Täiskasvanute hädad nutiseadmetega seoses on sarnased laste omadega: see maailm on paeluv ja seega sõltuvust tekitav. Kuidas aga saab täiskasvanu piiritleda lapse olemist nutiseadmetes, olles ise neis kõrvuni sees? Ometi on vanemate kõige tähtsam ülesanne laste armastamise ja neist hoolimise kõrval piiride seadmine: näidata enda omi, tundma õppida lapse omi, tutvustada järk-järgult ühiskonna omi ja luua struktuur, mis aitab selles reeglite rägastikus toime tulla. 

Minu hinnangul peitubki esmane lahendus vanemlikus vastutuses, mis toetub teadmistele ja teadlikkusele. Vanem peab teadma, mis on sõna laps sisu, millised on lapse arengulised eripärad ja vajadused ning kuidas nendega hoolivalt arvestada.

Kahjuks on vanemluses viimaste aastakümnete suures hirmus autoritaarsuse ees kaotsi läinud ka autoriteetsus. Autoritaarsus ei ole kindlasti sobiv viis suhete loomiseks ja hoidmiseks, sest sööb ära usalduse. Kuidas aga saab olla piisavalt hea vanem, omamata vaimset mõjujõudu ehk autoriteeti? Kuidas panna lapsele piire sobivas kohas ja kohasel moel, kuidas teha vastastikku lugupidavaid kokkuleppeid, kui vanemal puudub vaimne mõjujõud? Lapse ja täiskasvanu suhetes on ju täiskasvanu see, kes juhib suhet – laps alles õpib, kuidas see käib.

Perekond on hierarhiline süsteem, aga see ei tähenda alluvussuhteid, vaid paneb paika, kes mille eest vastutab. Laps ja vanem ei ole võrdväärsed partnerid, sest väga paljudes olulistes-elulistes olukordades on vastutus selgelt vanema kanda. Samal ajal on iga laps kindlasti sama väärtuslik ja lugupidavat kohtlemist väärt nagu iga täiskasvanugi. 

Laps saab kanda vaid eakohast vastutust. Seetõttu ei saa nutiteema piire ja nende nihutamist laienemise poole jätta lapse vastutusalasse. Laps ei taju kaugemaid mõjusid, see on vanema ülesanne. Kõik, mida me vanematena teeme või tegemata jätame, on pika, vahel ka eluaegse mõjuga. Sellest tuleb endale aru anda.

Mida laps vajab?

Laps kasvab peres, seega on loomulik, et esmase elureeglistiku lapse ümber loovad tema vanemad. Ei ole vaja vastandada kooli ja kodu, vastutuspalli edasi-tagasi veeretades. Asjadel on loogiline järjekord. Lapse elukeskkond laieneb tema kasvades: kõigepealt kodu-pere, siis lasteaed, siis kool. Selles järgnevuses liigub ka vastutus ja selle jagamine.

Lapse isiksuse põhi kujuneb eelkoolieas. See, milline inimene lapsest kasvab ja kuidas ta oma tulevaste eluülesannetega toime tuleb, oleneb paljuski sellest, kuidas ta on kasvanud. Kas on olnud piisavalt armastust ja hoolt? Kas suhtlemine on olnud väärikust hoidev? Kas on olnud küllaldaselt piire-reegleid, vanemlikku kontrolli ja eakohast nõudlikkust? 

Kui vanem saab neile küsimustele vastata jaatavalt, on suur tõenäosus, et laps on kooli minnes eakohaseid teadmisi omav: ta oskab suhelda, enda eest seista, enda tahet ajutiselt kõrvale panna, st teistega arvestada, reegleid järgida, ta suudab keskenduda talle antud ülesandele, ta mõistab, et täiskasvanud tema ümber on autoriteedid, kelle ettepanekuid ja arvamusi tuleb tõsiselt võtta. Sellise lapsega on võimalik õpetajal koostööd teha (sh mõistlikud kokkulepped nutiseadmete osas), ja ka kooli-kodu koostöö on sujuv.

Loomulikult on igas arengus, sh lapse omas, ikka nii hüppeid kui ka tagasilangusi, areng ei ole kunagi sirgjoon kõrgusse. Ent kui laps on kasvanud pigem kõikelubavas keskkonnas, kus lapse tahe on alati kohe täitmiseks (mis tähendab, et vanem ei tee vahet lapse impulsiivse soovi ja tegelike vajaduste vahel), või vastupidi väga karmis reeglistikus, kus lapse elu käib vaid vanema taktikepi järgi, siis on sellel oma mõju.

Esimesel juhul kipub tulemus olema, et eelkooliealine (ja vanemgi) laps käitub nagu on kohane kolmeaastasele: ma pean saama, mis tahan; teised pole tähtsad; reeglid ei loe. Väikelapse puhul on enesekesksus ja teisepimedus loomulikud, koolieas siiski mitte. Siitkaudu jõuan nutiteema juurde tagasi: kui me jätame elu(suhete)reeglid lapsele selgitamata ega ole ses osas ka ise just priimad eeskujud, on ilmne, et ebaõnnestume ka reeglite kehtestamisel nutiseadmete kasutamise kohta.

Autoritaarse kasvatuse tavaline vili on aga passiivne vastuhakk. Juhtub, et vanemad püüavad piiride teemaga hädas olles omandada tehnikaid ja nippe, mis reeglite kehtestamist toetaksid. Tõsi on, et paremad suhtlemisoskused tähendavad ka paremat suhet, ent kui suhe lonkab või on olematu, ei ole abi kehtestamise ega mõne muu käitumistehnika kasutamisest. Kõigis suhetes kehtib ikka seesama reegel: mitte miski ei söö rohkem usaldust kui jõu kasutamine, süüdistamine, näägutamine. Kahjuks on just need enamasti käitumisrepertuaaris, kui lapse nutiseadmetes olemist püütakse piirata. See on tupiktee.

Asi on suhtes

Universaalsed inimlikud vajadused on meil kõigil sarnased: soovime tunda end turvaliselt, olla hoitud, soovime kuuluda kuhugi, kus oleme mõistetud, kuulatud, vastuvõetud, aktsepteeritud just sellisena nagu oleme. Lapse kõige parem arengumootor on rahulik ja toetav suhtekeskkond tema ümber: kontakt vanemaga, tema häälestatus lapsele, turvalised reeglid-rutiinid, piisav tagasiside ja kohalolu, eakohased mängud ja õppimised nende kaudu.

Nutimaailmas elamine ei rahulda mitte ühtegi inimlikku põhivajadust – see vaid tekitab illusiooni nende vajaduste täitmisest. Inimlikku kontakti ei asenda mitte miski. Nutiseadmetega liialdades lõikame end elust lahti, ja see võib ühel päeval olla ka korvamatu kaotus. Elu ilma sooja inimliku kontaktita tundub mulle kõle ja ohtlik. Kusjuures inimliku kontakti, soojuse ja mõistmise puudumise tõttu nutis peidus ju ollaksegi.

Üks neist valikutest, mis seesuguse peitumineku ära hoiab, on lapse kasvamise käigus eelkõige suhet toetavate käitumiste ja hoiakute valimine. Alati, kui keegi on hädas, tuleks alustada kontakti loomisest, suhte pakkumisest-taastamisest.

Õigetpidi maailm

Nutimaailm on ohtude kõrval kindlasti ühtlasi ka kasulik, teadmisi lisav, mõtlemisainet ja meelelahutust pakkuv, silmaringi avardav, tervislikku käitumist toetav, oskusi õpetav – kuid vaid juhul, kui inimene ennast selles maailmas liikudes ise juhib, andes aru, millal, miks, kui palju, mil moel jne. Kui nutiseadmed su alla neelavad ja sind juhtima asuvad, on kuri karjas. Lastega ja noortega juhtub see lihtsamini, aga muidugi ka selle täiskasvanuga, kel eneseteadlikkust ja enesereflektsioonioskust napib, ja kes seetõttu nutimaailmas liikudes hõlpsalt regresseerub lapse tasandile, andmata endale aru oma käitumisest ja selle tulemustest.

Lapse aju eripära on tundlikkus ja ülikiire areng. Kui vanem teadvustab lapse aju tundlikkust erinevate mõjude osas, on tal kergem mõista, et nutimaailm, kus kõik juhtub liiga kiiresti ja on liialt värviline, on igati ülestimuleeriv ja seega ohtlik. On neuroteaduslik fakt, et nutiseade tekitab ajus kokaiinidoosi saamisega sarnase dopamiinipillerkaari (Kaur Riisma väljend) ja sõltuvus sellest tekib uskumatult kergesti.

Neuroteadlane Jaan Aru ja paljud teised spetsialistid on meedias korduvalt rõhutanud, kui oluline on arvestada aju n-ö loomuliku mõnuprintsiibiga: kui on olnud mõnus, siis aju tahab seda veel ja veel. Liiane nutiseadmete kasutamine tekitabki just selle olukorra, ja mõnus suplev aju ei taha kuuldagi pingutamisest, keskendumisest, tähelepanu koondamisest, enesekontrollist… 

Jaan Aru on toredasti öelnud: kool on aju treeninglaager. Ja lapsed ei ole seal treeninglaagris kahjuks võimelised ajutrenni (mida õppimine ju endast kujutab) tegema, kui nende väike tundlik aju on juba liialt harjunud kiire pöidlaliigutusega kättesaadud mõnuga. Nutiseadmetega võrreldes räägib õpetaja ju lausa aegluubis: tahaks ta klassi eest välja logida...

Tehnoloogia areng on kahtlemata igati tervitatav, selle vastu sõdida oleks lihtsalt rumal. Kuid selleks, et me saaksime elu enda ümber kõige paremal moel edendada, on vaja ajusid, mis on nõus keskenduma, ennast kontrollima, tulemuse nimel pingutama. Ei tohi lubada oma lastel ja endalgi taanduda nutinarkomaaniks, aina kummargil ekraani kohal. Meistriks saadakse ikka keskendumise ja pingutamise kaudu, seda on vaja harjutada. 

Peaksime looma oma ellu rohkem tasakaalu, et sinna mahuks palju toredaid asju, sh nutimaailm, kuid mitte ainult see. Lapsed ei oska ise seda tasakaalu luua, sageli ei oska nad küsida, mis puudu on ega märka, mis liiast. Täiskasvanu ülesanne on märgata, olla kohal, luua toetavat reeglistikku, et lapse areng saaks kulgeda parimal võimalikul moel. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.