Võrumaal toimusid suured loometalgud. Eesmärk oli 48-tunnise mõtte- ja meeskonnatöö käigus nuputada uusi, edasiviivaid lahendusi elu edendamiseks maakonnas. Kokku läks võistlustulle üksteist ideed nii tervishoiu, turismi kui ka näiteks transpordi valdkonnast. Olulisi teemasid oli teisigi.

Kogu võistluse pea- ja eriauhinna sai aga hoopis meeskond, kes loodab Võru maakonna koolide toidukorrad juba järgmise õppeaasta alguseks vähemalt osaliselt mahedaks muuta.

Sellest ideest inspireeritult hakatakse juba tänavu detsembrist osaliselt mahedat koolitoitu pakkuma Rõuge koolis. Jah, see on see imearmas kool seitsme järve maal, kus laste asemel jääb hoopis ruumi järjest vähemaks. Nüüd tahetaksegi seal järele proovida, mille kõigega tuleb rinda pista, kui tahta pakkuda lastele kohalikku, mahedat kraami.

Esiotsa võetakse menüüsse mahe kartul, munad ja mitu kuivainet. Edasi minnakse suurema hoota. Vaadatakse, kuidas lapsed uue menüü omaks võtavad, kuidas köök uue toormega kohaneb. Samas tuleb hakata otsima lahendust mahetoidu peamisele probleemile – see on oluliselt kallim kui tavatoit. 

Sellised arengud valmistavad muidugi rõõmu, sest näib, et kool mängib lisaks laste kasvatamisele ja harimisele järjest olulisemat rolli ka täisväärtusliku toidu pakkumisel. St et kool on paljudele lastele koht, kus nad saavad päeva ainsa sooja toidukorra.

Kiirühiskonna kiirtoit

Väisasin hiljuti pealinnas toimunud toidumessi. Seal olles tegin kaks olulist tähelepanekut. Esimene neist on tõdemus, et toiduainetööstus liigub üha enam pooltoodete suunas. Teate ju küll – näiteks idamaiste maitsetega kanakoivad ootavad kenasti pakendatult poelettidel. Pista need vaid mikrolaineahju või söö otse kotist. Et meie ühiskonda iseloomustab kõige paremini märksõna "kiire", ei ole raske mõistatada, miks on pooltooted järjest populaarsemad. Sellele, et neilt söökidelt on päris söögi maitse välja võetud ja et koostisainetest aru saamiseks on vaja keemiku eriharidust, mõtlevad vähesed. Küll võiks aga mõelda sellele, mida teeb pooltoodete tarbimine meie tervisele, aga ka rahakotile.

Konjunktuuriinstituut teatas selle aasta aprillis, et eestlaste toidukorv on kallim kui eales varem. Minu hinnangul on see üks mõttekoht – kas osta poest põhitoiduaineid ja teha ise nendest süüa või siis pooltooteid. Ühe valmistamine on küll ajamahukam, aga odavam, teine käib kiirelt, ent on kallim.

See pole aga kõik. Pooltoodetega kaasneb ka lõputu prügi tootmine. Kotist välja valatud toidupakid täidavad prügikasti päevaga. Minu arvates on juba tuhandekordselt selgeks tehtud, et pakendite vähendamine on meie ühine vastutus. Oluline on ka see, et pooltooted õpetavad abitust ja lodevust, mistõttu ei olegi oskus süüa teha enam nii enesestmõistetav.

Tahad kodumaist, pinguta

Teine ja võib-olla isegi olulisem tähelepanek puudutab toorainet. On üsna üllatav seista keskmise suurusega mahla- ja moositootja väljapaneku ees ja kuulata juttu sellest, kuidas Eestis ei ole piisavas koguses õunu, mustikaid, jõhvikaid ega üldse mitte midagi, millest saaks mahla ja moosi teha. Kõik tuleb tuua teistest riikidest.

On täiesti mõistetav kasutada imporditud sea- või linnuliha, kuna me ise ei suuda seda piisavas koguses toota. Aru võib saada ka suurtootjate murest, kes ütlevad, et Eestis ei ole piisava suurusega õunaaedu, et pakkuda miljoneid liitreid ühesuguse kvaliteediga mahla.

Kui aga kartulikrõpsude tegija ütleb, et talle sobivad vaid kindla sordi kartulid, mida saab üksnes välismaalt, siis see jutt enam tõsise murena ei kõla. Eestis leiduks ilmselt küll ja veel talunikke, kes oleks nõus seda sama kartulisorti kodumaal kasvatama ja mahtusid tagama.

Jällegi maandume samas punktis: kui tahta kodumaist, tuleb ikka ise selle nimel pingutada. Olla korilane, teha hoidiseid. Leida väiketootjaid – kuid enamasti vaid põhitoiduainete osas. Sest olgem ausad, väiketootjad küsivad oma toodete eest kosmilist hinda. Viis eurot õunamahla liitri eest või väikse purgi sibulamoosi eest paistab olevat täiesti normaalne. Sama hästi võib aga osta Peipsi sibulat kaks eurot kilo ning ise kodus sibulamoosi keeta nii, et lisaks endale ka kogu sõpruskonnale jagub.

Kui mitte mahe, siis kodumaine vähemalt

Seega ollakse Rõuges täiesti õigel teel. Kui tahta omada paremat kontrolli selle üle, mis meie laste toidulauale rändab, tuleb sellest üheskoos rääkida, otsida lahendusi. Rõuges loodetakse ka sellele, et kui nad on juba välja öelnud, et nad soovivad lastele pakkuda mahedat koolitoitu, siis tootjad kohanevad nende vajaduste ja võimalustega ning lõpuks jõutakse selleni, kus koolitoit ongi nii mahe, kui see tänapäeval mõistlikult võimalik on.

Sama lugu on ka meie isikliku toidulauaga. Toit ei pea olema ilmtingimata mahe, küll võiks olla aga kodumaisest toormest tehtud ja mõistliku hinnaga. Mina arvates ongi selle saavutamiseks ainuke võimalus ise toitu valmistada. Kui nüüd keegi ütleb, et tal pole selleks kõigeks aega, siis mõelgem sellele, mida mulle üks naine hiljuti ütles: "Söömine on elus püsimise seisukohalt väga oluline tegevus. Kui inimesel pole enam aega süüa teha ega süüa, siis on tema elus midagi väga valesti." •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.