Sotsiaalministeeriumis viimast lihvi saav eelnõu näeb ette, et koolipäeva võib enne kella üheksat alustada ainult hoolekogu nõusolekul, kahes vahetuses õppimist tuleb üritada vältida ning söögivahetund pikeneb poolele tunnile. 

Siin on plussid ja miinused. Varem minnes saab laps ka varem koju. Nii jääb õppimise ja trennide-ringide kõrvalt ehk ka mänguruumi. Kahes vahetuses õpet tuleks tõesti vältida. Pooletunnine söögivahetund aga pole minu meelest teema. Pigem pikendab see asjata koolipäeva.

Minu arust on tegelik koolielu probleem see, mida teha lapsega, kes on näiteks mitu nädalat haige ning siis läheb ta kooli seisus, kus e-kool on täis x-e – tegemata töid, mida peab järele vastama, samas kui lapsel tuleb loomulikult omandada ka jooksvalt uut materjali.

Pangem end lapse olukorda. Kui täiskasvanu puudub haiguslehega töölt kaks nädalat, siis keegi ei eelda, et järgmise kahe nädala jooksul teeb ta topelt ehk nelja nädala töö. Muidugi võivad asjad kuhjuda, aga topeltkoormuse juures langeb kogu töö kvaliteet.

Kuidas siis laps peaks oma x-faktoritega toime tulema? Või eeldatakse, et õpilane õpib kodus palavikuga iseseisvalt koolitükke?

Mul on kolm koolis käivat last. Ilmselt on kõik koolilaste vanemad kuulnud kodus variatsioone laste lausest: "Ma ei saa haiguse pärast puududa, mul on homme kontrolltöö."

Lapsed ei julge puududa, samas levitavad nad haigena kooli minnes pisikuid ega parane ka ise. Tulemus on vaimne ja füüsiline stress.

2015. aastal jõustunud "Tervisekaitsenõuded kooli päevakavale ja õppekorraldusele" määravad ära ranitsa raskuse, temperatuuri mõju, kooli päevakava ja muid tähtsaid aspekte, aga ei räägi õppekorraldusest lapse haiguse puhul.

Üldsätetes räägivad sotsiaalministeeriumi nõuded ka kooliväsimusest ("õpilasel esinev vaimne, füüsiline või sotsiaalne väsimus, mis on tekkinud ülemäärase vaimse tegevuse, füüsilise koormuse, sundasendi, lihaspinge või koolikeskkonna muu ebasoodsa teguri tagajärjel") ning õpivalmidusest ("õpilase hoiakuline ja tunnetuslik valmisolek õppimiseks, mis oleneb õpilase tervise seisundist, erivajadustest ja kooliväsimusest"), ent ei anna lahendusi õppetööle lapse haiguse korral.

Kas ei võiks haigus leevendada vähemalt hindeliste tööde mahtu ning järelõpe olla pisutki kergemas vormis?

Ega siin lihtsaid lahendusi leidu, aga probleemi ei saa eitada. Ei tasu teha nägu, et lapsed on terved ja haigus on mingi erand. Kõik on vahel haiged, seega peab süsteem seda arvestama mitte süsteemiveana, vaid osana normaalsest süsteemist.

Praeguses olukorras ei saa ka õpetajaid süüdistada, nemadki on hädas, sest sellele küsimusele pole mõeldud. Õpetajad peavad ainekava läbi saama.

Laste haigus tähendab lapsele aga topeltjama. Esiteks haige, teiseks luuser. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.