Mari-Liis Jakobson: 2018. aastas oli iseseisvuse taastamise aja nostalgiat ({{commentsTotal}})

Paljude eestlaste suurem kodanikuaktiivsus jäi ilmselt iseseisvuse taastamise perioodi. 2018. aastal elasid paljud seda justnagu uuesti läbi, arvab Mari-Liis Jakobson.

Aasta 2018 tiksub oma viimaseid tunde ning nende paistel on sobilik möödunule tagasi vaadata. Milline oli poliitika-aasta 2018? Mida sellest õppida? Mida kaasa võtta, mida maha jätta?

Kaasa tuleb – nagu poliitikas ikka – võtta nii mõndagi. Uuest aastast jõustuvad mitmed uued reeglid, mis läbi vaieldud ja ära otsustatud 2018. aastal. Nii mõnigi poliitik on skandaali võrra targem. Kaks erakonda on vahetanud juhti – üks lausa kahel korral – need protsessid on vast pakkunud õppetunde kõigile teistelegi. Ning samuti hakkavad teatud määral tulevikku määrama uued erakonnad, mis mõjutavad valimistulemusi nii juhul, kui ületavad künnist, kui ka juhul, kui jäävad sellest allapoole. Esimesel juhul on koalitsiooniläbirääkimiste laua taga potentsiaalselt mõni uus toimija lisaks, teisel juhul aga läheb lihtsalt hääli kaotsi ning riigikogu sümboolne mandaat on seetõttu väiksem.

2018. oli ka vabariigi juubeliaasta, mis aitas kindlasti paljudel inimestel läbi tunnetada oma seose oma riigiga. Kasvõi selle kaudu, milliste vabariigi juubelikingituste tegemises osaleti. Võib-olla viimane kord, kui nii laialdaselt ja pingsalt oma riigi rollile ja tähendusele mõeldi, oligi iseseisvuse taastamise aegu? See oli see hetk, kus oli lihtne oma kuuluvust poliitiliste tegude või loosungitega kinnitada. Seista Balti ketis, lehvitada sinimustvalget, osaleda miitingutel, näidata nõukogude võimule omade keskis rusikat.

Mingis mõttes oleme 2018. aastal kogenud mitmete toonase perioodi sündmuste taasesitusi või uuslavastusi. Ja ma ei pea silmas üksnes ühe erakonna korraldatud miitingut Hirvepargis, vaid kodanikuühiskonna ilminguid laiemalt. Paralleele on tõmmatud ka Tartus toimunud tselluloositehase vastaste meeleavalduste ning omaaegse nii-öelda fosforiidisõja vahele. Kuigi ajad ja otsustusprotsessid on teised. Võim on teine. Ning veidi kummastav tundus, et heade mõtete ja ülikoolilinn mobiliseerus tehasevastaseks leeriks juba enne, kui keskkonnamõju puudutavate uuringutega alustadagi jõuti.

Samuti kumab taasiseseisvumisperioodil väljendunud hirm ja retoorika läbi sisserändevastastest meeleavaldustest. Osalt on see paratamatu – ränne on üks neid valdkondi, kus võib öelda, et meil on selgelt olemas nõukogude aegne trauma. Taasiseseisvumise eelõhtul olime me suurima välispäritolu rahvastikuga riik Euroopas. Ning ehkki osa Nõukogude ajal saabunuid rändas tagasi päritolumaale, on paljude kunagiste sisserändajate ja nende järeltulijate lõimumine jätkuvalt väga oluline teema.

Kuid ajad on muutunud. Nüüd on meil taas oma riik ning võimalus ise otsustada, keda me siia ootame ja keda mitte. Ränne kolmandatest riikidest on ja peabki olema reguleeritud ja kontrollitud. Arvestama peab mõistagi õigusriigiga kaasnevaid piiranguid ning ka seda, keda me siia vajame. Need inimesed, kes täna siia saabuvad, tulevad siia omal tahtel, mitte enam tsentraalse suunamise tagajärjel ning on seetõttu hoopis teises positsioonis ka lõimujatena. Saabujad saavad enamasti ajutise elamisloa ning neil on võimalus ise otsustada, kas nad tahavad saada osaks siinsest ühiskonnast või eelistavad edasi või tagasi liikuda.

Niisiis on 2018. aasta olnud rahvaliikumiste liinis olnud kaunis nostalgiahõnguline, kuigi ehk aitas see paljudel endas aktiivse kodaniku taas üles leida. Kui soovida midagi 2019. aastaks, siis tulevikku vaatamist ja kontekstitunnetust. Kõik kodanikud ei jõuagi olla paralleelselt eksperdid keskkonna-, rände-, majandus- ja sotsiaalpoliitikas, kuid seda enam on oluline ära kuulata kõik osapooled. Demokraatlik poliitika on keeruline ja ideaalsest kaugel seisev süsteem, kus põrkuvad erinevad huvid ja ideaalid ning enamasti pole ükski poliitikatulem kellegi ideaal. Seda enam on aga oluline jagatud teadmine, et meil on oma riik ning riigirahvana jagame ka teatavaid ühiseid väärtusi. Ning kindlasti aitab edasi liikuda ka usk, et me saame seda riiki üheskoos juhtida parimal võimalikul moel ka tulevikumaailmas.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: