Toomas Alatalu | Moskva kirik puhus vastasseisu Ukrainas suureks ({{commentsTotal}})

Toomas Alatalu
Toomas Alatalu

Eelmisel reedel kogunes Venemaa julgeolekunõukogu operatiivistungile, et arutada Venemaa ja Ukraina õigeusu kirikute vahel tekkinud tüli. Ajendiks 11. ja 12. oktoobril toimunud Konstantinoopoli kirikukogu otsus tühistada 1686. aastast pärit otsus Kiievi kirikupea minekust Moskva patriarhi alluvusse, mis lahti seletatult tähendas Ukraina praeguse patriarhi Filareti juhitud õigeusu kiriku iseseisvumist ja tõusmist staatuselt Venemaa õigeusu kiriku kõrvale.

Ühtaegu vabastati Filaret ja 1990. aastal tekkinud kolmanda Ukraina õigeusu kiriku juht Makari needusest, millega Moskva oli neid karistanud kirikulõhe tekitamise eest.

Esmaspäeval tuli neile otsustele vastus Venemaa õigeusu kiriku sinodilt, mis kogunes Minskis tulenevalt varem kavandatud patriarh Kirilli ametireisist Valgevenesse. Seal kohtus kirikuisadega esmalt Valgevene president Aleksandr Lukašenko (oli terve reedese päeva oma sünnikohas koos Putiniga, kes sealt läkski operatiivistungile), kes rõhutas oma vastuseisu igasugusele lõhenemisele. Kuna aga sinod järgnevalt tühistas kõik Konstantinoopoli äsjased otsused ning 14. septembril oli Moskva juba lõpetanud aastasadade pikkuse kohustuse mainida Konstantinoopoli patriarhi liturgiatel, kuulutati nüüd lõppu ka kahe kiriku ühisteenistustele. Anti ka teada, et ükski Moskva kiriku liige ei tõsta enam oma jalga teise kirikusse ega isegi Athose kloostrisse, kus 2005. ja 2016. aastal oli käinud ka Putin. Seega, lõhenemine ikkagi toimus. Kahe slaavi riigi minek kolmanda vastu usumeeste ja usklike tandril sai teoks.

Saab öelda, et tegemist oli selle protsessi lõpuleviimisega, mis algas veel Nõukogude Liidu lagunemise ja uute riikide tekkega, ent kus vana ja uue keskuse vahekorrad olid jätkuvalt vaid pooleldi lahendatud. Nüüd siis on kahe peajõu ehk Venemaa ja Ukraina suhetes tulenevalt Krimmi vallutamisest, Novorossija projektist, Ida-Ukraina separatismist sündinud uus selgus mitmes valdkonnas – Venemaa näeb oma tulevikku Euraasias, Ukraina Euroopas ja NATO-s, Venemaal räägitakse vene ja Ukrainas ukraina keelt ning kummalgi on oma iseseisev kirik. Kuna Ida-Ukrainas pole lahendust ja kirikute lõplik lahkuminek leiab kuulutamist alles novembris, siis räägitakse veel mõnda aega sellest, et pöördugem tagasi konfliktieelsesse seisu. Selle sündimist on raske uskuda, sest julm sõda on varemgi lahutanud riigid ja isegi sugulusrahvad kauaks.

Moskva on praegugi kärme kõigi Ukraina-poolsete sammude taga nägema ja süüdistama Washingtoni. Sestap tasub meenutada, et 1991. aastal oli toonane USA valitsus pigem vastu NSVL-i lagunemisele (president G. W. H. Bushi avaldus 31.07.1991 Kiievis). Tasub mäletada sedagi, et kui augustis iseseisvunud Balti riigid said USA tunnustuse juba septembris, siis 24. augustil 1991 end iseseisvaks kuulutanud Ukraina iseseisvust tunnustasid Ühendriigid alles sama aasta detsembris. Aga seda sellepärast, et Ühendriigid nõutasid ja ka said tagatised just venekeelse elanikkonna kohtlemise, keelepoliitika jmt asjus. Alles pärast seda, kui rahvahääletused olid toimunud ja vastavad seadused sündinud, tunnustas USA Ukrainat riigina.

Järgnenust olid igati positiivsed Moskva ja Kiievi paralleelselt loodud suhted Euroopa Liidu ja NATO-ga ning viimaste abil sõlmitud omavahelised lepped 1997. aastal. 10-15 aastat hiljem oli ikkagi uus Kremli peremees see, kes asus sobiliku partneri abil Kiievis leppeid enda kasuks ümber tegema, millest märgilisteks osutusid uus Sevastoopoli baasi leping (2010) ja uus keeleseadus (2012). Pole juhus, et veebruaris 2014 üritati kohe muuta keeleseadust, mille esimene ebaõnnestunud sõnastus (23.02.2014) sai trumbiks Moskva juba alanud sõjas algul Krimmis, hiljem mujal. Keeleseadus sai normaalse kuju kaks päeva hiljem, ent jõupoliitika oli vallandatud.

Muud maailma rabanud venelaste-ukrainlaste ootamatu vastasseis ja sõda kulges parajalt segaselt, sest kui sõjamehi eraldasid rinded ja oligarhidel tuli vähemalt Ida-Ukrainas valida pool, siis mitmeks jagunenud õigeusukirik ja vastavad kogudused asusid ja asuvad ikka seal, kus nad asusid. Näiteks pealinna keskel olev Moskva patriarhaadile kuuluv Kiievi Petserska Lavra, kus teenistust viib läbi selle kiriku pea Onufri. Arusaadavalt on nii Moskva patriarhaadile alluval kirikul kui ka teistel oma hoiak toimuva suhtes ja kui juba esimestel sõjanädalatel ei näidanud kirikuisa välja leina vastaspoolel hukkunute suhtes, siis oli kuri karjas. On isegi ime, et neist ikka ja jälle toimuvatest seikadest pole suuremat tüli tõusnud. Koguduste ülevõtmist – mis algas Krimmis – ja üleminekuid saadavad küll kähmlused, ent n-ö kohaliku tasandil. Vähemalt siiani.

Vastasleer peab patriarh Kirilli veaks seda, et ta jättis minemata õigeusu kirikute suurkogule Kreetal 2016. aastal. Aasta hiljem, kui hakkas lähenema ristiusu Vene impeeriumi aladel vastuvõtmise uus ümmargune tähtpäev ja kõigil oli meeles, kuidas eelmist juubelit 2013. aastal kasutas ära Kiievit väisanud Putin, - sai kõneaineks Ukraina õigeusukiriku iseseisvumine ehk siis lahkulöömine Moskva kanoonilisest haldusest. Tänavu 17. aprillil saatis Ukraina president Petro Porošenko vastava esildise Konstantinoopoli patriarhile. Kaks päeva hiljem toetasid seda 268 Ülemraada saadikut kohalolnud 334-st. Veel mais toimuma pidanud Konstantinoopoli kirikukogu lükati neljal korral edasi, vahepeal jõudsid kohtuda ka Moskva ja Konstantinoopoli patriarhid Kirill ja Bartolomeos, ent abi sellest polnud ja tänane seis on nagu ta on.

Sisuliselt on kirikutülist saanud suurem rahvusvaheline konflikt, mida kinnitab kasvõi juhtunu arutelu Venemaa julgeolekunõukogu operatiivistungil. Pealegi on Moskva patriarhil teisigi temale alluvaid kirikuid. Nende hulgas Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kirik, mille sinod oli esimene, kes puhkenud konfliktis teatas 2. oktoobril oma toetusest Moskva patriarhaadi hoiakule ja mõistis hukka Konstantinoopoli käitumise. Tšehhi, Bulgaaria, Moldova, Kasahstani ja Usbekistani õigeusu kirikute juhid teatasid oma toetustest Moskvale juba pärast Konstantinoopolis ja Minskis tehtud otsuseid. Mainitud kirikutest pole ühelgi säärast ligipääsu riigivõimule, nagu seda on Kirillil. Samas ei saada Ukraina teemast – õigemini selle erinevatest tõlgendustest - enam mööda jumalateenistustel ja mõistagi ka väljaspool kirikut toimuvatel jutuajamistel. Moskva kirik on keelanud ka õigeusklikel kirikute külastamise Kreekas, mis on ju üheks turismimagnetiks õigeusklikele kogu maailmas.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: