Kuuldavasti käib sagin ja valmistumine valimisteks vähemalt kolmes erinevas rohelist mõtteviisi jagavas seltskonnas – lisaks Eestimaa Rohelistele tahab valimisteks oma 500 liiget kokku saada veel Elurikkuse Erakond ning mõtteid oma rohelisest erakonnast haub veel vähemalt üks virtuaalseltskond.

Roheline laine pole kindlasti midagi sellist, mis oleks tekkinud päevapealt ja alles nüüd. Kui eelmiste valimiste vahel tekitasid kirgi kaubandusleping ACTA, demokraatia edendamise sihtasutused ehk DASAd, Silvergate ning valeliku poliitika vastased meeleavaldused, siis nende valimiste eel tegid sama Rail Baltic, hõberemmelgas Haabersti ristmikul, mesilaste surm taimekaitsemürgi tõttu, Reidi tee ehitus, Eesti metsamajandamise arengukava ja tselluloositehas. Tundub, et eelhäälestus rohelise laine tekkeks on täitsa olemas. 

Samas on elu Eestiski näidanud, et rohelise maailmavaate juurutamine on märksa keerulisem kui lihtsalt peavoolupoliitika vastu protestimine. Uute ja selge maailmavaatega erakondade tekkimine on pikk ja keeruline protsess peaaegu kõikjal, pealegi võtab see aega. Ka Eestis on edu saatnud pigem neid jõude, kes ongi oma kampaania üles ehitanud vastandumisele peavoolupoliitikale, või siis võimsale turunduskampaaniale. 

Samas – kas mõnest tärkavast rohelisest erakonnast ei võiks saada EKRE analoog, kes pääseb riigikokku suuresti protestiparteina ning stabiliseerub tänu suurele tööle erakonnaorganisatsiooni ülesehitamisel, oma alternatiivmeedia püstipanekul ning seega ka ilmavaatelise valijaskonna väljakujundamisel (olgugi, et nende maailmavaade ongi suuresti reaktiivne, erinevatele rühmadele ja poliitikavalikutele vastandumisele üles ehitatud)?

Karta on, et rohelise ilmavaate puhul on see märksa keerulisem. Roheline ideoloogia on paratamatult läbi põimunud pigem vasakpoolsete mõttevooludega, millele leidub Eestis kindlasti vähem rahastajaid ja ka valijaid kui paremtiival. 

Aga äkki siiski proovida jõuda riigikokku nii-öelda NIMBY'de ja BANANA'de protesti toel? NIMBY on lühend ingliskeelsest väljendist not in my backyard – mitte minu tagahoovis. NIMBY kõrvale on viimasel ajal tekkinud teisigi lühendeid. Näiteks BANANA – build absolutely nothing anywhere near anyone – ärge ehitage absoluutselt mitte midagi mitte kellegi lähedusse. Ja CAVE – citizens against virtually everything – kodanikud, kes on praktiliselt kõige vastu. 

Selle vastu, et sinu kodujõe äärde tselluloositehas rajatakse, läheb liikuma palju suurem hulk inimesi kui näiteks selle vastu, et Eesti üks põhilisi energiaallikaid on jätkuvalt üsna keskkonnavaenulik põlevkivi põletamine, mida tehakse koduuksest kaugemal. See, kui lapsepõlvemaa metsades on tehtud lageraiet, surub sõrmed rusikasse küll, aga kui on valida keskkonnasäästlikuma elustiili ning odavuse ja mugavuse vahel, jäädakse sageli üsna ükskõikseks ning elatakse samamoodi edasi.

Loomulikult ei kehti see tõeliste roheliste aktivistide kohta, kellel sügav ja süsteemne maailmavaade ning kes saavad aru, et maailma muutmine algab iseendast ja oma harjumuste muutmisest, vaid NIMBY'de ja BANANA'de kohta. Aga protestipartei strateegia võiks töötada siis, kui rohelised ühe mütsi alla koonduda suudavad ning nende koostöö ja edustrateegia valija jaoks usutav tundub.

Tänane seis meenutab siiski tahtmatult üht esimese iseseisvusperioodi aegset karikatuuri kahest mehest, kellest üks teatab, et ta teeb oma partei, sest ei taha naabrimehe rajatud parteisse kuuluda. 

Omaette teema on veel erakondade organisatsioon. Selleks, et poliitikas õnnestuda, on loomulikult vaja karismaatilisi eestvedajaid ja isemõtlejaid. Ent sama hädavajalikud on ka pragmaatikud, kes aitavad liikumisi praktiliselt teoks teha ning ehitada üles erakonna struktuuri. Loosungid stiilis "me ei taha olla mingi tavaline partei, me tahame olla erakond", kõlavad ehk mõnele poliitikakaugemale kõrvale üllalt, kuid on tegelikult tautoloogia. 

Veelgi keerulisemaks muudab olukorra roheliste protesti kanaliseerimiseks suurte erakondade suhtumine inimesi aktiveerinud keskkonnateemadesse. Valitsuse otsus tselluloositehase eriplaneeringu menetlus lõpetada oli küll ühest vaatenurgast selgrootu, ent poliitilises plaanis ettenägelik. Kui Siim Kiisler oleks andrusansiplikult teatanud, et keegi seemneid on söönud, oleks roheliste agendal täna märksa suuremad šansid. 

Niisiis on rohelisel lainel Eesti poliitikas risk jagada saatust, mida kirjeldatud Silvi Vraidi lauldud laulus "Nagu merelaine" – risk "muutuda vaid nimeks sinu suul". Kuid samas – isegi, kui tasa loksuv Läänemere laine ei too tsunamiga võrreldavat muutust, ei tähenda, et see maailmas midagi ei muudaks. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.