Toomas Kruusimägi kutsus oma hiljutises arvamusloos lapsevanemaid üles tulema appi õpetajate põuda leevendama. Kogenud koolijuhi üleskutse on järjekordne katse suunata haridusteemalist ühiskondlikku debatti Eesti hariduse põhiprobleemi – õpetajate kvaliteedi – juurde.

Samas hindab Kruusimägi õpetajaskonna olukorda nii keeruliseks, et lähitulevikus tuleb eelkõige tegeleda kvantitatiivsete lahenduste leidmisega. Samal ajal võib mõni inimene väita, et statistiliselt on meil õpetajate ja õpilaste keskmine suhe päris hea. Kuid jätame statistika seekord kõrvale.

Jaan Tätte näidendis "Meeletu" ja selle alusel vändatud samanimelises filmis on tegelane nimega Vorsti-Jüri. Lühidalt öeldes on ta monofunktsionaalne karakter – väljaõppinud traktorist, "põhiliselt T-40 peal", nagu ta ise end tutvustades alati täpsustas. Aeg ja olud tema ümber aga muutusid ja ühel hetkel ei olnud enam tarvis seda tüüpi traktoreid ega nendele spetsialiseerunud traktoriste. See inimene jäi üle, ta ei osanud enesega midagi tarka peale hakata ning talle ei tulnud ka keegi appi. 

Viimase veerandsajandi muutused meie ümber on selliseid inimesi hulgaliselt tekitanud. Samas ei saa väita, et tegemist on vaid hilisminevikku kuuluva nähtusega. Suured ühiskondlikud muutused on toimunud kogu ajaloo vältel, erinev on olnud vaid nende tempo.

Näiteks põhjustasid kõik eelmised  tööstusrevolutsioonid globaalses mõõtmes tänapäevaga võrreldes sarnase olukorra. Ka siis jäi hulgaliselt inimesi tööta, kuid sobivate oskustega tööjõudu nappis.

Meeldetuletuseks: esimese tööstusrevolutsiooniga asendati lihasjõud suures osas aurumasinate jõuga, teise käigus võeti kasutusele elektriajamid ja sisepõlemismootor ning juurutati masstootmine, kolmanda jooksul muutus igapäevaseks elektroonika ja infotehnoloogia kasutamine eelkõige töötlevas tööstuses.

Praegu oleme jõudnud aga juba neljanda tööstusrevolutsiooni (nn Tööstus 4.0) lävele, mille tulemusel edenevad eelmise perioodi ja/või uued tehnoloogiad järjest sügavamale meie igapäevaellu ja seni suhteliselt eraldi seisnud valdkondadesse, segunedes ja võimaldades täiesti uuel tasemel sünergiat. 

See segunemine ise ei olegi põhiprobleem, vaid oluline on just muudatuste tempo. Kui esimese ja teise tööstusrevolutsiooni vahel oli vähemalt sada aastat – st minimaalselt kolm inimpõlve –, siis teise ja kolmanda vahe oli umbes poole väiksem – poolteist inimpõlve – ning neljanda tööstusrevolutsioonini jõuti eelmisest omakorda poole kiiremini.

Teisisõnu realiseerub ja ka ammendub Tööstus 4.0 ühe inimpõlve jooksul ning sellist kogemust inimkonnal ei ole. Kõik varasemad muutused võeti omaks pika aja jooksul ning kogu senine pedagoogika toetub just aja jooksul järele proovitud oskusteabe edasiandmisele.

Teine oluline faktor on veel nende protsesside toimumise asukoht. Nimelt leidsid eelmainitud protsessid aset esmalt Euroopas ja Põhja-Ameerikas ning seejärel kandusid aegamööda mujale maailmajagudesse. Koolid on siiani olnud väga selgelt oma asukoha riigikorralduse nägu ja tegu.

Tööstus 4.0 on aga olemuslikult vältimatu globaalne protsess, mis toimub lähema tosinkonna aasta jooksul seal, kus inimesed kõige tihedamalt koos tegutsevad. Ja see pole Euroopa, Ameerika ega isegi Aasia – see on immateriaalne piirideta virtuaalmaailm, mis toimib kõige käegakatsutava taustal, ligiduses ja sees. 

Lihtsustatult öeldes tekib keskkonnamuutustest tingituna "Vorsti-Jürisid" nii Eestis kui üle ilma üha kiirenevas tempos massiliselt juurde ning neid on vaja mõistlike tegevusteni juhatada.  Teine võimalus on muidugi, et Vorsti-Jürisid tekib nii palju, et nemad ise hakkavad keskkonda neile sobivaks muutma. Õpetajad tegutsevad vaatamata koolikorralduse lokaalsetele eripäradele ikka edasi, kuid minu arvates muutub õpetajatöö olemus igal juhul.

Jätaks nüüd globaalse areeni kõrvale ning vaataks korraks Eesti koolile otsa. Koolidirektor ja kursusekaaslane Urmo Reitav julgustas oma 3. aprilli Postimehes ilmunud arvamusloos õpetajaks tulema, "et olla lahenduste leidja, inspireerija, toetaja, muutuste esilekutsuja, arenguhüpete turvaja, motiveerija ja hooandja – tuleviku mõjutaja. See on elukutse, millega kindlustad endale ja teistele parima tuleviku."

Olen kindel, et selline ongi Urmo kui kaasaegse koolijuhi kreedo – kooli sisu sõltub õpetajast. See on igati järgmist vääriv ajatu põhimõte – julgustada kaasaegselt mõtlevaid ja tegutsevaid inimesi tulema koolidesse õpetama ning aitama meie lastel inimesteks kasvada. 

Toomas Kruusimägi julgustab lastevanemaid organiseeruma ja osalema ühiskondlikus debatis mitte ainult haridusteemadel, vaid ulatuslikumaski spektris. Esmapilgul võib see ettepanek tunduda üleskutsena lahtisest uksest kangelaslikult sisse murda – meil on ju olemas järeleproovitud esindusdemokraatia võimalused. Samas ei ole vähemalt mina tähele pannud, et laste ja konkreetsemalt hariduse tuleviku osas toimuvat debatti juhiks või selles aktiivselt osaleks laiem seltskond nii-öelda teenuse tarbijaid – lapsevanemaid, kes rakendavad niimoodi oma põhiseaduslikku õigust (vt. põhiseaduse § 37).

Kui hr Kruusimägi ettepaneku järgijaid leidub kriitiline mass, siis äkki tõesti saabki õpetajate kvaliteedi teema suruda sisututest valimisloosungitest ka konkreetseks kohustuseks tulevase valitsuse tegevusprogrammi.

Lõpetuseks teen mõnevõrra reljeefse järelduse, mis toetub pigem intuitiivsele tunnetusele, kui tõenduspõhisele analüüsile: meie koolides võib olla ka küllaltki suur hulk Vorsti-Jüridena toimetavaid õpetajaid, kes enda suhtumist ümbritsevasse muutmata jätkavad nii-öelda oma vao ajamist pedagoogikapõllul, sest kedagi ei ole asemele võtta.

Siit algab koolijuhi pehmelt öelda keerukas dilemma, et kuidas püsiväärtusi kultiveerides kindlustada kaasaegne õpikeskkond nii õpetajatele kui õpilastele selliselt, et Vorsti-Jürisid kujuneks võimalikult vähe. Või kui nad juba olemas on, et nad siis leiaks tee enesetäiendamise võimaluste juurde üles. Need võimalused on täna olemas nii reaal- kui ka virtuaalmaailmas, kuid õpetaja roll teenäitajana säilib mõlemal juhul. Meil lastevanematena on siin kindel roll tulla koolijuhtidele appi. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.