Suureks mõistatuseks maalitud küsimus president Alar Karise jätkamisest presidendina tundub olevat lihtsam, kui me ette kujutame. Ta ütles juba 2025. aasta sügisel Mirko Ojakivile antud intervjuus, et "peab juhtuma väike ime, et mind keegi veenab kandideerima", kuid nagu teame, juhtus samasugune ime ka 2021. aasta augustis.

Karis pole varjanud, et kõik tema senised kandideerimised on olnud võidukad, mis eeldab lisaks tugevale siseveendumusele tõsikindlat kinnitust neilt, kellest kandideerimise õnnestumine sõltub. Seni pole suudetud talle sellist kinnitust anda ja muie näos ju seda tähendabki, et ta võiks ju selle nõusoleku isegi anda, aga ametis jätkamine pole ka mingi elutähtis küsimus.

Kui riigikogu vanematekogu lähetas riigikogu esimehe Lauri Hussari (Eesti 200) president Karisega kohtuma, et talt võimaliku teise ametiaja kohta pärida, siis selle järel on avalikkus saanud vaid mittemidagiütlevaid selgitusi. Aga mitte midagi selget ei saagi öelda, sest ilmselgelt ei öeldud ka Kadriorus mitte midagi sellist, mis vääriks pealkirjadesse tõstmist.

Kõik saavad ju aru, et see oli vaid diplomaatia, sest riigikogul pole kavatsustki Karist tagasi valida. Nii nagu Hussar ise intervjuus ERR-ile tunnistas, on Karisele seni toetust avaldanud vaid kaks erakonda, mis tähendab, et parlamendis tema valimine ei õnnestuks. Nii et Hussar saab ka ise väga hästi aru, et Kariselt polegi mõtet tänasel päeval kindlat jah-sõna oodata. Sestap on ka arusaamatu, miks ametisolevalt presidendilt üldse mingit vastust oodatakse.

Aga mis te nüüd pullite?

Olles president Karise avalikke sõnavõtte jälginud suure tähelepanelikkusega, võib diplomaatilisust kõrvale heites tunnetada, et Karis on ka ise oma mõtteis ooterežiimile jäänud ja mõtleb vaid üht: "Mis te nüüd pullite! Otsustage ära, kas Eestil on vaja poliitilist madinat uute nimede üle või olen ma olnud siiski piisavalt väärikas, et seda ametit edasi kanda."

Presidendi väärikus ja tema ametiaja väärtus ei seisne tavaliselt üksikutes väljaütlemistes, mida meedia abil võimendatakse. Samuti kipuvad pealkirjadesse pandud mõtted vahel algsest ideest irduma, mis võib luua presidendiameti kandjatest ettekujutusi, mis on kaugel tõest. Aga just Karist kiputakse välistama kerge käega, tuues välja tema mõned välispoliitilised seisukohad ning väljaütlemised Venemaa ja Ukraina teemal.

Näiteks Karise intervjuu Helsingin Sanomatele pälvis laia kriitikat, justkui oleks ta öelnud, et pärast Ukraina sõja lõppu peaks Venemaaga jälle "normaalset" dialoogi pidama. Tegelikult ütles ta, et peame selliseks dialoogiks valmis olema, aga esmalt tuleb agressor peatada ja alles seejärel suhted üle vaadata.

Karis rõhutas, et "Venemaa peab muutuma, et temaga saaks suhelda". See tähendab, et läbi rääkima ei pea lüüa saanud Vladimir Putiniga, vaid Venemaaga, mis on valmis päriselt läbi rääkima, mitte seda etendama. Karis pole kordagi öelnud, et ta on valmis päev pärast sõja lõppu Putini ees punased vaibad lahti rullima. Sama mõtet edasi arendades saabki selgeks, et pole oluline, mida Karis päriselt ütles või mõtles, vaid see kinnistab juba tekkinud eeldust presidendi läbikukkunud välispoliitikast.

Teoreetiliselt võimalik, praktiliselt mitte

2026. aasta presidendivalimiste esimene voor peaks riigikogus peetama augusti lõpus. Presidendikandidaadi valituks osutumiseks on vaja 68 häält. Seda pole vähe, aga mitte ka võimatult palju, kui erakonnad tahavad. Kui kandidaadiks oleks Alar Karis, võib 101 häälest kindlalt maha lahutada Mart Helmet presidendina toetavad EKRE hääled (üheksa häält), aga ka siis on segadust palju, sest pole päriselt teada, kuhu kalduksid fraktsioonidest lahkunute hääled. Kokku on fraktsiooni mittekuuluvaid saadikuid juba 18, aga suurema osaga neist erakondades siiski arvestatakse.

Keskerakond (seitse häält) ja Isamaa (kaheksa häält) on teatanud, et nad on valmis Karist toetama. Mõlemad jäävad ka praegu selle juurde, et nende taha Karise tagasivalimine ei jää. Niisiis sõltuks Karise jätkamise edukus eelkõige Reformierakonna, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide valikutest. Teoreetiliselt oleks see võimalik. Aga kas ka praktiliselt?

Parlamendi suurim fraktsioon on Reformierakonnal (37 häält), kust on tulnud Karise suunas kõige enam kriitikat. Siiski pole erakonna juht Kristen Michal teda lõplikult välistanud, öeldes näiteks intervjuus Vikerraadiole, et nende erakonnas on toetajaid nii Karisel kui ka eelmisel presidendil Kersti Kaljulaidil ning "mõlemal oleks potentsiaali olla Eesti Vabariigi president".

Michal ütles sedagi, et Reformierakonnast endast presidendikandidaati kindlasti ei tule, mis tähendab, et otsitakse erakonnaülest kandidaati, kelleks Karis tegelikult ju sobib. Kaljulaidi nimi nüüd vaevalt tõsiselt välja öeldi, pigem ikka segaduse tekitamiseks.

Marko Mihkelson (Reformierakond), üks Karise suurimaid avalikke kriitikuid, ütles hoolikalt sõnu valides, et "tulevane riigipea peaks omama tugevat rahvusvahelist kompetentsi ja võimet Eestit nähtavalt, meeldejäävalt ja mõjusalt esindada".

Pole kahtlustki, et eelolevad viis aastat saavad rahvusvahelises suhtluses olema turbulentsed ja vajavad äärmiselt tasakaalukat ja kõneosavat persooni, kes selle raskuse välja kannaks. Eesti vaatenurgast on presidendi roll eelkõige diplomaatiline ning erilisi võimuinstrumente pole talle antud, siis väljastpoolt vaadates on see roll hoopis kaalukam. President on president ning tema sõnal on tähtsus.

Sotsiaaldemokraatide (üheksa häält) seast pole üldse kuulda, keda nad selles ametis näeksid. Jevgeni Ossinovski on intervjuus Vikerraadiole välja toonud usaldamatuse erakondade vahel, mis takistab riigikogus presidendivalimiste õnnestumist. Viis aastat tagasi olid sotsid valmis toetama ka Kersti Kaljulaidi kandidatuuri, kuid selle võimatuse järel asuti kiirelt Karise selja taha. Nüüd tundub, et isegi kui Karisele pole otseseid etteheiteid, siis teda toetama samuti ei tõtata.

Eesti 200 (13 häält) on väljaütlemistes samuti ebalev olnud, öeldes et nad kaaluvad "päris mitut kandidaati". Kristina Kallas julges hiljuti siiski välja öelda, et "meie saadikute enamus Alar Karise jätkamist ei toeta". Põhjuseid detailselt avama ei kiirustata, kuid presidendilt oodatakse pigem "väärtusi, millele meie välispoliitika juba Lennart Meri ajast toetunud on".

Neist selgitustest saab välja lugeda üksnes seda, et Karis on välispoliitiliselt ebaõnnestunud. Üks teine erakonna liige ütleb salalikult, et tegelikult ollakse Toompeal üldse raskustes, et Karise ametiajast neid momente leida, mis vääriksid esiletõstmist.

Mida rohkem riigikogu liikmetega suhelda, seda enam võib jutu kokku võtta nii, et küsimus pole üksikutes välispoliitilistes väljaütlemistes, vaid säravate ideede puuduses üleüldiselt ja isikuomadustes, mis on loonud mulje, justkui vaatab Kadriorg Toompeale ülevalt alla. Seda parlamendis ei seedita.

Niisiis polegi Karisele ehk midagi tõsist ette heita ning Isamaa, Keskerakond, sotsiaaldemokraadid, Eesti 200 ja Reformierakond võiksid vabalt asuda seisukohale, et Karis on tagasivalimiseks ametit kandnud piisavalt väärikalt. Hääled võiksid isegi kokku tulla, kui see poliitiline otsus sünniks, aga sel korral seda otsust ei tule.

Presidendivalimiste õppetunnid

Sügisene parlamendihooaeg saab olema tulevärk, sest kõik poliitilised jõud tahaksid tegeleda juba 2027. aasta riigikogu valimistega. Mõnele erakonnale on see ju püsimajäämise küsimus. Segadus presidendivalimiste ja sellesse ametisse sobivate kandidaatide otsinguga aitab igal juhul esile pääseda neilgi erakondadel ja poliitikutel, kellest enam justkui midagi ei oodata.

Augustini on veel mõni kuu minna, mis annab erinevateks aruteludeks piisavalt aega. Küll aga tasub neis aruteludes ettevaatlik olla, sest iga välja öeldud uus nimi loob avalikkuse ees ootusi, mida võib olla raske täita.

Kui tuuakse välja kandidaat X, Y ja W, siis tahaks avalikkus kuulda, mida nad nendest maailma asjadest arvavad. Aga see avaliku arvamuse platvorm pole see, mis otsustab. Valiku teevad ikkagi kas erakondlikult seotud riigikogu liikmed või valijamehed, kui esimesed hakkama ei saa.

Meenutagem veel 2021. aastat, kui president Kersti Kaljulaid lõpetas oma ametiaega ning erakonnad arutasid võimalike kandidaatide üle. Kaljulaid ise teatas alles augusti keskel, et on valmis kandideerima teiseks ametiajaks. Juba veebruaris oli tollal parlamendivälise Eesti 200 juht Kristina Kallas öelnud, et ka nemad soovitavad riigikogul Kaljulaid teiseks ametiajaks tagasi valida.

Riigikokku kuuluvad erakonnad sellele ettepanekule ei reageerinud, sest toetust Kaljulaidile tegelikult ei olnud. Põhjused olid enam-vähem samad, nagu ka nüüd Karise puhul välja tuuakse. Eks omajagu segadust tekitas veel aastajagu varem sündinud Kaljulaidi otsus pürgida OECD juhiks. Kuigi 2021. aasta alguses võttis ta oma kandidatuuri tagasi, jäi see siiski meelde.

Niisiis on viimase kahe presidentuuri õppetunnid olnud kandidaatide avalikustamise või nende avaliku toetamisega kiirustamine, mis on viinud selleni, et laia toetust ei suudeta neile leida ning tuleb asuda alternatiivi otsima. Ilmselt läheb nii selgi korral, sest erakondadel on suur soov president kindlasti riigikogus ära valida, kui vaid leitakse kõigile sobiv kandidaat. Karis see ei ole, aga mõne teise nime puhul ollakse ehk kompromissiks valmis.

Tõsi on see, et riigikogus presidendi valimise õnnestumiseks peaks talle leiduma toetajaid ka Isamaa, Keskerakonna ja fraktsioonitute ridadest. Lihtne see pole, aga mitte võimatu. Kõik sõltub kandidaadist. Küll aga tõdevad parlamendipoliitikud, et kui selline kandidaat leitakse, siis tema nimi öeldakse välja pigem augusti lõpus. Tõenäoliselt tuleb järgmine president poliitikale lähemalt, täpsemalt isegi välispoliitikale lähemalt.