Aastavahetus on Eestis ainuke aeg, mil inimesed kohtudes üksteisele midagi head soovivad. Tavaliselt antakse head soovid edasi ainult siis, kui lahku minnakse, öeldes: "Head päeva!" või "Head õhtut!" Jaanuaris on seevastu igati loomulik sõnada: "Tere ja head uut aastat!" Nõnda algab iga kohtumine positiivse noodiga, mis jääb kõlama kohtumise ja parimal juhul aasta lõpuni.

Hea soovimine või hea tunnistamine ei ole lihtne. Kui teisele inimesele südamest head soovida, võib juhtuda, et see läheb täide ja tal hakkabki hästi minema, isegi paremini kui soovijal – ja sealt on mürgitava kadeduseni ainult üks samm.

Head tunnistades peab sellele lisama täpsustusi, et kõik siiski ei ole läbinisti hästi ning samuti käib asja juurde väike piinlikkustunne. Seda käitumismustrit võis kohata ka Eesti riigijuhtide aastavahetuskõnedes, mida võib vastavalt vanarahva kombele meenutada ja tõlgendada kuni kolmekuningapäevani.

Kõige tagasihoidlikumalt kuulutas heade aegade olemasolu peaminister Jüri Ratas, kes ütles oma aastalõputervituses, et "seni, kuni mõni veel meie hulgast tunneb, et ta on millestki teenimatult ilma jäänud, ei saa me päriselt endale kinnitada, et oleme hästi hakkama saanud."

Jüri Ratas on idealist ja ülieestlaslikult alalhoidlik. Sellist aega, kui kedagi ei jäeta millestki teenimatult ilma, ei saabu kardetavasti kunagi. Samuti on luhtunud senised katsed luua ühiskonda, mis põhineks ideel, et igaühelt vastavalt tema võimalustele ja igaühele vastavalt tema vajadustele. Peaministri pöördumise ridade vahelt võib välja lugeda, et üldiselt oleme hästi hakkama saanud, aga kinnitame seda endale ainult veidikene, muidu tuleb pahandus või läheb halvemaks.

President Kersti Kaljulaid oli oma aastalõputervituses märksa otsekohesem ja teatas Pärnus ilutulestikust üle rääkida püüdes, et "rõõm on, et Eesti elab jõukamalt kui kunagi varem. Meil läheb objektiivselt võttes järjest paremini." President juhtis selle ketserliku mõtteavalduse järel küll tähelepanu neile, kes puudust või üksindust tunnevad, kuid see on vajalik täiendus, milleta mõjuks jõukusest rõõmu tundmine veidi kohatuna.

Hea tunnistamise kohasust ja kohatust tabas väga hästi oma sümpaatses ja inimlikus uusaastaläkituses riigikogu esimees Eiki Nestor. Kui Nestor teatas tele-eetris, et teab, et ta järgmine lause ei pruugi kõigile meeltmööda olla, hakkasin juba kartma, et kohe aasta esimesel päeval saab mõni nähtus või tegelane verbaalse kaikaga vastu pead, aga õnneks pettusin. Eiki Nestor ütles hoopis, et "tõele au andes tuleb tunnistada, et nii hästi, nagu täna, pole Eestis mitte kunagi elatud." Riigikogu esimehe läkitusele järgnes Eesti Televisioonis film "Seltsimees laps", mis meenutas tõepäraselt, kui halvasti on Eestis kunagi elatud.

Millestki hästi arvata ja see arvamus välja öelda nõuab tänapäeva poliitmaailmas parasjagu julgust. Kersti Kaljulaiul ja Eiki Nestoril oli julgust rohkem kui Jüri Ratasel, aga Ratasel ongi keerulisem, sest kui peaminister ning Keskerakonna esimees tahab ausalt öelda, et Eestil läheb paremini kui varem, siis on ta sunnitud lisama, tänu kellele see nõnda on ja hoobilt muutub pidupäevakõne valimispropagandaks.

Nii peaminister, president kui ka riigikogu esimees tunduvad siiski enam-vähem ühel nõul olevat – Eestil läheb hästi, kuigi mitte kõigil ei lähe Eestis hästi.

Küllap on palju neid inimesi, kellele ei ole tõesti meele järgi, et riigijuhid võtsid endale õiguse öelda, et pigem on elu hea kui halb, aga lohutagem end sellega, et mõneks ajaks on sellega ühel pool. Valimised on juba sõitnud avalikku ruumi sisse nagu kelk lumehunnikusse ja iga positiivsegi sõnumi taga peidab end kehtiva korra kriitika, mis on eriti koomiline, kui seda teevad kehtiva korra esindajad. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.