Piret Tali | Saatuslikud 100 meetrit ehk lapsi mõõdetakse Tallinna hariduses vaid joonlauaga ({{commentsTotal}})

Piret Tali
Piret Tali Autor/allikas: Priit Grepp

Minu eksperiment sel sügisel 1. klassi mineva poja ja Tallinna haridusametiga andis tõestust, et lapsi mõõdetakse Tallinnas joonlauaga ja koolivalik ei sõltu vanemate soovist, ehkki ametnikud väidavad vastupidist, kirjutab Piret Tali.

Kooli sa võid küll koduaknast näha, aga kahjuks õppida sa seal ei saa, sest teine kohalik kool asub 190 meetri kaugusel, aga sinu soovitud kool 290 meetri kaugusel. Nagu onu Fjodori multikas – et paki tõin, aga kätte ei anna, pole lubatud, dokumente pole. Kooli ehitasime ja korraliku, aga kahjuks sinul, 7aastane, sinna asja ei ole. Pead minema teise. Sellesse, mille sulle määrame.

Aga kuna enamik inimesi paneb lapsi kooli kord või kaks elus, siis tuleb rääkida ära ka eellugu. Et kuidas kooli valimine käib.

Valik, mida ei tee lapsevanem

Vanem kirjutab avalduse ja siis millalgi veebruaris keegi joonlauaga mõõdab ning mais antakse otsus vanematele teada. Meeldib või mitte, aga valdavalt selle otsusega lepitakse. See ei ole valik, vaid määramine, sest muidu uluks osades koolides tuul ja teised oleksid pungil lapsi täis.

Kirjutasin minagi 31. märtsil avalduse, et soovin just nimelt kooli A (kodulähedane piirkonnakool, kaugus, nagu Joonlauatädi välja selgitas, 290 meetrit) ja toonitasin, et kool B (samuti piirkonnakool, kaugus joonlauatädi andmetel 190 meetrit) ei kvalifitseeru meile sobivaks ja palun seda mitte pakkuda. 

Sellest hoolimata sain 15. mail kirja, et teie lapsele on määratud kool B meie soove eirates, lihtsalt toore jõuga. Minu eelnev kiri vastava B kooli volinikust haridusametnikule, kus ma põhjendasin oma soovi mitte valida kooli B, ei saanud vastust. 

Kooli määramise kiri informeeris meid sellest, et kooli kinnitamisel on kolm kriteeriumi, millest esimene on elukohalähedus, teine vennad-õed samas koolis ja kolmas vanemate soov (?). Kasutasin võimalust kirjutada vaie. Lihtsalt seetõttu, et pisut maailma parandada.

Meie valiku puhul oli kindel ka see, et B kooli ei soovi me seetõttu, et vanema venna olime sunnitud sealt keset kooliaastat ära võtma. See võiks ju olla ka kooli mittevastavuse kriteerium?

Kindlasti mitte hariduskallakuga kool

Miks ma olin kolm aastat tagasi sunnitud koolist B esimese lapse hoopis teise, tasulisse erakooli paigutama? Ja miks kool ega haridusamet seda küsimust pole varem küsinud ja tundub, et ei taha ka praegu kuulda?

Kindlasti polnud kool B meie esimene valik ka toona, aga siis ma veel uskusin käibetõdesid, et "õppida saab igas koolis" , "kõik sõltub õpetajast", "kõik sõltub perekonnast" ja leidsin, et küllap haridusamet teab, mis ta teeb.

Kuus kuud hiljem olin ma aru saanud, et tühjagi ei sõltu. Palju sõltub lastest ja peredest, kellega su laps puutub enamiku päevast kokku ning koolist organisatsioonina ja selle ruumide planeeringust. Õpetajat nägid 1. klassi õpilased heal juhul kolm tundi päevas, sest ta andis põhikoolis ainetunde ja oli hõivatud. Seega pidid lapsed ise hakkama saama.

Klassijuhatajaga kohtusime me alles 1. septembril, seega oli üsna arusaadav, et teel aktuselt klassi kaotas laps ta silmist ja oli pool tundi kadunud. Jälgisin huviga tema esimest tundi, kus teda ennast ei olnud. Selgus, et hoolimata seadusega lubatud 24st lapsest õpib nende esimeses klassis 30 last (hoolekogu otsusel võib). 

Mõned neist vajaksid ilmselgelt sotsiaalpedagoogi abi ning et õpetaja võib olla kui hea tahes, isegi rivis käimine on selle seltskonna jaoks ületamatu ülesanne, rääkimata korrast tunnis. Mis õppimisest siis veel rääkida.

Esimesi klasse oli niigi ülerahvastatud koolimajja vastu võetud kolm, üks neist õhtupoolses vahetuses. Koolile, kus käib ka ülekasvanuid, kes peavad oma aja põhikooli lõpuni täis istuma, on üsna vastutustundetu võtta sinna sügisel 90 väikest last, tundus mulle siis ja tundub ka praegu.

Kus on mööbel ja vihikud?

Koolimajja sisenedes võtsid sind vastu põrgulärm ja nutiseadmetes lapsed, kes seisid seinte ääres ja treppidel, sest mujal polnud ruumi ega muud teha ja alati polnud õues hea ilm.

Väikeklassis õppinud põhikooli tegelased võisid endale lubada üsna äärmuslikku käitumist, millele kooli personal eriti tähelepanu ei pööranud. Sõnavara, mida kooli koridorides kuulis, oli jube ega kannata trükimusta. Õue pääsedes tundusid isegi juntsud pakatavat kortisoolist (jookse-või-põgene hormoon) nii, et nende mängud olid täis rumalat agressiivsust.  

Selgus, et mõnedes ainetundides ei jätku esimestes klassides vajalikku arvu toole ja lapsed istuvad aknalaudadel. Töövihikute asemel olid paljundatud lehed. Alles uude kooli minnes selgus, et loodusõpetuses, muusikas ja kirjatehnikas on esimeses klassis olemas ka personaalsed töövihikud.

Kui läksin kooli arutama varguste ja väljapressimiste teemat, selgus, et tõesti, kahel klassivennal on klassis käitumisega probleeme ning sellest ollakse teadlikud. Seda juba septembri kolmandal nädalal. "Meil on 90 esimese klassi last, me ei saa siin kõigi probleemidega tegeleda," ütles õppealajuhataja. Mõistagi oli tal õigus.

Laps hakkas end kohandama valitseva kultuuriga ning tegi mulle varsti selgeks, et õppimine on lollidele, lahe telefon on norm ja õppimine out. Käsil oli I klassi teine veerand. Karnevalile kostüümi selga ei pane, sest poisid nii ei tee ja joonistamine, mis talle varem väga meeldis, osutus korraga nõmedaks.

Sain aru, et kui ma lapse elus muutusi ei tee, siis lõpetab poisslaps, kes selles süsteemis kasvab,  tüübina, kes (õppides) saab kas koolis haledalt klohmi või lohiseb vaevu kolmelisena tagumises pingis, teeb poole aasta pärast nurga taga suitsu ning on seeläbi lahe ja hinnatud "mees".

Kui ma läksin teda koolist välja kirjutama, ei küsinud keegi, miks ma seda teen. Uude kooli minnes pidi ta kõvasti vaeva nägema, et teistele järgi jõuda. Selgus, et poole aastaga tekkinud vahe oli meeletu.

Sel kevadel kirjutas ta oma uues koolis kirjandi "Minu elu kõige õnnelikum päev" ja üllatav oli see, et ta kirjutas kõikvõimalikest valikutest just oma esimesest päevast uues koolis, õpetajast ja klassikaaslastest. Ma arvan, et koolivahetus oli õnnelik otsus.

Nüüd, kus ma seisan vastamisi uuesti kooliga B ja 7aastase poisi esimesse klassi panekuga, on mul raske uskuda haridusametniku sõnu: "Andke koolile B uus võimalus, uskuge, see kool muutub. Seal pole enam asjad üldse nii hullud kui te räägite. Teate sinna kooli A tahab nii palju lapsi. Valige ükskõik milline teine kool Tallinnas, aga kooli A on suur nõudmine."

Ma ei osta isegi loomade peal testitud tooteid, rääkimata sellest, et ma testiks laste peal kooli, mille hariduslikku väärtusesse ma ei usu. 

Muidugi kirjutan ma alla erakooli lepingu ka väiksema lapse tarvis ja katsun leida lisatööd, et kahte kooliraha teenistuja palgast maksta. See võtab märkimisväärse osa minu sissetulekust riigis, kus on lastele ettenähtud tasuta kooliharidus. Sest haridus ja õppekeskkond, mis erakoolis pakutakse, sobib minu arusaamisele haridusasutusest.

Kaks asja, mis mind selle juures nörritab: miks pean ma tubli maksumaksjana käärid (munitsipaal)hariduses omast taskust kinni maksma ning miks võimaluse üle saada võimalikku parimat haridust riiklikust piirkonnakoolist otsustab joonlauaga tädi, mitte mina lapsevanemana.

Muidugi on õigustatud küsimus, et miks ma ei märganud kirjutada õigel ajal last kodust välja ja soovitud koolile 100 meetrit lähemale? Kuid kas tõesti hea haridus on eesmärk, mis pühendab kõik abinõud? Ja millisele ametnikule ma oleksin pidanud pakkuma ümbrikku, et joonlaud oleks olnud 100 meetrit lühem? •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: