Raul Rebane | Kui kergeusklikud me oleme?
Eesti kultuuriruumis on keeruline harjuda valeuudiste olemasoluga, sest usk kirjasõnasse on alati olnud väga suur, märgib Raul Rebane Vikerraadio kommentaaris.
Piisava tähelepanuta on jäänud üks meediasündmus, mis annab siiani mõtlemisainet. See toimus 1. aprillil, ehk mõni aeg tagasi. Anu Välba ja tema tiim otsustas testida eestlaste huumorimeelt ja tegi saate täiesti väljamõeldud asjadest. Paljud teist seda kindlasti ka nägid ja mäletavad.
Kõik oli väga lõbus. Räägiti sellest, kuidas lihtsa koodiga saab mobiili sisse häkkida ja et on olemas mingid imettegevad kaalu langetavad plaastrid, Vanilla Ninja tuleb uuesti kokku ja Eestisse on tekkinud vööthüäänid. Saate esinejad olid väga usaldusväärsed: Anneli Talvik, Henrik Roonemaa ja Aleksei Turovski.
Rohkem lugenud inimestel tuli seoses vööthüääniga kindlasti kohe meelde vabatahtlik Marek Švejki lugudest, kes ajakirja "Loomade elu" peatoimetajana hakkas lugejate tähelepanu võitmiseks välja mõtlema selliseid elukaid nagu väävelkõhuline vaal või seepia-infusoor. Ka seal jäi osa lugejaid uskuma, aga Anu looga läks küll asi hulluks. Nimelt oli kaalulangetamise asjus tehtud koduleht, kuhu klikkides sai teada, et tegemist on naljaga. Selle külastatavus üllatas ka toimetust: nädala pärast võeti see maha, aga klikke oli 108000. Rohkem kui Tartus elanikke.
Niisiis, väga suur hulk inimesi ei saanud aru, et tegemist on aprillinaljaga ja seega sõid valeuudise rahulikult sisse. Anu saates oli see kõik tore, aga paneb mõtlema, et mida siis veel võidakse uskuda.
Kui teooria poolt vaadata, siis saate lood olid klassikalised fake news, ehk valeuudised. See paljutarvitatud termin tähendab, et see on valeinformatsioon, mis on disainitud päris uudiseks. See on teadlikult kujundatud petma. Kui Anu saade ei oleks olnud 1. aprillil, oleks kõvasti seletamist, et mis oli selle asja eesmärk. Nüüd saime aga näha, et oleme väga kergeusklikud ega tunne valeuudiseid ära.
Äratundmine muutub aga järjest tähtsamaks. Ingliskeelses maailmas on konkurents suur ja seal on nii valeuudiste tegemine kui ka tuvastamine muutumas tööstusharuks. Ameeriklaste jaoks oli äratuskell 2016. aasta valimiskampaania, kus ainuüksi Peterburi trollivabrikus toodeti 80000 valeuudist peamiselt sotsiaalmeediasse ja toodang jõudis USA-s 126 miljoni inimeseni. Küll õnnistas seal paavst Trumpi valimist ja rahvas sai palju teada Hillary Clintoni väljamõeldud halbadest omadustest.
Praegu tegelevad seal selle teemaga paljud ülikoolid, vabatahtlike organisatsioonid ja teadlased. Oma hiljutisel pikal USA reisil sain selge ettekujutuse, et on vähe neid, kes sellest ei räägi. Euroopa Liit on ka loodetavasti tõusmas tagajalgadele. Andrus Ansipil tööd jätkub.
Kõik see on liigagi ohtlik, valeuudised nõrgendavad demokraatiat, kuna kahjustavad usku tõesse, tervesse mõistusesse, faktidesse ja aususesse. Nende asjade peal püsib suuresti meie vastastikune suhtlemine.
Mida siis teha? Anu aprillinali näitas, et teha on palju. Eelkõige tuleb hakata endas kasvatama teadmist, et nagu iga punane mari pole maasikas, nii pole ka iga kirjutatud tekst tõde. See on meie kultuuriruumis keeruline, sest usk sõnasse on alati olnud väga kõrge ja eriti vanematel inimestel on raske harjuda mõttega, et keegi võib teadlikult meedias valetada.
Kiiresti on vaja struktuure, mis tooksid Eestisse selle valdkonna värske teooria. Seejärel oleks seda vaja levitada – teisisõnu meediaharidust. Eelkõige faktikontrolli süsteeme.
See teema tuli, on ja jääb kauaks ka meie kommentaaridesse. Jäägu tänasest teadmine, et kõhkle, kahtle ja ära usu. Infomaailm muutub ega ole enam endine, õppida tuleb uut tegelikkuse grammatikat. Anu Välba aga las jätkab sama liini, et paneb esimesel aprillil rahvale kraadiklaasi alla ja vaatab, kui suur valepalavik on. Selle aasta eksperiment andis ju väga palju rohkem infot kui lihtsalt meelelahutus.
Tänane tsitaat on vähemalt mulle tundmatult autorilt ja õpetab kõhklema. "Kui su ema ütleb, et sa oled ilus, siis maksab seda infot kontrollida!" •
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Rain Kooli