Kelle poole peaksid pöörduma Ruhnu elanikud, kui neil on laevaühenduse katkemise pärast nende hinnangul kahju majanduslikku kahju tekitatud? Kohtusse?

Ruhnuga ühenduse tagamine on seaduse järgi riigi ülesanne. Selle aasta alguseni oli see majandus- ja komminikatsiooniministeeriumi (MKM) kohustuseks. Hetkel on vastutav maanteeamet. Eraettevõtja kaasamine teenuse osutamisele ei võta riigilt vastutust teenuse normaalse toimimise eest.

Ühistranspordiseadus kohustab riiki tagama ühistranspordi ühendust nii, et see vastaks ka väikesaarte liikumisvajadusele. Seega on väikesaarte elanikele ühistransporditeenuse pakkumine riigi ülesanne. Riik võib teenust osutada ise või delegeerida selle avaliku teenindamise lepingu alusel eraettevõtjale.

MKM on valinud lepingupartneriks Kihnu Veeteed. Lepingu kohaselt kohustub vedaja ühes aastas tegema konkreetsel arvul reise (296 reisi, millest 52 teostatakse Ringsu-Munalaid liinil ning 122 reisi Ringsu-Pärnu ning Ringsu-Roomassaare liinil). MKM on vedajale andnud teenuse osutamiseks parvlava Runö ning kohustanud vedajat vedu teostama selle laevaga. Konkreetne sõidugraafik ja veomaht lepitakse lepingu kohaselt iga-aastaselt eraldi kokku pärast riigieelarve kinnitamist. Vedaja poolt kasutatav asenduslaev peab aga lepingu kohaselt mahutama vähemalt kümme reisijat (Runö mahutab 60 reisijat).

Praegu on laev katki ja vedaja ei saa lepingut täita. Asenduslaeva liinile saata ei luba ilm. Praamiühendus Ruhnuga on katkenud. Leping lubab asenduslaevana kasutada oluliselt väiksemat laeva, mis aga konkreetsete ilmastikuolude jaoks väidetavalt ei sobi. Nii võib tekkida olukord, kus vedaja sõlmitud lepingut  ei riku.

Samas võib riik siiski rikkuda enda kohustusi Ruhnu elanike ees. Lepingus kokkulepitud teenuse maht ja nõuded ei pruugi olla need, mida elanikul oleks minimaalselt õigus riigilt nõuda. Samas ei tähenda teatud määral väiksemas mahus teenuse tellimine automaatselt seda, et elanikul tekiks riigilt kahju hüvitamise õigus.

Täpset olukorda teadmata, on raske ennustada, kas tekkiv kahju hüvitamisele kuulub või mitte. Riigivastutus on nüansirohke ja keerukas õigusvaldkond, kus vähestel on edukaid kogemusi. Menetluslikult tuleb nõuetega pöörduda otse maanteeameti, kui teenuse korraldamise eest vastutava asutuse poole.

Maanteeamet on kohustatud kahjunõude osas tegema lõpliku otsuse kahe kuu jooksul. Kui selle aja jooksul otsust kahju hüvitamise või hüvitamata jätmise kohta ei tehta, tuleb pöördujal kindlasti 30 päeva jooksul pärast kahe kuu möödumist pöörduda sama kahjunõudega Tallinna halduskohtusse.

Halduskohus lahendab kõiki Ruhnuga ühistranspordi katkemisest tekkida võinud kahjunõudeid, kuna õige kohus määratakse mitte kahju nõudja, vaid maanteeameti asukoha järgi. Kahjunõudega maanteeameti poole pöördumine pole aga kohustuslik ning lubatud on ka otse halduskohtusse pöördumine. Kahjunõuet on õigus esitada kolme aasta jooksul arvates kahju tekkimisest.

Kas riigil on kahjunõude heakskiidu korral omakorda õigus kohtu kaudu Kihnu Veeteedelt raha sisse nõuda?

Avaliku teenindamise leping kahju hüvitamist otsesõnu ei reguleeri. Seega sõltub maanteeameti poolt kahjude sissenõudmine iga konkreetse kahjunõude asjaoludest ning sellest, kas vedaja poolne lepingu rikkumine on seotud vääramatu jõu või muude asjaoludega, mille eest vedaja ei vastuta.

Kas väikesaarte elanik peab arvestama ka sellega, et ise toime tulla, mitte alati riigi abile loota?

Ühistranspordiseaduse kohaselt on ühistranspordiühenduse loomine ja hoidmine Eesti väikesaartega riigi ülesanne. Seega on saare elanikel õigus ka sellise teenuse osutamist nõuda ning üldjuhul võivad elanikud eeldada, et nad ei pea omal käel asuma ühendust looma või pikki ajavahemikke ilma transpordita üle elama. Olukorda võiks võrrelda näiteks elektrienergia pakkumisega, kus üldjuhul võivad kõik elanikud eeldada, et neid varustatakse elektrienergiaga, kuid erandolukordades võib elanikul olla vajadus teatud ajavältel ise hakkama saada.

Samas tuleb arvestada parvlaevaühenduse erilisusega – tegemist on transpordiliigiga, mis on tugevalt mõjutatud ilma- ja veeoludest. Seetõttu ei saa elanik nõuda transpordiühenduse tagamist mistahes ajal. Elanik saab seda nõuda vaid ajal, mil riigil on võimalik seda ka mõistlikult pakkuda.

Seega peab saareelanik arvestama ka sellega, et ta peab teatud mõistliku aja jooksul ka ise toime tulema (omama teatud toidu- ja muude esmatarbevahendite varu). Ajal, mil laevaühendus on katkenud põhjustel, mida riik ei kontrolli, ei ole saareelanikul võimalik ka riigilt kahju nõuda. Kahjunõue saab puudutada ainult aega, mil vedaja peaks ja saaks teenust osutada, kuid ei tee seda (nt kui meri on rahulik, kuid Runö kui ka asenduslaev katki).

Mõistlikku aega, mil saareelanik peab ise hakkama saama, on üldistades keeruline määratleda: see sõltub sellest, kui kaua igal konkreetsel korral meri mässab ega lase laeval ohutult liikuda. Kui selliseid erandlikke ilma- või veeolusid, mida riik või vedaja mõjutada ei saa, ei eksisteeri, on elanikul ka võimalik nõuda, et riik seadusega lubatud avalikku ühistransporditeenust talle pakub.