Suurem osa Eesti elanikest ilmselt ei mäleta seda, aga kaheksa aastat tagasi, 2010. aasta märtsis ilmusid Eesti suuremad ajalehed tühjade esikülgedega.

Sellise tavatu aktsiooniga protestiti ühe seaduseelnõu vastu, mis avalikkuses sai oma töönimest lihtsama nime allikakaitse seadus. Tegelikult oli tegemist nn kobarseadusega, mis sätestas lisaks allikakaitsele veel palju asju.

Ajalehtede protest oli seotud vast eelkõige n-ö ennetava trahvi sissenõudmise võimalusega. Laimavaks või solvavaks tõlgendatava materjali avaldamine olnuks seaduseelnõu sätete kohaselt võimalik peatada rahalise karistuse ähvardusel.

Ise nägin toona probleemi pigem selles, et seaduseelnõu sisaldas lisaks allikakaitsele hulga selle välistanud erandeid, mis oleks andnud võimaluse sundida ajakirjanik kohtus oma allikaid paljastama – või sellest keeldumisel karistust kandma.

Erandid olid seaduseelnõus seotud peamiselt ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud ja kohtumenetluses kasutatava info jõudmisega ajakirjanikeni. Nii tunduski, et justiitsministeeriumis otsustati erinevatest ametkondadest ja kohtuprotsesside osalistelt ajakirjanikeni jõudvale infole ühe valuvõttega punkt panna.

Seadus võeti 2010. aasta novembris napi häälteenamusega vastu, kuid õnneks jäid ülalmainitud erandid – ajakirjanike jõulise protesti tulemusena – siiski seadusest välja. Sama aasta lõpuks hakkas see ka kehtima.

Miks ma vanast asjast nüüd, aastaid hiljem räägin? Sest taas kord on ajakirjanduse tegevusvõimalusi ahendama hakatud – ning nagu kaheksa aastat tagasigi, on initsiaator kummalisel kombel Reformierakond. Ise ennast liberaalseks ja ülereguleerimise vastaseks nimetav partei (või vähemalt osa selle liikmetest) justkui hauks ajakirjanduse vastu mingit imelikku vimma.

Seekord puudutab asi Euroopa Liidu andmekaitse üldmäärust, millega oravapartei on ette võtnud protsessi, mida Brüsseli poliitslängis nimetatakse "kuldamiseks". See tähendab, et võetakse Euroopa Liidu õigus, aga kodumaisesse seadusandlusesse integreeritakse see hoopis vängemana kui Brüsseli versioon.

Riigikogus sel nädalal lõpphääletusele tulevatesse isikuandmete kaitse seadusesse on meie parlamendi õiguskomisjonis lisatud algset mõtet sandistav sõna: kui Euroopa Liidu andmekaitse üldmääruse järgi on isikuandmeid ajakirjanduses võimalik avaldada avaliku huvi korral, siis Eestis on see võimalik ainult ülekaaluka avaliku huvi puhul.

Tõsi, seni kehtivas Eesti isikuandmete kaitse seaduses on samuti juttu ülekaalukast avalikust huvist, kuid ometi võimaldanuks praegune hetk viia Eesti seadusandluse ülekaaluka eemaldamisega lähemale Euroopa õigustavale – kuid endise justiitsministri Hanno Pevkuri eestvedamisel (ja omaaegse allikakaitse seaduse eelnõu eestvedaja Rein Langi vihje peale) nuditi see ära.

Pevkur küll kinnitas Vikerraadio saates "Uudis+", et tema erakonnal pole kavatsust ajakirjandust suukorvistada, kuid eelkirjeldatust on näha, et siiski ka mitte astuda sammugi vastupidises suunas.

Justkui pole vahet? Tegelikult on küll. Eriti olukorras, kus avalikule huvile küll viidatakse mõnes seaduses – näiteks avaliku teenistuse seaduses ja tulumaksuseaduses –, kuid see on õiguslikus mõttes üheselt määratlemata.

Avaliku huvi mõistele riigikogu õiguskomisjonis lisatud sõna ülekaalukas võimaldab – vastava tahtmise tekkides – ajakirjanduse käsi muu hulgas poliitilistel eesmärkidel väänama hakata. Ilmselt on mõnede poliitikute arvates Eesti koht ajakirjandusvabaduse üleilmses tipus liiga kõrge. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.