Jaanus Kangur | Pargipätid paradokside padrikus ({{commentsTotal}})

Jaanus Kangur.
Jaanus Kangur. Autor/allikas: erakogu

Hetkel päevakorral olev tänavakampade problemaatika on täis paradokse nagu zen-budistlikud mõtisklused. Suur hulk inimesi arvab, et noored kurikaelad tuleks trellide taha saata. Vangistus aga ei vasta tegelikult tõhusa karistuse ideaalile, kirjutab religiooniantropoloog Jaanus Kangur.

Esimene paradoks

Vangistuse pooldajad leiavad tihti, et selle vastased on langenud humanismi hirmutavasse haardesse, mis omakorda pole muud kui varjatud marksism ja kommunism. Paradoks on aga selles, et vangistus märgib ajaloos just nimelt humanismi jõudmist karistusõigusse XVIII ja XIX sajandi vahetusel. P. Rossi kirjutab 1829. aastal, et vangistus on tsiviliseeritud ühiskondade karistamisviis. Ajaloolises plaanis on need, kes vangistust pooldavad, hoopis humanistid ja selle vastased antihumanistid.

Teine paradoks

Vangistus karistusviisina sündis ajal, mil kõrgeim väärtus oli vabadus (mingil, ent muutunud määral on siiani) ning on igati mõistetav, et suurimaks võimalikuks sanktsiooniks kujunes vabaduse võtmine. Vangistuse ranguse mõõtühik on aeg – mida pikem kinnipidamine, seda rangem karistus.

Kinnipeetavalt ära võetud ajaga peaks ta justkui tagasi maksma võlga ühiskonna ees. Paradoks on aga selles, et vangilt ära võetud aega ei saa ühiskonda tagasi anda, kuna keegi ei saa kellegi teise vangistuse läbi aega ega vabadust juurde. Ehk tegelikult kaotavad kõik: ühed aega, teised, kes esimeste kaotatud aja kinni maksavad, raha.

Kõige lähemal äravõetud aja ühiskonda tagasikandmisele on sunnitöö, ent see toimib üksnes madala tootlikkusega industriaalühiskondades, kus tööjõudu on alati puudu. Täna oleme olukorras, kus tööst on puudus ning hüpoteetiline sunnitöö looks olukorra, kus süütutelt võetaks võimalus ausalt leiba teenida.

Tihti arvatakse, et vangistus on vahend, millega panna isikud oma tegude eest vastutama. Aga just seetõttu, et vangilt võetud aega ei saa ühiskonda tagasi kanda, vabastab vangla isiku vastusest. Isiklikus plaanis isegi nii palju, et vang ei vastuta enam isegi enda päevakava eest. Vangistus võõrandab inimese täielikult vastutusest ja kasvatab vastutamatust ning suutmatust ise enda elus valikuid teha.

Kolmas paradoks

Teine vangistuse eesmärk on kinnipeetud isikute ümberkasvatamine. Sõltumata vahendist ja viisist on kinnipidamisasutustes algusest peale püütud toota uusi, seaduskuulekaid kodanikke ning algusest peale on see ettevõtmine läbi kukkunud.

Esmalt püüti kehtestada ranget korda, mis pidi toetama ümbersündi kasvatuse puudujääkidest tulenevatest pahedest. XIX sajandi kriminaalkoodeksi järgi tuli vanglas kehtestada puhta moraali reeglid. Oli veel aeg, kui ühiskonnas kehtisid üsna ühesugused normid (küll juba mõranemas, ent siiski seotud). Täna on nn kultuuri volüüm kõvasti kokkutõmmanud ja moraal mitmepalgeliseks muutunud. Seepärast on raske kedagi moraalselt ümber kasvatada.

Vangistuse ajaloos on olnud selles osas ka paremaid tulemusi. Möödunud sajandi seitsmekümnendate keskpaigas loodi Brasiilias Humaita vanglas programm, kus kahe aasta jooksul osalesid kinnipeetavad igapäevaselt piiblitundides, suhtlemiskursustel ja sotsiaalse toimetuleku õppes, sama järgnes aasta jooksul peale vabanemist. Kaks aastat pärast programmi lõppu oli osalejate korduvkuritegevusprotsent 16, mis on umbes neli korda madalam kui keskmine. Kuna aga tegemist oli kristliku programmiga, leidis valitsus, et ei saa seda rahastada.

Tean isiklikult inimesi, kes on vanglas läbi elanud religioosse pöördumise ning muutnud vanglarutiini kloostridistsipliiniks, pidades igapäevaselt palvusi ja käies mitu korda nädalas kirikus, ent vabanedes avastanud, et moraalselt muutununa ei suuda sotsiaalse reaalsusega kohaneda, sest tänapäev pole keskaeg, ega ühiskond klooster.

Vanglas on proovitud kõikvõimalikke parandus- ja kasvatusmeetodeid. Michel Foucault kirjutab, et reform on vangistuse olemuslik osa. Juba algusest peale püüavad uued ühiskondlikud trendid esmalt vanglas enda elujõudu. Möödunud sajandi esimesel poolel tegi võidukäiku psühhoanalüüs. Freudistlikud programmid tõotasid kiiret edu ka vanglas ning nende rakendamise entusiasm oli kõrge, ent vaibus üsna pea.

1974. aastal viis Robert Martinson Ameerika vanglates läbi ulatusliku uurimuse ümberkasvatamismeetodite efektiivsuse kohta pealkirjaga "What works?" (mis aitab -ingl.k.). Tema lühike resümee oli: "Nothing works" (miski ei aita -ingl.k.). Läbi vangistuse ajaloo on paradoksaalselt säilinud lootus, et vangla kasvatab ümber ning ikka ja jälle tõdetud, et siiski mitte.

Neljas paradoks

Praegu on päevakorral šokivangistus. Nagu nimetuski ütleb, on selle eesmärk tekitada hirmu kinnipidamise ees. 1982. aastal uuris O.J. Finckenauer ühe sarnase meetme mõju ning leidis, et paradoksaalsel kombel vangla tutvustamine ei suurendanud, vaid hoopis vähendas hirmu kinnipidamise ees. Lühidalt: vanglat kardavad vaid need, kes pole seal kunagi käinud.

Viies ja viimane paradoks

Võib olla ehk kõige põhjendatum ja usutavam argument vangistuse poolt on ühiskonna ohutuse tagamine – ehk kui ohtlikud isikud isoleeritakse, on teistel turvalisem elada. Paradoks seisneb aga selles, et vangistus ei ole ohtlikkuse, vaid süüpõhine. Nii on ühiskonna turvalisus üksnes juhuslik kõrvalsaadus, mis kestab vaid niikaua kuni patustaja süü on lunastatud.

Hiljuti vabastati vanglast ohtlik pedofiil, kelle ennetähtaegset vabanemist aasta varem kohus ei toetanud, kuna leiti, et tema elukäik tõestab, et isik on endiselt ohtlik. Kas aastaga on tema elukäik muutunud? Lisaks leiti, et elukoha puudumise tõttu ei saa teostada kriminaalhooldust. Aasta hiljem ei ole tal ikka elukohta, aga õnneks pole vaja kriminaalhooldust teostada, seega võib vabastada küll?

Süüpõhine vangistus ei suuda kaaskodanike turvalisust tagada, sest enda aja ausalt ära istunud isikut ei tohi enam kinni pidada. Isegi kui ta on ohtlik. Nõnda leidis 2011. aastal riigikohus. Paradoksaalselt võib siit tuletada, et vangla abil turvalisuse tagamine pole põhiseaduse kohane.

Sotsiaalselt tundlik kodanik on (hiljemalt) siinkohal krabanud juustest ja karjatanud: "Mida me siis teeme, laseme kõik tänavale ja paitame pead?".

Toon näite. Kui kaitseväe relvastuses oleksid vaid vintpüssid, siis riigikaitselised valikud oleksid surra kuulsusrikkalt ehk sooritada enesetapp või koheselt kapituleeruda. St et kui meie lahingvarustus on kasin, on valikuvõimalused ahtad. Seda ka sõjas kurjuse vastu. Kui ainus valik on vangistus või vabadus, siis on sõda ette kaotatud. 

Pehmed paradoksid

Vangistuse alternatiivid on kõikvõimalikud programmid, tugiteenused, mentorlus ja huviringid. Üldnimetusega võetakse need tihti kokku pehme lähenemise või pehmete meetmetena. Kas need lähenemised on kõrvalmõjude ja paradoksideta? Mitte päris.

Norra sotsioloog Nils Christie tõi möödund sajandi seitsmekümnendatel sotsioloogiasse kontseptsiooni konfliktist kui omandist, mille kohaselt konflikt on osapoolte omand, mida keegi ei peaks neilt ära võtma. No, kes tahakski kellegi konflikti endale krabada?

Christie järgi esmalt riik. Kannatanul ei ole õigust minna vargalt enda rahakotti tagasi tooma või vägivalla ohvril kurikaelale kambakesi kere peale anda, see õigus on vastavatel riigiinstitutsioonidel. Mõistagi on säärane konflikti varastamine õige ja põhjendatud (senikaua kuni kannatanu lahendusmudelist üldse ära ei kao), sest klassikalise hammas-hamba-vastu õiguse peamine puudujääk on erinevas raamatupidamises: ikka arvab üks pool, et teine on talle võlgu. Riigi ülesanne on katkestada "hammas hamba vastu" põhimõttega kaasnevad vägivallaahelad, piltlikult ühtlustada osapoolte arvepidamine.

Teine grupp konfliktivargaid on professionaalid. Konsultandid, nõustajad, tugiisikud. Elame täna kasvava professionaalse nõustamise surve situatsioonis. Meil on vaja toitumisnõustajat, paarisuhte nõustajat, tööalast konsultanti jne. Hea oleks, kui mitmekülgne nõustaja elaks meil igapäevaselt kodus ja teda käiks aeg-ajalt nõustamas nõustamise nõustaja.

Tänavakampade noored vajavad muidugi ka psühholoogilist nõustamist, resotsialiseerumistugiisikut, mentorit, motivaatorit, kriminaalhooldajat, lastekaitsespetsialisti ja-keda-kõike-veel. Kõik need teenused on olemuselt head, ent paradoks seisneb selles, et võivad noorelt konflikti varastada ja sellega koos ära võtta vastutuse. Paradoksaalsel kombel võib n-ö pehme lähenemine lõpuks anda sama tulemuse mis vangistus.

Vastutuse äravõtmine omakorda süvendab empaatiapuudulikkust ning arendab psühhopaatsust. On väga suur tõenäosus, et tänaval vandaalitsevatel ja vägivallatsevatel noortel on niigi empaatia nõrgemalt arenenud, sest see ei toeta tänaval "ellujäämist". Robert Hare väidab, et psühhopaatsuse arenemise teguritest on 50 protsenti soodumuslikud ja 50 protsenti keskkonnast ja kasvatusest tulenevad. Empaatia arendamine laste ja noorte hulgas on eriti oluline, kuna Hare sõnul soosib meie keskkond pigem psühhopaatilisi omadusi, samuti on leitud, et laienev vahendatud suhtlemine (a la sotsiaalmeedia jms) soodustab psühhopaatsuse arengut.

Paradoksaalselt võib juhtuda, et iga vahend – olgu see vangla või sotsiaalprogramm –, mis vähendab noore vastutust, kasvatab temas samal ajal psühhopaatsust, mis omakorda suurendab tõenäosust, et alaealisest saabki kurjategija.

Traditsiooni tarkus

Kas siis tõesti "nothing works"? Üheplaanilised, mustvalged lahendused ilmselt mitte, samas on mõned üsna lihtsad asjad, mida tasub otsida traditsioonilisest tarkusest.

Paljude põlisrahvaste konfliktilahenduspraktikates puudub küsimus, kes on süüdi. Iga konflikt häirib kogukonna rahu ning see tuleb kogukonnale heastada. Nii on üsna levinud, et konflikti osalised töötavad koos kogukonna heaks.

Oluline pole niivõrd see, kas üksi või kambaga, aga ükskõik mis vanuses, ükskõik mis eripäradega lastele ja noortele peab võimaldama enda tegude eest vastutamist. Siin kehtib kuldne õpetaja Lauri reegel: kui tervet ei jõua, tee pool. Vastutusvõime võib olla erinev, mida tuleb arvesse võtta, aga ärgem jätkem noori sellest ilma.

Pahategude puhul, olgu need vandaalitsemine või vägivald, on vastutuse kõige otsesem näitaja tekitatud kahjude heastamine. Nii palju kui võimalik. Kui on otsene kannatanu, kes on heastamisega nõus, siis vahetult talle, kui pole, siis kogukonnale. Kaudse heastamise juures tasub olla loov. Noori võib suunata koristama parki, kus nad tavaliselt kaaskodanikke terroriseerivad, vajaduses lastele mänguasju valmistama või vanuritele poest vajalikke asju koju vedama – kuidas kellelegi sobib ja kuidas teiste kodanike jaoks turvaline on.

Miks mitte kaasata pargipätte korda tagama, anda hoopis vastupidine roll? Käib kohustuslikus korras turvamehe või abipolitseinikuga kaasas. Takistused pole tihti neis noortes, vaid täiskasvanutes, kes juba eos ütlevad, need ei taha ju midagi, selliseid ei saa ju tööle või turvama panna, hakkavad varastama või hoopis tapavad kellegi ära. Paradoksaalselt võivad aga tulemused hoopis vastupidised olla, kui vaid võimalus antakse. 

Loomariigi ja tehnoloogia tarkus

Lisaks on oluline tagada kindlad keelud. Tihti aetakse segamini karistamine ja keelamine. Aleksei Turovski on öelnud, et loomariigis ei karista vanemad järeltulijaid, vaid keelavad. Lapsed vajavad reegleid, see loob turvatunde (nõnda kõneles juba Piaget).

On oluline, et need keelud oleks ka kehtestatavad. Mõnele piisab ütlemisest, teiste puhul tuleb teostada järelvalvet. Tänase tehnoloogilise taseme juures on igati mõistlik ja mõeldav rakendada tänavakampade ninameestele elektroonilist järelvalvet. Kriminaalhooldaja saab hoiatava signaali enda telefonile, kui noor liigub väljas liiga hilja või keelatud kohas või kohtub mõne teise järelvalvealusega. See on tehniliselt teostatav. On paradoksaalne, et me kõrgelt arenenud e-riigis seda ei rakenda.

Islandi tarkus

Viimaks see palju korratud huvitegevus. Tundub klišee, aga töötab. Oluline on, et huvitegevus on arendav, mitte lihtsalt, et noortele meeldib. Eelnimetatud psühhopaatsuse vastu (või empaatia poole) aitavad kaunid kunstid, ennekõike ilukirjandus ja muusika. See ei pea olema kohe Juri Lotmani loeng vene klassikast. Võib-olla midagi sellist, mida kujutatakse filmis "Dead Poets Society". Samuti ei pea tänavakraaklejaid Paganinideks vormima, piisab ehk mõnusast punkbändistki. Lõpuks on määrav pühendumus.

Sport on kahtlemata ka oluline huvitegevus, ent see ei peaks olema ainus või peamine. On huvitav paradoks, et vanglas on spordikooli poisse küll, aga muusikakooli poisse sealt naljalt ei leia.

Ulakate noorte huvitegevuse juurde suunamisel võib olla üsnagi meeldivaid kõrvalmõjusid. On tähelepanuväärne, et Islandi jalgpalliime hakkas arenema samaaegselt muutunud noorsoopoliitikaga, mille tulemusel on märkimisväärselt langenud noorte korrarikkumised ja sõltuvusainete tarvitamine (vt näiteks Emma Young "The Atlantic" 19.01.2017).

Mida selleks kõigeks vaja on? Riiklikku poliitikat? Tuleb kasuks. Palju raha? Kah abiks. Rohkem politseinikke, lastekaitsjaid ja muid ametnikke? Ei. Head tahet ja mõned entusiastid. Kõik muu tuleb pärast neid ja polegi mingit paradoksi. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: