Tõsisemaid argumente rändeleppe tagasilükkamiseks polegi enam lauale jäänud. Rändelepe on umbes 190 riigi ühine poliitiline üleskutse tegelda ühiselt teemaga, mis juba mõjutab ja hakkab lähemas tulevikus veelgi enam mõjutama maailmakorraldust vähemalt sama intensiivselt, tõenäoliselt isegi käegakatsutavamalt kui kliimamuutused.

Aga rändeleppe probleem on meil siin Eestis endiselt laual. On hirmud. On sõnad. On mängud. On reaalsus, otsused ja tagajärjed.

Veelkord hästi külmalt: rändeleppest ei tulene Eestile kohustusi muuta seadusi. Rändelepe ei kuuluta migratsiooni inimõiguseks. Inimõiguste ülddeklaratsioon kehtib senisel kujul. Rändeleppe põhisiht on võidelda inimkaubanduse ja ebaseadusliku rändega nii, et ei sünniks sõdasid piiridel ega kodusõdasid seespool piire. Kuidas ja kas see õnnestub, näitab tulevik, mitte väga kauge.

Hirm, jah, on inimlik. Hirm võib muuta su soolasambaks või paanitsejaks. Hirm võib tekitada lühise argimõistuses, aga võib ka äratada päästvalt ratsionaalse alateadvuse.
 
Kuidas praegu Eestis? Inimlik hirm on võimendatud mängurlikuks hirmutamiseks väga tõsistel teemadel: eesti identiteedi, eesti emakeele, eesti kultuuri kaotamise hirm. Mina ei taha sellele mängurlusele alluda. Ega muutuda soolasambaks ega silmi sulgeda probleemide ees, mis pole unenägu, vaid mis reaalses maailmas süvenevad.
 
ÜRO rändelepe on äratus unenäost. Selle eitamine on laiskus, selle jaatamine on võimalus saada pisutki teadlikumaks ees ootavatest ülesannetest riiklike ja rahvuslike huvide kaitsmisel. •

Autor on sotsiaaldemokraatliku erakonna liige.