Meediakommentaar: valekildudega mängimine lõikab sisse noorrahvuslaste sõnavabadusse ({{commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi/ERR

Avalikkusele tahtlikult valetamine ja valenime all esinemine andis noorrahvuslastele õppetunni, et valega mängimine piirab nende endi sõnavabadust ning saadab valijatele sõnumi neist kui valetajatest ja vägivallatsejatest, leiab meediakommentaaris Marju Himma.

Kujutage ette, et lähete perearsti juurde. Arst võtab teid vastu kliinikus, näeb välja nagu arst ja kõik tundub nagu arsti juures ikka. Aga pärast seda, kui ta on teid ravinud selgub, et tegu ei olnudki arstiga, oli hoopis suvaline tüüp tänavalt, kes lihtsalt tahtis vaadata, kas te jääte seda uskuma.

See on võrreldav looga, mis tuli ilmsiks eelmisel nädalal Postimehe uurivate ajakirjanike abil. Eesti Päevaleht avaldas oma arvamusrubriigis lugusid Kert ja Bert Valterilt, ehkki selgus, et selliseid inimesi ei olnud olemas. Tegu oli valenime all levitatud informatsiooniga ning selle taga oli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna noorteühenduse Sinine Äratus aktivist, kes tituleeris end Tartu Ülikooli tudengiks.

Selles loos läks algusest peale mitu asja valesti. Näiteks see, et Eesti Päevaleht ei kontrollinud, kas selline inimene on olemas. Piisanuks vaid ühest päringust Tartu Ülikooli, mis oleks kinnitanud, et Bert ega Kert Valter pole kunagi alma materis õppinud.

Lugejal on õigustatud ootus, et ajakirjandusväljaanne kontrollib fakte ja allikaid enne avaldamist. Eriti võiks seda eeldada lugudest, mille eest nõuab väljaanne lugejatelt raha. Ilmunud lugude pinnalt võib öelda, et Eesti Päevaleht võttis raha, kuid jättis töö tegemata. See viskas kivi kogu ajakirjanduse kapsaaeda.

Sinise Äratuse aktivist, kes lood kirjutas ei näe oma tegevuses midagi taunimisväärset. Mina Eesti Vabariigi kodanikuna näen küll.

Ajakirjandus peab tagama kodanike kvaliteetse ja usaldusväärse informatsiooni, mille alusel langetada otsuseid. Eesti Päevaleht eksis, kuid tunnistas oma viga, eemaldas valenimega avaldatud artiklid ning avaldas selgitava loo. Postimehe uuriv toimetus täitis oma rolli tuues päevavalgele need noored poliitikasse prügijad, kes ei heitu valetamise, vaenu õhutamise ja kodanike petmise ees. Praegu valimiste eelsel ajal on paslik rõhutada, et ükski Eesti Vabariigi kodanik ei peaks valima poliitikut, kes sihilikult soovib avalikkusele valetada.

Postimees jätkas uurimist ning leidis veel varikontosid, millega EKRE maailmavaatega mittesobivaid inimesi sotsiaalmeedias mõnitatakse, vaenu külvatakse ja sõna otseses mõttes kirjutatakse "Tapke kõik ajakirjanikud!". Mõistan inimesi, kes valivad EKRE-t, aga kindlasti ei suuda ma mõista inimesi, kes tapmisähvarduse saatel oma maailmavaadet levitada püüavad.

Mulle valijana on see oluline informatsioon langetamaks otsust, keda valida, keda mitte.

Sinise Äratuse aktivist, kes kogu ettevõtmist eest vedas, leidis, et valenime all arvamuse avaldamine on sõnavabadus.

Küllalt kiiresti sai talle selgeks, et sõnavabadusega kaasneb ka vastutus: ajakirjanduseetika koodeksi kohaselt on võimalik artiklile esitada vastulause. Aga kui vastulause tuleb taas valenime ja varikonto alt? Siis jääb vastulause ära. Ja Postimeeski otsustas valetajale vastulause võimalust mitte anda.

Kodanikuna leian, et kogu valenimede ja varikontodega tehtav infooperatsioon tuletas ajakirjanikele meelde nende vastutust. Noorrahvuslased aga said loodetavasti õppetunni, et valekildudega mängimine piirab lõpuks nende endi sõnavabadust ja saadab valijatele sõnumi neist kui valetajatest ja vägivallatsejatest. Sellega vist valekildudega mängimise õppetund noorpoliitikutel kätte saadud.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: