse ja eeldatakse, et kõik kasumlikud ettevõtted tegelevad pidevalt innovatsiooniga, mis ei ole siiski tõsi. 

Luuakse kuvand, et kõik häid ja kellelegi kasulikke muutusi ellu kutsuvad avaliku sektori organisatsioonid on innovaatilised ja nende liidrid on innovaatorid. Marsile tahtev Tesla-mees Elon Musk ja Eesti riigi digitaliseerijad Toomas Hendrik Ilvesest Kaspar Korjuseni on tavameedia käsitluses tihti sama karismaatilised ja samaväärsed innovaatorid. Ometi ei pea viimased karmis turukonkurentsis Elon Muski moodi lootma oma ideede uuenduslikkusele, vaid saavad kasutada ka oma poliitiku või ametniku võimupositsiooni ideede levitamiseks ja kehtestamiseks. 

Innovatsiooni laiatarbesõnaks muutumise kohta võib leida nii positiivseid kui kriitilisemaid seletusi.

Positiivsemalt: meie elu oluliselt mõjutav info- ja kommunikatsioonitehnoloogia areng on jõudnud sellesse faasi, kus IKT on levinud igasse valdkonda. Muu hulgas ka riigi keskmesse, kus püüame seda mõista ja seletada avaliku sektori innovatsioonina ja tunnetame ennekõike uudsete e-riigi teenustena, sh digiallkiri, e-residentsus, e-valimised.

Samamoodi on IT ja sellega seotud mõttemallid jõudnud ka sotsiaalsfääri, kus mõistame seda sotsiaalse innovatsioonina, mis hõlmab endas avalike teenuste disainimise ja pakkumise osalist delegeerimist kodanikuühiskonnale ja vabatahtlikele, eesmärgiga suurendada kodanike kaasatust avaliku sektori ja sotsiaalsfääri korraldamisse ning parandada avalike teenuste kvaliteeti ja kättesaadavust. 

Ka neid protsesse veavad täna ennekõike erinevad IT poolt võimaldatud lahendused, nagu e-kaasamise ja e-osalemise platvormid, või IT-protsessidest üle võetud lähenemised, uute ideede ja lahenduste leidmine läbi koosloome, paindlike ja agiilsete arendusprotsesside. 

Kriitilisemalt: tihti laenatakse väga konkreetsest kontekstist (ettevõtlus) midagi väga olulist (majanduse ja tehnoloogia arengut) hästi seletav termin (innovatsioon) ja püütakse selle läbi õigustada näiteks avaliku sektori või sotsiaalsfääri vastuolulisi reforme, mida muidu oleks raske igapäevaelus ja poliitikas maha müüa. 

Näiteks kui teoorias on sotsiaalne innovatsioon midagi positiivsele arengule suunatut, siis poliit- ja haldustehnoloogias võib selle termini taha peita ka kavala plaani, kuidas riik saab mõnedest oma kallitest tegevustest odavalt lahti: head kodanikud, tehke X-asja ise ehk olge sotsiaalsed innovaatorid, tänutäheks anname teile korra aastas ka ühe auhinna või tänukirja. Ehk tundke ennast tasuta tööd tehes Elon Muskidena!

Kuidas mõista avaliku sektori innovatsiooni?

Kui klassikalises definitsioonis on innovatsioon mingi uue või olemasoleva idee või lahenduse uudne ja edukas rakendamine turul, siis avalikus ja sotsiaalsfääris ei tohiks innovatsioonina käsitleda lihtsalt IT-lahenduste kasutuselevõttu või nende toel uute ideede väljapakkumist. 

Ettevõtluse kasumile peab leidma avalikus sektoris ja sotsiaalsfääris adekvaatse vaste. Positiivses lähenemises on avaliku sektori ja sotsiaalne innovatsioon miski, mis teeb meie ühise elukeskkonna paremaks – kas läbi kvaliteetsema teenuse, turvalisema ning ausama keskkonna või mis iganes on see väärtus, mida me oma ühiselt avalikult ja sotsiaalsfäärilt ootame.

See aga tähendab, et innovatsiooni mõiste muutub poliitiliseks ja väärtushinnangute küsimuseks. Mida me peame ühiskonnana innovatsiooniks? Kas igasugust uute tehnoloogiate ja lahenduste testimist või katseid hoida kestlikku tasakaalu muutuste ja stabiilsuse vahel? Kas individuaalset eelistuste ja vajaduste rahuldamist või tasakaalu hoidmist individuaalsete ja ühiste eelistuste vahel? Mõned näevad Tallinna tasuta ühistranspordis innovatsiooni, teised sotsialismi.

Seega ei tohiks innovatsiooni terminit lasta ära kasutada poliitilises ja bürokraatlikus propagandas ning suhtuda kriitikavabalt innovatsiooni retoorikasse. Seetõttu peab ka innovatsioonist üha rohkem rääkima ja selle üle arutama. Et ühelt poolt toetada sotsiaalseid ja avaliku sektori innovaatoreid riskide võtmisel, eksimisel ja vigadest õppimisel ning teisalt, et neid samal ajal kontrollida ja vastutusele võtta ning vältida seda, et avaliku sektori ja sotsiaalse innovatsiooni retoorika peidus toimub omakasupüüdlik skeemitamine. •