Viktor Trasberg | Põrsas või bitcoin? ({{commentsTotal}})

Viktor Trasberg on Tartu ülikooli majandusteaduskonna dotsent.
Viktor Trasberg on Tartu ülikooli majandusteaduskonna dotsent. Autor/allikas: erakogu

Krüptorahade tootmine on üsna energiamahukas tegevus, ent mis kasu või tarbimisväärtust see ühiskonnale annab, küsib Vikerraadio päevakommentaaris majandusteadlane Viktor Trasberg.

Mulgimaa mahajäetud sigalast on ootamatult saanud maailma innovatsiooni ja moodsa tehnoloogia eesliinil toimetav vabrik, kus sõna otseses mõttes toodetakse raha. Krüptoraha nimelt. Lätlastest omanikud on leidnud Eestist koha, kus on hea jurakas veneaegne elektrikaabel, mis võimaldab bitcoinide tootmiseks vajalikus mahus elektrit saada ning arvutite müra ei ärata ka suuremat tähelepanu. Krüpto- ehk digiraha toodetakse nimelt niimoodi, et arvutid sõeluvad välja numbri- ja tähekombinatsioone, mis sobiksid teatud koodiga. Arvad koodi ära ja saad digirahaühiku omanikuks. Selleks on vaja aga kas lihtsalt õnne või suurt arvutivõimsust, mis erinevaid märgikombinatsioone läbi hekseldab. Täpselt nagu kullaliiva pesemise puhul. Krüptoraha tootvad-kaevandavad arvutid vajavad aga palju elektrit nii töötamiseks kui nende jahutamiseks. Viljandimaa rahavabrik tarbib 138 keskmise korteri jagu elektrit kuus.

Veebruaris kirjutas Äripäev, et Viru Keemia Grupi territooriumil seadistatakse konteinereid, kus saaks massiliselt krüptoraha kaevandada, sest elekter on soodne ja lähedal. Üks konteiner tarbib 6000 euro eest elektrit kuus. Mis elektritootjale muidugi meeldib! Lisaks on väiksemas mahus krüptorahade kaevandajaid Eestis ilmselt tuhandeid.

Aga mille poolest krüptoraha erineb pärisrahast? Rahal on majandusteooria kohaselt kolm funktsiooni – ta on väärtuse mõõtjaks, makseinstrumendiks ja akumulatsioonivahendiks. Põhimõtteliselt saaks ka krüptoraha neid ülesandeid samaväärselt täita, aga nähtavas tulevikus seda ei juhtu. Krüptoraha erinevuseks on see, et ta ei esine mitte tavapärasel füüsilisel kujul, vaid digitaalses vormis. Tema kasutamine igapäevaelus on sisuliselt võimatu ning seega erinevalt eurost või dollarist käibib krüptoraha täna väga piiratud ulatuses. Ka puudub üks tsentraalne keskpank, kes krüptoraha korraldaks või suunaks. Põhimõtteliselt võib selliseid rahasid olla väga palju.

Aga sellega seoses tahaks käsitleda teemat vaatepunktist, millest Eestis siiani juttu pole tehtud. Nimelt ressursside ja looduskeskkonna kasutamise seisukohalt lähtudes.

Nagu juba mainiti, on krüptorahade tootmine üsna energiamahukas tegevus. Mis kasu või tarbimisväärtust krüptorahade toomine aga ühiskonnale annab? Öelgem otse – selline tarbimisväärtus ühiskonnale täna puudub! Krüptoraha toodetakse üheselt ainult nendega spekuleerimise eesmärgil, millel puudub igasugune seos ühiskonna jaoks väärtuse loomisega. Samas kaasneb sellega vajadus sadu tuhandeid tonne põlevkivi ahju ajada. Kasu saab ülimalt väikene seltskond, tarbimisväärtus ühiskonnale on aga olematu. Ühiskonnale kuuluvat loodusressurssi kulub aga palju.

Bitcoinil ja teistel niinimetatud krüptorahadel kui tehnoloogilistel lahendustel on kindlasti omadusi, mis aitavad majandusprotsesse ja arveldusi sujuvamaks teha. Nad võiksid aidata ületada seda kohmakust ja poliitilist riski, mida pärisraha ringluse korraldamine paratamatult kaasa toob. Plokiahelatel põhineva tehnoloogia arendamine on kindlasti väärtus omaette. Aga - see ei ole asi, millega Viljandimaal või Kohtla-Järvel tegeletakse. Seal tegeletakse puhtakujuliselt spekuleerimisvahendi tootmisega, eeldades et tootmiskulu on odavam kui bitcoini hind sellel hetkel. Tegemist ei ole mingi asjaga, millel oleks oma sisemine tarbimisväärtus, nagu näiteks kullal. Seda kinnitab ka ülisuurtes piirides kõikuv hind lühikese perioodi vältel, mis põhineb sajaprotsendiliselt spekulatiivsetel asjaoludel.

Kui krüptoraha olemusest saavad aru üsna vähesed, siis põlevkivi ahjuajamisest saavad aru kõik. Võiks vaielda, et vaba turumajanduse tingimustes on tootja ja tarbija suverään, kes ise otsustab, mida oma raha või varaga peale hakata. Veelkord, bitcoin kui selline ei lisa mingit tarbimishüve ühiskonnale, aga energia, mis selle tootmiseks ära põletatakse, kuulub kogu ühiskonnale. Aeg-ajalt võib meedias näha üsna ekstreemseid numbreid selle kohta, kui palju arvestuslikku elektrienergiat maailmas nõuab krüptoraha kaevandamine. Krüptorahade tootjatel ja nendega spekuleerijatel õnnestub üsna lihtsalt ka vältida maksude tasumist, sest tegemist on nii-öelda anonüümse varaga.

Muidugi, täna veel ei ole krüptokaevanduste energiakulu Eestis nii suur, et see silmnähtavalt meie energia hinda ja kättesaadavust mõjutama hakkaks. Aga asi on siiski põhimõttes. Kui rohelised on läinud kompromissitusse võitlusesse üksiku ülekasvanud paju pärast, siis antud olukorra puhul pole kuulnud mingisuguseid arvamusi meie loodusressursside kasutamise arukuse kohta.

Aga antud juhul on tegemist olukorraga, kus individuaalne tulu ja ühiskonnapoolne kulu ei ole vist tasakaalus. Kuidas me peaksime ühiskonnana sellesse suhtuma?

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressilarvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: