Venemaa valimistulemused ei olnud loomulikult kellelegi üllatavad, aga mida neist peaks välja lugema?

Et kõik jätkub samamoodi nagu enne, ega siit midagi muud välja lugeda ei saanud. Seal on mõned huvitavad mikronüansid, mille üle võib kohvitassi taga pikalt diskuteerida. Näiteks Õiglane Venemaa jäi napilt välja, kuid võib-olla neile halastatakse, sest valimiste lõplikud tulemused tulevad vist 25. septembril. Võib-olla joonistatakse neile see viis protsenti, sest sellest jäi väga napilt puudu ning siis on parlamendis uus fraktsioon ja uued inimesed. Aga võib-olla otsustatigi, et Õiglane Venemaa ei osutu valituks. Suures plaanis ei ole aga mingi üllatus, et Ühtsel Venemaal on enamus.

Detail, mille üle võib veel arutada, on see, et valimisaktiivsus oli seekord alla 60 protsendi. Mõned Venemaad uurivad politoloogid ja eksperdid on arvanud, et valimisaktiivsust üritati kuidagi kontrolli all hoida, et see ei oleks liiga kõrge. See on pigem poliittehnoloogiline küsimus – kardeti liigset aktiivsust, kuna karta võib mitut asja.

Võivad tekkida näiteks suuremad rahvakogunemised, samal ajal kui toimuvad droonirünnakud – selliseid seoseid võib siin näha. Suures plaanis on äsjastele valimistele tüüpiline see, et valimisvõistluse õhkkonna loomisega isegi ei pingutatud, vaid ühemandaadilistes ringkondades lihtsalt vormistati Ühtse Venemaa võit ära. Üleriigilistes nimekirjades püüti jätta muljet pisut teistsugusest protsentuaalsest dünaamikast, justkui polekski Ühtne Venemaa nii masendavat ülekaalu saavutanud. Ühemandaadilistes ringkondades vormistati aga asi puhtalt administratiivse ressursiga, nii et ma ütleksin – väga tuim.

Alguses tundus ju, et president Putin pidas vajalikuks teha mööda Venemaad tuuri. Ta käis isegi Kuriilidel, mida ta pole isiklikult varem kunagi teinud ja liikus Kaug-Idas, aga Euroopa poole ta seda tuuri tegema ei tulnud. Need on väga imelikud nüansid – võib-olla jäi midagi plaanitut pooleli või oskab takkajärgi ühel hetkel midagi selle kohta arvata.

Kuidas see valimisprotsess okupeeritud aladel toimus? Oli seal üleüldse mingisugust protsessi või ootasid kõikjal relvaga sõjaväelased, kui inimesed valisid?

Reaalset valimisprotsessi okupeeritud aladel kohe kindlasti ei olnud ja ega seda polnud Venemaalgi. Mõned parteid üritasid tänaval natukene agiteerida. Sotsiaalmeedias levis väga palju groteskseid uudiseid selle kohta, kuidas valimisjaoskondades korda peeti, aga valimisprotsessist me rääkida ei saa.

Okupeeritud alade puhul tuleb silmas pidada üht asja - me räägime eriti Krimmist, Donetski ja Luganski oblastist ning natuke vähem Zaporižžja ja Hersoni oblasti okupeeritud aladest, eriti just Donbass - Venemaalt on toodud sinna päris palju inimesi elama.

Ma ei oska öelda, millised need proportsioonid on, aga nendel inimestel põhinebki Venemaa okupatsioonivõimu tulevik. Seetõttu otsustati praegu näidata, et see on justkui Venemaaga integreeritud ala. See on natukene abitu poliitiline sõnum, sest reaalset mõju see praegusele olukorrale ei oma.

Väga oluline on ka see, et Euroopa Liit markeeris ära, et okupeeritud aladel ei ole valimiste läbiviimine lubatud. Vähemalt näidati, et seda märgati ning sellesse ei suhtuta neutraalselt.

Mainisite korraks, et mingit muutust ei tule, aga kuivõrd te näete, et pärast neid valimisi mingi protsess siiski algab? Kas tuleb mobilisatsioon, nagu siin ühed ütlevad, et tuleb, ja teised, et ei tule?

Ma võib-olla väljendasin ennast ebatäpselt: valimised ei tingi muutusi ning hääletus duumavalimistel iseenesest ei too kaasa mingeid muutuste protsesse. Kui aga on kavandatud mingeid muudatusi, mida soovitakse ellu viia, siis on praegu sobiv hetk neid valitsuses teha. Formaalselt nimetatakse ju uus valitsus nagunii ametisse.

Eks näis, kas jätkab praegune peaminister, kuid ma oleksin väga üllatunud, kui peaministriks nimetataks näiteks Ühtse Venemaa valimisnimekirja esinumber Lavrov. Lavrov isiklikult sellele kindlasti ei pretendeeri, selles ei ole põhjust kahelda. Venemaa presidendil on praegu aga võimalus teha poliitilisi ja loogilisi muudatusi, kui ta tahab midagi muuta. Võib-olla mitte tingimata presidendi administratsioonis, aga valitsuse liikmeskonnas näeme me kindlasti mingeid muudatusi.

Mobilisatsioon on natukene keerulisem teema. Ma ei kahtle selles, et mobilisatsioon on Vene armeele vajalik ja et armee küsib riigi juhtkonnalt kindlasti täiendavat mobilisatsiooni. Sõdureid lihtsalt ei jätku piisavalt, et viia väed suuremal rindel pealetungile. Praegune pealetung on uuesti kahanenud väga kitsastele lõikudele rindejoonel, sarnaselt 2023. aasta esimesele poolele, mil Vene armee suutis vaid ühes-kahes kohas suuremat pealetungi korraldada. Tegelikult on ka mõned ametist lahkuva riigiduuma riigikaitsekomitee liikmed sotsiaalmeedias selliste avaldustega esinenud.

Kuigi öeldakse, et mobilisatsiooni oleks vaja, on Ukraina kampaania praegu siiski suuremas plaanis paigas. Seda, kas Venemaal tuleb mobilisatsioon või mitte, riigiduuma valimised iseenesest ei tingi – see otsus tuleb kuidagi teistmoodi.