Vähemalt minu jaoks oli NO99 eelkõige trupiteater ja ka NO99 poliitilisus, ühiskondlikkus ise sai võimalikuks ainult tänu näitlejatele, kes olid valmis saali kaitsvate seinte vahelt väljuma, teatrivaatajaga n-ö õue mängima tulema. NO ühiskondlikkus ei seisnenud minu jaoks mainitud trio geniaalsetes ideedes ja otsustes, vaid viisis, kuidas NO teatri näitlejad mu elu- ja enesetaju väljaspool teatrit siiani mõjutavad.

Kui ma NO peale tagasi mõtlen, meenuvad 14 aasta jooksul aset leidnud intiimsed kohtumised põnevate inimestega, näitlejatega, kes on pärast etendust tulnud minuga kaasa mu linnakoju või maamajja või tööle või poodi või trenni või restorani. Ei, mitte füüsiliselt kaasa, vaid energeetiliselt, mingite intensiivsete mäluvälgatustena kõige veidramates kohtades ja ootamatutel hetkedel. 

Prisma peremarketi sabas leti alt kilekotti tirides kohtun Antiookia kuningaga lavastusest "Perikles". Antiochost kehastanud näitleja Tambet Tuisk mässas seal lavastuses samuti kilekottidega, kotikrabin toob mulle alati meelde Tuisu lavaenergia, kuningliku rühi, võimsa keskendumismuskulatuuri, sirge silmavaate. Mõtlen Tuisule ja õlad liiguvad taha, kilekott maandub ostulindile erilise mõõdetusega, kohalolekumusklid mu meelekohas paisuvad sama jämedaks kui balletitantsijal reied. 

Pärast Ühtset Eestit ei möödu ühtki valimispäeva, mil ma ei kehastuks Andres Mähariks "Käi perse" monoloogis. Hiljem on sellele lisandunud Marju monoloog lavastuses "The Rise and Fall of Estonia", mille kandis ette Sergo Vares. Need tekstid pole autori, vaid ettekandjate omad, neil on Mähari ja Varese hääl ja ma ei saa neid hääli enam kunagi peast. 

Kui ma oma maakohas talumaja toapõrandat parema töövahendi puudumisel kaltsuga pesen, puitpõrandal põlvitades, nii et selg valutama hakkab ja põlved paistes, siis teen seda alati Risto Kübarana. Sellele stseenile Lauri Lagle lavastusest "Untitled", kus Risto Kübara kehastatud peategelane lavapõrandat peseb, võiks rajada terve näitlejateatri koolkonna. Risto Kübar ei defineerinud nullindatel mitte ainult eesti füüsilise teatri laadi, vaid muutis igaveseks seda, kuidas ja kellena ma maakodus põrandaid puhastan. Põrandat nühkides ma mitte ei mõtle Risto Kübarale, ma olen Risto Kübar, tema lavalises olekus oli üleloomulikku, kristuslikult kehalikku kaasavust.  

Mu jutt läheb argipäevakommentaari kohta juba veidi imelikuks, sestap jätkan seda arutelu mujal. Täna tahan öelda ainult seda, et mitte mina pole käinud viimased 14 aastat teatris NO99, vaid mõned selle teatri näitlejad käivad veel pikalt minu kõrval. Nad on tunnistajateks mu elule ja olemisele, nii nagu nad on olnud – ma usun – osalised paljude teiste vaatajate elus.

Ja kuigi teatri näitlejad näitasid end suurepäraste saalimängijatena ja seda ka kõige klassikalisemas võtmes – meenutagem kasvõi ustekomöödiat "Võtame uuesti", siis just näitlejate saaliväline kohalolu tegi NO99 tõeliselt ühiskondlikuks. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.