Siin me nüüd oleme.

Kes oleks kunagi, eelmisel aastatuhandel, sügaval nõukogude ajal (nüüd tagantjärele vaadates Nõukogude Liidu lõpus) Brežnevi ajastul möödunud klikiaega (nüüd teame, et esimest, analoog-klikiaega) Gori karikatuuride albumist Pätsu aja ordenitega kapitaliste vaadates – kes oleks arvanud, et see kõik võib tabada ka meid? 

Et tulemas on taas helged vabadusaastad ning et Eestis jagatakse taas üksteisele aumärke? Ja et mitte ainult "nemad" omavahel. Ei, mitte ainult "nemad". Kes oleks osanud arvata, et keegi ei või olla kindel, et tema äärealale, tavalise inimese pesitsusalale need ordenid ei jõua. Et tema ei või olla järgmine. Kellele antakse. Ja kes peab selle fakti ja tunnustusega edasi elama. Tavaliste inimeste seas. Ja võib-olla kogu oma maailma uuesti üles ehitama. Sest see oli siiani rajatud eemale jäämise ja vastalisuse peale. Sest riik, see oleme meie. Aga mina ei ole see meie. Nii oleme harjunud.                         

Vastalisus on väga lihtne. Ükskõik mille vastu on väga kerge olla, sest sa ei pea ise midagi looma, pead vaid midagi vastupidist tegema ja rääkima, kopeerides sellega oma vastalist. Võin seda kinnitada, sest olen seda ise palju teinud. Võin ka kinnitada, et vastalisus ei ole loov. Ja et vastalisus vaid tugevdab seda, mille vastu oled. Vastalisus on nõrkus, mis paljastatakse siis, kui peab hakkama tegutsema, ise looma. Ja hakkama saama oma vastalistega.

Ma tean palju inimesi, kellest on vabadus ja tunnustus justkui mööda läinud. Kes pole Eesti vabadusest justkui osa saanud. Ehk siis saanud vähem kasu kui teised, ja ebaõiglaselt, usuvad nad. Ilmselt see nii ongi. Võrdsust ja vabadust ei ole seni keegi suutnud püsivalt koos hoida. Kord piiratakse kellegi vabadust, et tagada kõigi võrdsus. Siis jälle kasvab ebavõrdsus, sest igaühel on vabadus olla nii edukas kui saab ja oskab. Ja saab väga erinevalt, sest juba stardiplatvorm on erinev. 

Nii on mul ja teilgi palju kaasmaalasi, kelle jaoks on mugav kogu meie vabaduse garnituuri, ka vabariigi aastapäeva ja aumärkide vastu olla. Olla selgelt irooniline, kui mitte öelda, et vaenulik. Olla kogu "vabariigi värgi" suhtes selgelt põlglikud.

See pole raske, sest riik ja rahvas on sirged ja isegi vanaaegsed teemad, millest moodsa pilgu all, ka teadusliku silma all jäävad alles vaid numbrid ja rukkilillepuru. Ning kuna keegi on alati võrdsem kui keegi teine, on kõigil vabadus seda välja öeldes oma pahameelt väljendada. Et see pole meie riik ja meie rukkilillepuru. Ja see pole meie vastuvõtt ja meie ordenid.

Ilmselt midagi on veel peale numbrite ja rukkilillede. Riik võib olla konstruktsioon ja kokkulepe, samuti võib rahvus olla konstruktsioon ja kokkulepe. Numbrid on kellelegi kasulikumad kui mõnele teisele. Mõnele meeldivad rahnud rohkem kui lilled. Kuid on midagi veel. Midagi on alati veel.

Kokkulepped ja maitsed ei hõlju õhus, need on teemad inimeste vahel. Ja inimesed on nii päris kui meie maailmas päris olla saab. Ja vabadus ja tunnustus on samuti suhted inimeste vahel. Loovad suhted. Mitte vastandused.

Jah, ma tunnistan üles. Ma olen ehmunud ja kohmetu seda aumärki vastu võttes. Et miks nii. Et mis nüüd edasi saab? Miks minuga niimoodi tehti? Kas ma pole siis olnud kogu elu alternatiivne ja äge? Kas mu elu on siis olnud teekond riikliku tunnustuse poole? Kas ma olen nüüd Gori karikatuuri sisse pandud, ainult vabisev vats puudub veel? Kas nüüd on käes uus kliki aeg, kus varsti on kõigil ordenid ja keegi ei saa enam kellegi vastu olla, sest kõigil on. Kas nüüd on uus, digi-klikiaeg mind kätte saanud ning kõik saavad minu ordeniga pilti vabalt sõimata?

Võimalik. Aga see pole tähtis. Kui mõelda, et see pole lihtsalt orden – nagu Brežnevil neid oli ning nagu Gori karikatuuride paksud kapitalistid kannavad –, vaid et tõesti, see on tunnustus loovatele tegevustele, mille reklaamnägu ma olen olnud (sest kellegi nägu peab ju tegevustele olema kleebitud), siis on see ilus ja arusaadav. See pole orden minule, see ei loo mingit staatust, see on tunnustus paljudele inimestele, minu kaasteelistele, kellega me koos tahame uut luua, mitte olemasoleva vastu võidelda.

Mina – ja ma usun, et ka paljud teised, kes on täna siin – soovivad seda ordenit näha nii, et see on tõesti tunnustus, mitte riiklik märgistus, tunnustus inimeselt inimesele. Tunnustus selle eest, mida me ise oleme peale hakanud oma vabadusega midagi luua. Võrdsetena teiste seas. Tunnustus selle eest, et me oleme valinud loomise, mitte vastandumise tee. 

Kui see on nii, olen ma väga õnnelik ja tänulik. Ja ma tahaksin tunnustada ka kõiki neid, kes meid on märganud ja aurahale esitanud. Aitäh kõigile. Elagu vabadus. •

Saade "Eesti tänab. Riiklike teenetemärkide üleandmine" on ETV eetris täna kell 15.45.