Õpetajate põuast on aeg-ajalt küll ajakirjanduses juttu, kuid reaalsete lahendusteni ja vastusteni pole veel jõutud. On küll olemas tänuväärne projekt Noored Kooli, mille raames suundub lapsi õpetama umbes 20 noort õpetajat aastas, kuid nõudlus uute õpetajate järele on kordades kõrgem.

Pikaaegse koolijuhina olen tihti (kui mitte öelda igapäevaselt) kogenud, kuidas lastevanemad tegelevad aktiivselt teemadega, mis jäävad kooli kui konkreetse institutsiooni tasandile: üksikud konfliktid õpetajatega, tagasiside õppetööle ning kõik muud probleemid ja mõtted, mille ajendil minu kabineti uksele koputatakse. Kuid laiemate küsimuste puhul, mis puudutavad hariduse korraldamist omavalitsuse või riiklikul tasandil, ei ole lastevanemate sellist aktiivsust ega tahet miskit muuta võimalik täheldada.

Aga just lastevanemad on need, kes peaksid kõige teravamalt reageerima probleemidele haridussüsteemis ning kõige aktiivsemalt võitlema laste õiguse eest asjakohasele õppekorraldusele ning kvaliteetsele õppetööle. Seda väga praktilisel põhjusel – puuduliku hariduse tagajärgede käes kannatavad eelkõige lapsed ja nende tulevik.

Iga lapsevanema prioriteet peaks olema võimalikult hea hariduse tagamine oma lapsele ja demokraatlikus ühiskonnas on üks instrumentidest lastevanemate surve riiklikele institutsioonidele mõne poliitika ja reformi elluviimiseks – või vastupidi, mõne mitte nii hästi väljakukkunud muudatuse tühistamiseks. Ei tasu ka unustada, et arvuliselt on lapsevanemaid palju rohkem kui õpetajaid.

Sellist lähenemist iseloomustab viimase aja üks populaarsemaid filosoofe ja mõtlejaid Nassim Nicholas Taleb fraasiga skin in the game ehk otsetõlkes "[oma] nahk mängus". Selle eetilise ning ka väga praktilise printsiibi kohaselt peaksid otsuseid tegema need, keda tehtavad otsused mõjutavad. Selle taga on väga loogiline mehhanism: kui tehtud otsuste eest lasub otsustajatel endil otsene vastutus või kokkupuude, on loogiline, et otsuseid tehakse kaalutletumalt.

Sellest lähtuvalt ei saagi loota, et hariduse parema kvaliteedi eest võitlevad tulihingeliselt bürokraadid ja õpetajad, kellel pole koolis käivaid lapsi. Neid võib kannustada ühiskondlik missioonitunne, kuid tihti jääb see õhinapõhiseks ja raugeb esimeste suuremate takistuste ees. Süsteemis olev oma laps on selles küsimuse kõrgeima motivatsiooni allikas.

Aga hariduspoliitikas on lastevanematel skin in the game, mille tõttu peaks olema nii, et kui hariduses on probleemid, siis peaksid just lastevanemad plakatitega tänaval olema. Ideaalis võiksid lastevanemad ka avalikus diskussioonis olla peamised kõneisikud haridusteemadel ja andma tagasisidet haridusametile ning haridus- ja teadusministeeriumile, sest koduses olukorras ollakse selle esmased tunnistajad, kuidas õpilane puutub kokku haridussüsteemi ja selle muudatuste või probleemidega.

Õpetajad ei pea võitlema laste eest ning lapsed ei ole võimelised võitlema enda eest. Õigemini, kui nii jätkub, siis varsti meil polegi õpetajaid, kes lapsi õpetaksid ning veel vähem neid õpetajaid, kes seisaksid parema hariduse eest. Lastevanemad peavad meeles hoidma, et hariduse sisu ja õpetamise meetodeid saab alati paremaks muuta – et kooli lõpetavad lapsed oleksid õnnelikumad, targemad ja rahvusvahelisel turul konkurentsivõimelisemad.

Eestis paraku ei ole tekkinud ka piisavalt esinduslikku ja võimekat lastevanemate esindusorganisatsiooni. Ka see on hea küsimus, miks see on niimoodi. Probleeme on ju lisaks haridusele ka teisi – kärgperede õigused, lapsendamisega seotud probleemid jne. Ka haridusvaldkonnas ei ole terendav õpetajate karjuv puudus ju ainus probleem. Näiteks meie haridussüsteemi suutmatus võtta vastu rahvusvahelistumise väljakutset või ka koolide üha suuremaks muutuv tasemevahe on piisavalt olulised küsimused, mis vajaksid jõulist eeskõnelemist. 

See ongi minu üleskutse lastevanematele – kus näed viga laita, seal tule ja aita. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.