Vaid üks sõna seaduseelnõus vallandas meedia hüsteerilise reaktsiooni. Isikuandmete kaitse seaduse muutmist nimetati "suukorvistamise eelnõuks". Lugejat hoiatati, et "impulss rünnata ja piirata ajakirjandusvabadust kuulub ikka diktaatorriikide, mitte vaba maailma ühiskondade juurde".

Meedia näitas oma mõju ja eeliseid võrreldes teiste põhiõiguste subjektidega, mis viis lõpuks kolmanda lugemiseni jõudnud isikuandmete kaitse seaduse eelnõu ajutiselt riigikogu menetlusest.

Oli siis tõepoolest oht, et peasüüdlaseks peetaval Rein Langil õnnestub riigikogu abil Eesti ajakirjandus lõplikult vaikima sundida?

Et juba enam kui kümme aastat kehtinud isikuandmete seadus – kus on samuti kirjas, et andmesubjekti nõusolekuta võib ajakirjanduslikul eesmärgil isikuandmeid töödelda ja avalikustada, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi – meie ajakirjandusvabadust ei kõigutanud, siis on hinnang ühele sõnale ilmselgelt ebaadekvaatne.

Öeldu ei tähenda, et meediale seatud tingimus, et isikuandmeid võib töödelda ja avalikustada üksnes siis, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi, oleks põhjendatud.

Euroopa Liidu isikuandmete kaitse määrus, mis reguleerib isikuandmete kaitset, ja mida ka Eestis tuleb kohaldada 25. maist 2018, annab liikmesriikidele õiguse ja kohustuse ühitada isikuandmete kaitse sõna- ja teabevabaduse õigusega. Teisisõnu – riigi seadusandjal on pädevus sõnastada tingimused, mis tagaks, et kaitstud oleks nii isikuandmed kui ka väljendus- ning meediavabadus.

Paraku on selge, et kui hästi seadus ka sõnastatud poleks, ikkagi pole välistatud erinevate põhiõiguste konfliktid. Kui inimene kurdab, et meedia on rikkunud tema isikuandmete kaitse õigust ja meedia omakorda, et õiguse avaldada isikuandmeid annab talle meediavabadus, siis tuleb otsustada, kellel on õigus.

Igal konfliktil on eripära, mille määravad konkreetsed asjaolud. Sestap on mõjukas inimõiguste  tõlgendaja, Euroopa Inimõiguste Kohus, sõnastanud põhimõtted, kuidas konflikte lahendada.

Eeldatakse, et nii väljendus- ja meediavabadus kui ka eraelu kaitse (mille osaks inimõiguste kohus isikuandmete kaitse õigust peab) on samal tasemel õigused ning neid mõlemaid saab piirata. Selle tõe unustavad sageli need, kelle huvi on üks vastandlikest õigustest. Sõnavabaduse kaitse ulatub aastasadade taha, eraelu austamise õigus on uus õigus, mille tekkimisele aitas kaasa meediavabadus. Angloameerika õigusruumis kasutusel olev termin privaatsusõigus tekkis 19. sajandi lõpul reaktsioonina kollasele ajakirjandusele, mis muutis keelepeksu kaubaks, ning Eastman Kodak Company "klõpsutuskaamera" ilmumisele, mis tegi võimalikuks pildistamise avalikus ruumis. 

Konkreetse vaidluse korral põhiõiguste vahekord muutub. Poliitilisel kõnel on eelis eraelu kaitse ees. Tugevalt kaitstakse meediavabadust ka siis, kui meedia valgustab avalikku huvi pakkuvaid küsimusi.

Ülekaaluka avaliku huvi mõiste sissetoomine oli ebaõnnestunud täiendus mitte üksnes seetõttu, et meid siduv õigus ja rahvusvaheline praktika sellist mõistet ei kasuta. Oht seisneb rõhuasetusel sõnale "ülekaalukas".

Kui algselt meedia, hiljem vaidlusi lahendavate asutuste, kogu tähelepanu koondub vaid küsimusele, kas isikuandmete töötlemiseks ja avalikustamiseks on ülekaalukas avalik huvi, siis paradoksaalselt võib see hoopis enam kahjustada inimese huve, kelle isikuandmeid meedia kasutab. Eelnõu seletuskirja ühest lausest nähtub see oht ilmekalt: "Ülekaaluka avaliku huvi kriteerium annab ajakirjandusele eelisseisundi, et sõltumata teabe tundlikkusest on tal õigus isikuandmed avalikustada". Kui puuduvad kriteeriumid (ja need ka puuduvad) avaliku huvi eristamiseks ülekaalukast huvist, siis on raske vaidlustada subjektiivset kinnitust, et andmete avaldamiseks on ülekaalukas avalik huvi. Selline huvide kaalumisskeem ei tööta. 

Tähelepanu vajavad hoopis olulisemad huvide kaalukeeled. Esiteks unustatakse sageli, et avalik huvi pole sama, mis avalikkust huvitavad asjad. Üllitised, mille ainus eesmärk on rahuldada lugejate või vaatajate uudishimu inimese, olgugi tuntud tegelase, eraelu detailide suhtes, ei panusta avalikkuse jaoks olulise küsimuse arutellu. Neil juhtudel langeb kaalukauss eraelu kaitse kasuks. 

Teiseks on avalik huvi vaid üks kaalukaussi mõjutav tegur. Sama oluline on, milline on inimese staatus ühiskonnas – kas ta on avaliku elu tegelane või tavaline kodanik. Avaliku elu tegelased, eriti poliitikud, peavad taluma suuremat survet eraelu puutumatusele kui tavakodanik.

Oluline tähtsus on ka andmete iseloomul. Euroopa Liidu andmekaitsemäärus näeb ette isikuandmete eriliigi: andmed, millest ilmneb rassiline või etniline päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused või ametiühingusse kuulumine, geneetilisi andmeid, füüsilise isiku kordumatuks tuvastamiseks kasutatavaid biomeetrilisi andmeid, terviseandmeid või andmeid füüsilise isiku seksuaalelu ja seksuaalse sättumuse kohta. Neid andmeid võib töödelda ja avalikustada üksnes määruses nimetatud juhtudel. Määrus nimetab ühe alusena juhu, kus töötlemine on vajalik olulise avaliku huviga seotud põhjustel liidu või liikmesriigi õiguse alusel. Selles sättes määrus ei räägi lihtsalt avalikust huvist, vaid olulisest (inglise keeles "substantial", prantsuse keeles "important") avalikust huvist.

Isikuandmete töötlemiseks ajakirjanduslikel eesmärkidel peavad liikmesriigid ette nägema erandid või vabastuse muu hulgas ka määruse II peatükist (põhimõtted), kus isikuandmete eriliigid on nimetatud. Seaduseelnõu põhjal pole selge, et sellised erandid või vabastus ette nähakse.

Kaalumisel ei saa mööda vaadata  sellestki, kuidas isikuandmed saadi ja kuidas neid kasutatakse. Vastutustundliku ajakirjanduse kontseptsioon, mida inimõiguste kohus on viimastes otsustes sageli maininud, eeldab ajakirjanikelt õiguspärast tegevust. Meediavabadus ei õigusta isikuandmete hankimist avaliku kimbutamisega või salajane jälgimise abil. Kõmulised pealkirjad ja fotod võivad küll aidata võita lugejaid või vaatajaid, kuid huvide kaalumisel ei tule meediavabadusele kasuks.

Võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega reguleeritakse Eestis ajakirjanduse tegevust minimaalselt. Sellise olukorra säilimine eeldab tõhusat eneseregulatsiooni ja selgeid eetikareegleid. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.