Toomas Sildam: Eesti 200 lubab higi ja võibolla pisaraid
Erakonnaks muutuv Eesti 200 ei luba riigikogu valimiskampaanias valijatele raha, pigem lennartmerilikult higi ja võibolla pisaraid, ning paneb muretsema mitmed senised parlamendiparteid, kuid riigikogu valimiskampaania muutub sellest huvitavamaks ja sisukamaks, kirjutab ajakirjanik Toomas Sildam.
Eesti 200 kulgemine poliitikasse meenutab – vähemalt avalikus pildis – oma tempolt Sulev Keeduse filmi "Somnambuul", mis on pikk 129 minutit. 2. mail avaldatud manifestile järgnes peaaegu neli kuud oletusi, et mis edasi saab ning nüüd lõpuks on asi selge – Eesti 200 muutub sügisel parteiks, kes osaleb poole aasta pärast riigikogu valimistel.
Nad räägivad peremeeste riigist, üksteist aktsepteerivast ühiskonnast, tasakaalustatud keskkonnahoiust või personaalsest riigist, kus keegi ei tohi jääda abita ja muretsevad, et Eesti oleks Eesti ka 100 aasta pärast. See kõik on sümpaatne, just alanud parlamendivalimiste kampaania rahaliste lubaduste sajus, mis tabab nii pensionäre, lapsi ja noori kui ka keskmisest palgast rohkem teenivaid töölkäijaid.
Eesti 200 ei luba võimalikele valijatele raha, pigem lennartmerilikult higi ja võibolla pisaraid, sest jutt on keerulistest reformidest. Nendest on ka keeruline lihtsalt rääkida, et igaüks aru saaks. Eriti juhtimiskogemusega tehnokraatide grupil, mis oma maailmavaatelt tõotab tulla kompott, nagu Eesti 200 tuumikut iseloomustas politoloog Alar Kilp.
Aga kõike ei peagi lihtsustama, kuigi meie valimiskampaaniad on sageli toetunud just lihtsatele loosungitele ja mõõtnud tulevikku ühe valimistsükli piires. Valijate toetuse saamiseks on aga mõistlik, et võimalikult paljud sinust aru saavad.
Piltlikult öeldes on Eesti 200 esiletõus süüdanud mitme senise parlamendipartei uksed.
Kõige tõsisemalt peaks Eesti 200 pärast mures olema Reformierakond, kuna uustulnuk võib neilt röövida valimisvõidu. Mis oleks väga valus, sest kui parlamendivalimisi ei võida Reformierakond, võidab need praeguse seisuga Keskerakond. See omakorda võib tähendada reformierakondlaste edasijäämist parteid kurnavasse opositsiooni, kuhu nad langesid sügisel 2016. Paraku on nii, et mingi hulk Reformierakonna arukaid valijaid võib tõepoolest "poolt vahetada" ja otsustada Eesti 200 kasuks.
Uustulnuka pikk pilk tulevikku ohustab ka sotsiaaldemokraatide valijate lojaalsust, see pisendaks sotside valimistulemust ja muudaks keerulisemaks nende pääsu järgmisesse valitsusse. Ning muidugi võib Eesti 200 edu osutuda surmavalt ohtlikuks Isamaale, rääkimata Vabaerakonnast, kellele lööb niigi hingekella nende eelmise esimehe Artur Talviku soov luua vabaerakondlastest ja rohelistest uus partei. Eesti 200 vähendab ka Talviku eduvõimalusi.
Vaid Keskerakond võib siiralt soovida uuele poliitjõule edu ja jõudu. Eesti 200 edu valimistel vähendab seal Keskerakonna oponentide edukust. Seda mõistavad kõik ning uustulnuk saab peagi tunda vanade erakondade meelepaha ja rünnakuid.
Eesti 200 kõige mõjukam toetaja on president Kersti Kaljulaid. Te vaid kuulake, mida ta ütles iseseisvuse taastamise vastuvõtul, ainult üks päev enne Eesti 200 teadet, et jah, nad teevad erakonna ja lähevad parlamendivalimistele: "Need, kes Eesti tulevikust hoolivad, ei saa öelda, et poliitika neile ei meeldi. Kui me ise ei tee, tehakse meie eest. /---/ Kui liiga vähe Eesti inimesi tahab teha Eesti poliitikat, siis on me riigi tulevik tõepoolest tõsiselt ohus. /---/ Teadlaste, kirjanike, inseneride, ajakirjanike, õpetajate ja arstide aeg Eesti poliitikas ei ole möödas. Vastupidi, me vajame teid."
Mis saab olla veel selgem üleskutse ja julgustus Kristina Kallasele, Priit Alamäele, Rait Kuusele, Meelis Niinepuule, Kristiina Tõnnissonile, Margus Tsahknale ja kõigile Eesti 200-ga seni seotud inimestele – tehke see erakond ära.
Nüüd nad siis teevad. Neil on mitmed tugevad eeldused olla märtsis 2019 edukad ja edaspidi Eesti valikuid mõjutada. Nagu on ka riskid ebaõnnestuda. Igatahes ei saa Eesti 200 enam aega kaotada, sest hääli loetakse juba poole aasta pärast. Siis saame teada, kas ja kui palju nende tänane otsus – luua erakond – ka kannab. Üks on selge, higi ja pisarad ootavad neidki ees.
P.S. Eesti 200 eestkõnelejaks tõusnud Kristina Kallas ütles täna, et nende ambitsioon ei ole ületada valimiskünnis, vaid võita valimised, mispeale meenus hiljuti kuuldud anekdoot: Reformierakonna esimees Kaja Kallas seisab peegli ees ja küsib: "Peeglike, peeglike seina peal, kes on Eesti järgmine peaminister?" Peegel vaikib ja ütleb siis: "K. Kallas."
Toimetaja: Merilin Pärli