Tallinnas käib hooga igakevadine koolivalikutrall. Igav ja leierdatud teema enamikele, kuid puudutab igal kevadel umbkaudu 5000 Tallinna peret. Teiste hulgas esmakordselt ka kirjutajat.

Haridusameti juht on hiljuti välja öelnud, et amet on hädas fiktiivsete sissekirjutajatega – näiteks Gustav Adolfi Gümnaasiumi puhul olevat ligikaudu pooled avaldustest sellised, et koolikoha taotleja ei ela tegelikkuses kooli lähedal. Põhimõtteliselt on kohti piisavalt: GAGi esimestesse klassidesse esitati umbes 300 avaldust ja kui pooled nendest on haridusameti sõnul fiktiivsed, siis peaksid ülejäänud 150 ju oma kodulähedase kooli saama (avatakse 5 esimest klassi, haridusamet määras 20 last lisaks). Aga ei, ei saanud Piret Tali oma last eelistatud kodukohakooli, ei saanud ka meie.

GAGi direktor Hendrik Agur on samuti nentinud, et ollakse hädas fiktiivsete sissekirjutajatega, kuid see tulevat justkui lihtsalt alla neelata kui süsteemi miinuspool. Aga miks? Miks me peame sellega leppima? 

Minu pere jaoks on kogu see trall ja protsess uus. Meie vanemad ei pidanud end fiktiivselt 7 km kaugusele alevikku sisse kirjutama, et kodulähedasse kooli saada. Oleme Kalamaja buumi eelsed noored, kes lõid siin toimunud muutuste ja arengute keskel 10 aastaga kodu ja pere. Saime oma lapsele koha lasteaias tänu sellele, et poole aasta pealt tekkis võimalus lasteaias uued ruumid korda teha. Jõudsime tunda rõõmu selle üle, et neile, kes oma kodulähedastesse lasteaedadesse napilt mahuvad, on ehitatud uus piirkonnakool, kuhu mahutatakse igal aastal 4-6 klassitäit.

Kuid nüüd selgub, et nad ei saa minna oma kodukooli, sest määrus eelistab fiktiivseid sissekirjutajad.

Kohendame siis määrust vastavalt ning tegeleme haridusametis (ja koolis) esmajärjekorras nende taotluse esitanutega, kes piirkonnas kauem elanud ja laseme esimesena neil oma koolieelistuse öelda. Ning alles seejärel, kui jääb kohti üle, tegeletaks nendega, kes otsustanud oma elukohta hiljuti muuta (olgu see siis fiktiivselt või mitte). Võimaldab seda ju ka praegune Tallinna Linnavalitsuse vastav määrus, kuigi kohmakalt. 

Hetkel on olukord selline, et määruse järgi on eelistatud seisuses fiktiivsed sissekirjutajad, sest haridusamet valib esmalt koha neile, kes elavad koolile füüsiliselt lähemal (lisaks vennad-õed samas koolis). Ükskõik kui kaua sa Kalamajas elanud oled – niipea kui oled ühe meetri valitud kodukoolist kaugemal kui keegi äsjane fiktiivne sissekirjutaja, oled samal pulgal Pirita või Nõmme elanikuga. Olgugi, et kool paistab sinu kodutänavalt.

Määruses on aga täiendus: kui kooli on soovijaid rohkem kui koolil on õppekohti, arvestatakse isikute elukohaandmete rahvastikuregistrisse kandmise aega, eelistades neid, kelle registrikanne on varasem. Vaadates haridusameti juhi viidet fiktiivsetele sissekirjutajatele ning samas artiklis toodud haridusameti esindaja ütlust, et GAGi oli taotlejaid 320 (umbes 2-3 korda rohkem kui kohti), oleks pidanud ka GAGi puhul võrdlema registrikandeid. Kuid haridusameti hariduskorralduse osakonna peaspetsialisti sõnul läks seda määruse osa (registrisse kandmise aega) vaja ainult 21. Kooli juures ning samast artiklist loeb välja, et GAGi puhul pole seda tehtud.

Me päriselt elame siin piirkonnas koos kooliminevate laste ja vanematega ning näeme, et reaalsed näited lähevad kohati vastuollu haridusameti selgituste ja määrusega. Meil on siin neid, kes hiljuti teinud sissekirjutuse muudatuse sada meetrit koolile lähemale ja saanud tänu sellele koha soovitud koolis. On selliseid kooli suunatuid, kelle õde või vend õpib ikkagi mujal, on neid, kes elavad kaugemal ning neid, kes elavad tegelikkuses selgelt lähemal teisele koolile, kuid "suunatud" kaugema kooli nimekirja. On neid, kelle puhul amet esmalt (vahemaa tõttu) eksis ning on vaide rahuldanud. Aga hea küll. 

Kui ma otsustan vahetult enne lapse kooli minekut kolida Viljandisse, siis leitakse mulle koolikoht seal, kus on vaba koht. Mis on täiesti mõistetav, kui oled oma töö tõttu või muul põhjusel otsustanud mujale kolida. Kui vahetan elukohta, siis on see minu otsus ja vaba valik ning ei saa eeldada, et minu kolimisega jäetakse mõni kohalik elanik eelistatud koolikohast ilma. 

Head ametnikud ja koolijuhid, pöörame selle mõtteviisi (määruse) üheselt mõistetavalt selliseks, et esmalt saavad valida oma kodulähedase kooli need, kes piirkonnas kauem elanud. Siin pole vaja logaritme. Piisab sellest, kui tegeletakse nende taotlustega teisejärgulisena, milles esitaja elukoht on hiljuti muutunud. Lihtne.

Lisaks vajab muidugi kaasajastamist kogu see protsess, mis on praegu vanemate eest varjatud ning nähtav ainult ametnikele ja mõnele koolitöötajale. Vaja oleks läbipaistvamat süsteemi, kasvõi sarnaselt ülikooli sisseastumise loogikale: näed oma kohta n-ö jooksvas tabelis koos oma elukoha registreerimise aja jm vajalike andmetega. 

Hetkel ma veel ei tea, mis koolis laps 1. septembril kooliteed alustab. Ma ei tea, kas see, kuhu laps lõpuks satub, on halb või hea valik, kuid tean, et paari aasta pärast kooliteed alustav teine laps tuleb vajadusel koos vanemaga kirjutada sisse kõrvaltänavasse sõbra juurde. •

* Nimi on toimetusele teada, kuid kuna autori lapse koolikoha määramise protsess on veel pooleli, avaldame artikli erandkorras anonüümselt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.