Lugejakiri | ÜRO rändelepe on vastuolus meie rahvuslike huvidega ({{commentsTotal}})

EKRE meeleavaldus Toompeal
EKRE meeleavaldus Toompeal Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kired ÜRO rändeleppe ümber on loonud põhiseaduskriisi laadse õhkkonna – põhiseadust esindavad institutsioonid veeretavad tähtsat otsust nagu kuuma kartulit. On olnud palju kaheti mõistmist nii rahva kui ka poliitikute seas.

Rahvuskonservatiivide meelest on ÜRO rändelepe oht meie riigi suveräänsusele, hägustades piiri illegaalse ja legaalse immigratsiooni vahel, kehtestades pehme diktatuuri ajakirjandusele ning luues "maailmakodaniku" staatuse – need on vaid mõned valulised punktid. Leppel on marksistlik nägu, sest ta käsitleb rahvusriike ühtse maailma koduna kõikidele inimestele ning poputab valimatult nii-öelda rõhutavat klassi.

Kriitikute sõnul on välisministeeriumi rändeleppe tõlkega manipuleeritud – see on selgelt kallutatud, et jätta muljet, justkui riikidele pandavatest kohustustest seal ei räägitakski. Sõna commitment on tõlgitud "pühendumisena", kuigi selle täpne tähendus on hoopis kohustus, sidumine. Juriidilises terminoloogias selline sõna nagu "pühendumine" puudub. Ainuõige ja korrektne tõlge on "kohustus".

On näha, et meie poliitiline koorekiht on juba ammu rändeleppe heaks kiitnud. Sellest annab tunnistust Eesti Vabariigi presidendi Kersti Kaljulaidi kõne ÜRO Peaassamblee 73. istungjärgul 26. septembril, kus ta ütles muu hulgas järgmist: "Juulis saavutasime üksmeele ülemaailmse turvalise, korrakohase ja seadusliku rände kokkuleppes. Ma juba ootan detsembris selle vastuvõtmist Marrakechis. Kuid see lepe tuleb ka ellu rakendada."

Samas pole Vabariigi President saanud mandaati rahvalt, vaid ta määras ametisse seadusandlik võim ehk parlament. Väide ÜRO ees, et leppe osas on saavutatud üksmeel, teenib Brüsseli-meelse ametnikkonna ja poliitilise eliidi huve.

Samuti on kummaline sotsiaaldemokraatide käitumine. Alles 9. novembril väitis välisminister Sven Mikser ERRile: "Tegemist ei ole lepinguga. Riigikogu suur saal võib rändeteemat tervikuna arutada, aga antud juhul suure saali hääletus võibolla mõjuks äraspidiselt." Pärast seda, kui valitsuses tekkisid lahkhelid ning erakond Isamaa otsustas ÜRO rändelepet mitte toetada, rääkis Jevgeni Ossinovski 19. novembri Vikerraadio hommikuprogrammis järgmist: "Teen ettepaneku riigikogu tasemel arutada. See on väga demokraatlik viis, kuidas olukorrast välja tulla."

Ühesõnaga sotsiaaldemokraatidele meenus korraga, et Eesti on parlamentaarne riik ning nii tähtsat teemat nagu immigratsioon peaks arutama vähemalt riigikogu suures saalis.

Parlamentaarse demokraatia vooruseid hakkas hindama ka president Kersti Kaljulaid, kes oma 19. novembril tehtud avalduses kirjutas järgmist: "Aga laiapõhjaline, läbipaistev, rahva arvamusega arvestav arutelu ja parlamendi otsus aitaks meid sammu lahendusele lähemale." Ühesõnaga, meie Vabariigi President toetab praktikat, et kord nelja aasta tagant valitav seadusandlik koda vormistaks Brüsselile meelepärane otsuse.

Mis siis võiks olla ometi lahendus? Esimene lahendus oleks, et president Kaljulaid jätaks 11. detsembril Marrakeshis ÜRO rändelepe allkirjastamata, teatades kindlameelselt, et rändelepe ja sellega kaasnevad "vabatahtlikud kohustused" ei esinda Eesti rahvuslike huve, ning lepe võib seada tulevikus ohtu meie riigi suveräänsuse. Antud käiguga, mis oleks minu arvates vägagi riigimehelik, astuks Eesti oma suuremate liitlastega – nagu USA ja Poola –, aga ka paljude teiste riikidega ühte leeri.

Teine lahendus oleks Eesti Konservatiivne Rahvaerakonna Riigikogule esitatud eelnõu, mille sisu on panna küsimus ÜRO ränderaamistiku toetamisest rahvahääletusele. Eelnõu kohaselt viidaks rahvahääletus läbi 2019. aasta 3. märtsil koos riigikogu valimistega. Valija saaks sedelil vastata küsimusele: "Kas pooldate Eesti Vabariigi osalemist ÜRO globaalses rändepaktis?"

Rahvuskonservatiivide arvates on iseseisva demokraatliku riigi kodaniku üks kõige olulisematest õigustest õigus otsustada, keda oma riiki lubada. Tänapäeva Eestis võib see kõlada populistlikult – aga tuletagem meelde, et Eesti põhiseaduse kohaselt on kõrgeima võimu kandja rahvas. •

Autor on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liige.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: