Mirjam Nutov | Purõja pini*
Hetkel ei kaitse mitte ükski seadus inimesest ohtlikuks muutunud koera ja vastutustundetu koeraomaniku eest. Üks lahendus oleks Euroopa riikide eeskujul ohtlike tõugude nimekirja koostamine ja koeramaksu kehtestamine, leiab Mirjam Nutov Vikerraadio päevakommentaaris.
Tänaseks on möödunud täpselt nädal ja kolm päeva sellest, kui kirjanik Andres Langemets sai hulkuvalt naabrikoeralt oma suvekodu ukse ees pureda. Andres on senini Põlva haiglas. Murtud sõrmeluu ning enam kui 70 õmblust ühes pisemate haavadega tahavad igapäevast sidumist ja hoolt.
Samal ajal istuvad aga kirjaniku lähedased murest murtult kodus, olles ka veel hilistel õhtutundidel justkui naelutatud helendavate ekraanide ette. Kõrgendatud tähelepanuga on läbi loetud seadusandlus, mis selgitab lemmiklooma pidamise nõudeid, loomakaitset, aga ka korrakaitse- ja karistusseadustikku. Kogu infopuntrast on pinnale jäänud üks tõdemus: hetkel ei kaitse inimest ohtlikuks muutunud koera ja vastutustundetu koeraomaniku eest mitte keegi.
Langemetsade lugu sai alguse juba läinud suvel. Suvekodust vaevalt kilomeeter maad eemal elav naabri kaukaasia lambakoer tuli sagedasti nende hoovile uitama. Korduvad kõned ja palved naabrimehele – vii oma loom ära – ei kandnud vilja. Pere tunnistab, et elas juba siis hirmu all, sest mitte kõik neist ei armasta koeri nii nagu Andres ise.
Tänavu suvitama saabudes oli olukord sama. Võõras koer okupeeris taas nende hoovi. Ja seda ajal, mil maal oli koos kogu pere 84-aastasest emast kuni vaevalt aastase lapselapseni. Naabrimehe kõrvad jäid palvetele oma koer ära viia ja kinni hoida taas kurdiks. Ja siis see juhtus. Koer ründas ootamatult, hüpates otse kõri ja näo poole. Langemets sai käed ette. Kõik juhtus otse koduuksel, nii et tal õnnestus end lõpuks kööki vingerdada.
Abi saamisega tuli aga oodata. Meedikud ei või oma autost väljuda, kui hoovil on ohtlik koer. Kas pole mitte uskumatu: toas ootab verd lahmav kannatanu, tema vigastused võinuks olla eluohtlikud, aga abi pole talle võimalik anda, sest agressiivne loom takistab läbipääsu!
Kohale saabus ka politsei ja loomade varjupaiga esindaja. Langemets viidi haiglasse, koer varjupaika ja politsei algatas menetluse. Varjupaigas oli see koer juba teada, sest ta oli ka varem inimest hammustanud. Seda enam olid lähedased šokis, kui omanik vaid paar päeva pärast rünnakut saabus varjupaika ning viis oma koera tagasi koju.
Langemetsa pere küsib, kes kaitseb sellises olukorras inimest. Hetkel on nad oma suvekodust mitte ära läinud, vaid ära põgenenud. Nende turvatunne on sügavalt rikutud ning peas teadmine, et mitte keegi ei saa mitte midagi teha. Varjupaigast öeldi, et tavapäraselt tahavad omanikud ise sellise looma magama panna, aga mitte seekord. Omanik on veendunud, et süüdi on kõik teised, mitte aga tema koer või tema ise.
Ja olemegi tupikus. Täna puudub seadus, mis lubaks selliselt omanikult ohtlikuks muutunud lemmiklooma ära võtta ja menetluse ajaks ümber paigutada või lõpuks hukata. See on muidugi veider, sest kui ründaja olnuks metsloom, kuulnuks me juba ammu suurest ajujahist ning lugenuks pealkirju mõrtsuklooma tabamisest.
Kohalik omavalitsus – kes koostab lemmiklooma pidamise eeskirja ning teostab selle täitmise üle järelvalvet – saab reageerida, kui loom on alatoidetud või väärkoheldud. Vallavanem tunnistab oma jõuetust, öeldes, et tegelikult peaks neil olema seadusest tulenev võimalus tegutseda ka siis, kui looma asemel tuleb kaitsta hoopis inimest. Hetkel saab aga omanikult koera ära võtta ning loomapidamise keelata üksnes kohtu otsusega. Kohtu veskikivid jahvatavad aga aeglaselt ning kohest kaitset polegi võimalik inimestele pakkuda.
See tõstatab aga laiema küsimuse lemmikloomade pidamisest. Aastaid tagasi taheti Taanis ära keelata agressiivsed koeratõud. Nende seas kaukaasia ja kesk-aasia lambakoer, argentiina dogi, brasiilia mastif, ameerika buldog ja veel mõni. Vastavate koerte Eesti tõuühingute esindajad tegid toona selle idee maha, öeldes, et asi pole mitte koeras, vaid ikka omanikus. Nad tõid välja, et kui üks tõug ära keelata, leitaks järgmine, kellest samataoline agressiivne koer kasvatada.
Nende ettepanek oli, et tegelikult tuleks meil hakata reguleerima seda, kes, mis tingimustel ja millist tõugu koera võib üldse pidada. Siinkohal lasub üsna suur vastutus kennelitel, kelle asi oleks enne koera maha müümist veenduda, et uus koeraomanik on ka võimeline koeraga toime tulema. Mida aga teha varjupaikadega? Sinna jõuab igasuguseid loomi ning üldjuhul ollakse üsna rõõmsad, kui mõni sealt minema viiakse. Kes veendub aga uue omaniku pädevuses?
Meie naaberriikides on see probleem lahendatud koeramaksuga. Näiteks koguti Saksamaal 2016. aastal koeraomanikelt enam kui 11 miljonit eurot koeramaksu. Maks ise on aga otseses seoses koera suuruse ja agressiivsusega – mida ohtlikum loom, seda kõrgem maks.
Kusjuures mitme tõu pidamine on Saksamaal kogunisti keelatud. Algpõhjuseks koerarünnak, mille tagajärjel suri väike tüdruk. Hollandis koostati läinud aastal pikk nimekiri agressiivsetest koeratõugudest. Uue seaduse kohaselt peavad nende tõugude pidajad käima koolitustel ning tõestama, et nad suudavad loomaga toime tulla ning mõistagi tuleb neil maksta kõrgemat maksu kui teistel.
Mulle kui koeraomanikule mõistagi idee koeramaksust ei meeldi. Ent arvestades asjaolu, et koerte pidamise trend kasvab võrdeliselt inimeste üksindustunde kasvuga, on sellised regulatsioonid lausa hädavajalikud. Nii koerte kui ka inimeste kaitseks ning ka selleks, et vältida ka selliseid olukordi nagu alles hiljuti juhtus: vabaduses olnud üle tee jooksnud koer põhjustas ahelavarii, mille tagajärjel viidi haiglasse kaheksakuune imik. •
* purev peni
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Rain Kooli