Ehkki Turu-uuringute eelmine avaliku arvamuse küsitlus toimus tervelt kaks kuud tagasi, pole vahepealsed kuumad suvekuud põhimõttelisi muutusi erakondade jõuvahekordadesse kaasa toonud. Kuid kui vaadata pikemat trendi kogu esimese poolaasta vältel, võib mõned olulisemad tendentsid siiski välja tuua. 

Juunis oli kahe liidri, Keskerakonna ja Reformierakonna, toetus võrdne. Nüüd on erakondade toetuse pingereas taas esikohale tõusnud Keskerakond, kuigi edumaa Reformierakonna ees pole nii suur, et seda statistiliselt oluliseks pidada. Kui vaadata esimesi ja teisi eelistusi koos, ongi võimalike valijate toetusbaas mõlemal erakonnal 36 protsenti. 

Küll aga näha erinevus võrreldes aasta alguse küsitlustega. Reformierakond on võrreldes oma kevadise tipptoetusega (aprillis oli see 33 protsenti) poolehoidjaid järjest kaotanud ning augustis oli valijate osakaal vaid 25 protsenti. Keskerakonna toetus on aga püsinud ühtlaselt kõrgel tasemel (26-28 protsenti) juba neli aastat järjest, augusti toetus oli 27 protsenti.

Kui sellist kõrget toetust on suudetud nii kaua hoida – nii opositsioonis kui ka valitsuses olles, vaatamata "kolme õe" rünnakutele ning vastuoludele Narva volikoguga –, võib eeldada, et see õnnestub ka valimisteni jäänud poole aasta jooksul. Ehkki kerge see eesseisval kirglikul poliitikasügisel kindlasti ei ole.

Kaja Kallas ja oravate anomaalia

Reformierakonna kevadist tulemust võib pidada anomaaliaks, mille põhjustasid Kaja Kallase erakonna juhiks valimisega kaasnenud ülearused ootused. Tekib muidugi küsimus, mida Kallas siis oleks pidanud valijate arvates kohe pärast esimeheks tõusmist saavutama – kukutama Keskerakonna ning ise peaministri toolile istuma? 

Kuid kindlasti oleks avalikkus oodanud rohkem infot selle kohta, mis suunas erakonnas asjad liiguvad. Paraku otsustas Kallase juhtimisel tegutsev erakond suvel madalat profiili hoida: tegeleti programmi koostamisega ja küllap oli erakonna uuel juhtkonnal vaja end ka erakonna sees kehtestada. 

Valimisteni on veel pool aastat ning Reformierakonna võimetes mõjukat kampaaniat korraldada pole põhjust kahelda. Kuigi tuleb arvestada, et neid tavapäraseid valimisratsusid, mille toel seni valimisvõidule on kapatud, enam ei ole. 

Keskerakond ei ole enam see koll, kelle võimulepääs valijaid hirmust kangestuma paneks. Jüri Ratas juhib valitsust ning ligi kolmandik Eesti inimestest näeks teda meelsasti sellel kohal jätkamas – seda on rohkem, kui on Keskerakonna valijate osakaal. Kaja Kallast näeks aga peaministri ametis vaid 22 protsenti kodanikest, mida on vähem kui on Reformierakonnal valijaid.

On mõistetav, et europarlamendis on Kaja Kallas harjunud pidama poliitilisi debatte tsiviliseeritud viisil ning küllap sooviks ta ka Eestis sarnast stiili hoida. Näiteks on Kallas lubanud, et ta väldib valimiskampaanias nn vene kaardi kasutamist. Paraku soosib Eesti senine poliitkultuur pigem rämedamat laadi retoorikat. 

Ma ei arva sugugi, et Kaja Kallas peaks hakkama Mart Helmega võidu räuskama, et selle abil oma usutavust peaministrikandidaadina tõsta. Kui Kallas otsustati erakonna etteotsa valida, siis tulekski seda fakti trumbina kasutada: et tegemist on esimese reaalse naissoost peaministripretendendiga. Teiste erakonnajuhtidega kukepoksi harrastada tal ei sobigi, kuid samas peaks tema valimissõnumid olema seda enam sisukad ja muljetavaldavad. Eks sügisel saame näha ja kuulda.

EKRE – "kõik ühe, üks kõigi vastu"

Teine selgeküsitlustest selgunud tendents on EKRE populaarsuse jätkuv kasv. Sellele erakonnale annaks oma hääle juba 19 protsenti valimiseelistust väljendanud valijaist. EKRE liidrite avalikud ülesastumised jäävad tsiviliseeritud poliitilisest debatist kaugele. Küllap tegeletakse ka EKRE-s valimisprogrammi erinevate osade kokkupaneku ja viimistlemisega, kuid igapäevaselt on nende esinemised sõjakalt loosunglikud, pakkudes ühiskonnaelu probleemidele lihtsaid ja löövaid (kuid realiseerimatuid) lahendusi. 

Leidsin hiljuti "Sirbist" Mihkel Kunnuse artiklist vaimuka uudissõna "neomats", väljendamaks matsi ja vurle igipõlist vastasseisu Eesti kultuuris. Mulle tundub see sõna sobilik ka EKRE populaarsuse imagoloogilisi juuri väljendama. Eestlaseid on ikka pigem matsirahvaks peetud – alles laulsime lauluväljakul sellest, kuidas me iga saksa ees juba mütsi ei kergita ega küüru selga ei tõmba. Kuna meie poliitikasse on tõepoolest siginenud ülearu palju igasugu vurlesid, mõned neist lausa Euroopa Liidus tähtsaid otsuseid langetamas, siis ongi üks EKRE populaarsuse tõusu põhjustest soov Toompeal ja mujal resideeruvatele vurledele koht kätte näidata ning nad malakaga riigivõimu kantsist välja ajada. 

EKRE kuulutab end olevat kõigi vastu, sest väidetavalt on kõik teised nende vastu. See on kasulik kuvand võimuga rahulolematute kodanike enda usku kallutamiseks. Paraku on ühiskond sedavõrd keeruline süsteem, et kui selle ühe osa kallal kirve ja kuvaldaga toimetama hakata, võib teised süsteemi osad lootusetult nässu keerata.

Vabaerakonna lips läbi

Võrreldes juuniga on paar protsenti toetust kasvatanud ka Sotsiaaldemokraatlik Erakond (9 protsendilt 11 protsendile). Sotsid jõudsid suvel avalikkuse huviorbiiti Urve Palo pretsedenditu otsusega üleöö nii erakonnast kui ka ministriametist lahkuda. Selle taustal küdes erakonnasisene võimuvõitlus Jevgeni Ossinovski ja Indrek Saare vahel. Kas väike toetuse tõus ongi tingitud just neist, avalikkuse tähelepanu pälvinud sündmustest või saab olema tegemist püsivama trendiga, näitavad järgmised küsitlused.

Napilt 5 protsendi valimiskünnisel püsib Isamaa – näib, et erakonna nime lühemaks ja löövamaks muutmine ei ole neid sealt kõrgemale aidanud. 

Valimiskünnise lähedale on tõusnud roheliste toetusprotsent (4), Vabaerakond aga piirdub vaid kaheprotsendilise toetusega. 

Vabaerakonnale ei julge vist keegi poliitikavaatelejatest pikka iga ennustada. Rohelistel võiks ju tänu erakordselt olulisele keskkonnateemale potentsiaali olla, kuid puuduvad tuntud liidrid, kes suudaks roheliste põhimõtteid avalikkusele veenvalt tutvustada. Aktiivsemad keskkonna teemadel sõna võtvad aktivistid (Eesti Looduse Fond, Eesti Metsa Abiks, Roheline Liikumine) ja keskkonnaprobleemidega tegelev akadeemiline kogukond hoiavad ennast parteipoliitikast eemale. Samal ajal võtavad keskkonna-teemasid oma relvastusse ka teised erakonnad. Artur Talviku loodud MTÜst "Parem Ilm" saaks erakonnaks muutumise korral roheliste jaoks kindel häälteröövel. 

Kui Talviku algatusse luua erakond, mis tegelikult erakond ei olegi, võib suhtuda skeptiliselt, siis tõsisemalt tasub võtta juba kevadel poliitikasse sisenenud ühenduse Eesti 200 kavatsusi. Erakonnaks muutumise puhul võtaksid nad tõenäoliselt üle Vabaerakonnast vabaneva niši ning võivad hääli röövida ka Reformierakonnalt ja sotsiaaldemokraatidelt. Seda, et veendunud Keskerakonna või EKRE toetajad selle, peamiselt liberaalseid vaateid esindava ühenduse pool hääletaksid, ei tasu ilmselt karta. Ent ka Eesti 200-l jääb väga napilt aega, et leida enda ridadesse tuntud isikuid ja vähemtuntumaid avalikkusele tutvustada. •