Uuesti lahvatanud ja avalikku ruumi lausa väsitavalt ummistava immigratsiooniteemaga seotud hirmudest räägitakse palju. Nagu ka hirmu muutumisest vihaks nende vastu, kes hirmu empaatiliselt mõista ei oskavat.

Sel hirmul tundub olevat kaks tausta. Üks on praktiline, lausa finantsiline: kardetakse, et Eestisse tuleb palju neid, kes jäävad pikemaks ajaks vajama riigi rahalist tuge. Vananeva rahvastikuga Eesti ei jaksa võõrsilt saabunuid üleval pidada. Ning miks peakski, kui nood ise ei panusta.

Teine on nõukogude aja kogemustest tuge saav hirm selle ees, mis saab eestlusest, eesti meelest, keelest ja kultuurist, kui teistsuguseid on siin korraga nii palju.

Esimesele hüpoteetilisele hirmule saab arvutustega kinnitust leida või seda ümber lükata. See on konkreetne, n-ö Exceli-tabeli hirm. Teine, eestluse kadumist puudutav, tundub olevat kuidagi ebamäärasem, ent sügavamate juurtega.

Ähmased hirmud näivadki suuremad. Mida suurem on hirm või mure, seda keerulisem ja vahel lausa ilmvõimatu tundub selle lahendamine. Vahel on jaksu vaid kurta, et ei taha mitte mõeldagi, mis kõik tingimuste x, y ja z korral saama hakkab. Ega ilmaasjata soovitata suuri emotsionaalseid probleeme võimalikult väikesteks tükkideks teha, et üldse saaks tekkida arusaam sellest, milles asi päriselt on ja kust otsast hakata olukorda parandama. 

Seega, olles mures võõraste tulles kaduda võiva Eestile omase ja erilise pärast, võiks küsida, mille pärast me täpselt mures oleme.

Kas ohus on kõrgkultuur? Kas rahvariideid ei osata enam teha ega kanda? Või kaob meie komberuum – aga mis siis täpselt?

Tihti tuuakse näiteks, et miniseelikuis naistesse suhtutakse islamimaades väga halvasti. Kuid paraku kohtab ju ka siinmail arvamust, et kui napis rõivas naist rünnatakse, on süüdi kergemeelselt või vähemalt hooletult riietunud ohver ise.

Või on ohus saunakultuur või hoopis tervislik komme hommikul putru süüa? Aga paljudes peredes on hommikupudru jaoks liiga vähe aega nagunii.

Kui eestlastele on omane reserveeritus ja ettevaatlikkus võõrastega tutvumisel, kas tuleb karta, et korraga peame kõiki lõunamaisel moel hoogsalt kallistama-musitama kukkuma? Ent jällegi, Eesti nooremal rahval on (vähemalt osade kaasmaalaste arvates) ilma igasuguse sisserändeta väga mitteformaalne ja lähedale tükkiv suhtlusstiil.

Need eelmainitud küsimused võivad tunduda tögavad ja koguni iroonilised, ometi pole nad seda. Kui ei suudeta selgelt sõnastada eestlusesse kuuluvaid hädavajalikke ja piisavaid tunnuseid ning seda, kuidas miski ühes või teises konkreetses olukorras täpselt ohus on, siis ei saa ka midagi ette võtta, et nende kadumist või tundmatuseni moondumist ära hoida.

Pateetiliselt, aga ebamääraselt murelik või hirmunud olemisest rääkimine võib kuulajas samalaadse või veel tugevama emotsiooni tekitada, aga see on ka kõik. Emotsiooniga mängides saab poliitik inimesed vast kevadel enda poolt hääletama, aga probleem ei lahene.

Natuke tobe on nii lihtsat asja öelda, aga probleemid lahenevad ikka siis, kui keskenduda lahenduste otsimisele, mitte tundelisele jututamisele sellest, kuidas asjalood kas on juba praegu halvasti või saavad varsti olema täiesti kohutavad.

Seega – mis oleks, kui valimiste lähenedes võtaks kõik vähem või rohkem avatud rahvusluse eest seisvad poliitikud öelda mitte ainult seda, mis on nende meelest eestluse, meie identiteedi, kultuuri, väärtus- ja komberuumi jne murekohad (seda ilma igasuguste võõramaalaste hordideta), vaid ka seda, millised peaks olema reaalsed sammud ühe või teise konkreetse olukorra parandamiseks.  

Annaks ühe küsimuse ette, triviaalse aga ometi olulise: kas ja kuidas hoida alles eesti keelt, siinsamas ja praegu, eestlaste endi keskel? Põhiseadus ju ütleb, et tuleb tagada eesti keele säilimine läbi aegade, seega tuleb seda teha ka praegu.

Ei, ärge rääkige kõrgkoolide ingliskeelsetest õppekavadest, rääkige lastest. Neist Eestis elavaist eesti rahvusest lastest, kes teinekord juba mudilaseeas, aga kindlasti algklassides omavahel naljakal eputaval ja oh-kui-ebakorrektsel moel inglise keeles räägivad ja kirjutavad.

Rääkige neist natuke suurematest lastest ja noortest täiskasvanutest, kes nii sotsiaalmeedias kui ka päriselus spiigivad, kuidas neil on vaja rohkem speissi ja vaibi ning kuidas mõni asi fankšonib hästi, aga mingi djuud on ikka tõutäl bädäss, teda oleks vaja natuke persjueidida – kui nad üldse oma valdavalt eestlastest sõpradele eestikeelseid sotsiaalmeedia postitusi teevadki.

Ja kuidas suhtuda vanematesse, kes peavad oluliseks laulupeol käimist ja leiva küpsetamise oskust, aga uhkustavad sellega, kuidas nende lapsuke üha rohkem inglise keelele üle läheb? Mis keeles võiks eesti lapsed – need esimesed, teised, aga kindlasti kolmandad, kelle sündi nii väga igatsetakse – mõelda ning omavahel loba- ja pärisjutte rääkida?

Kui see võiks ikkagi olla eesti keel, siis mida pihta hakata praeguse olukorraga, kus asjad on üsna teisiti? Oleks päris nadi, kui hüpoteetilise võõramaalaste rohke saabumise üle arutamist võetaks palju tõsisemalt kui seda, kuidas omakeelseid väheseid praegu alles hoida. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.