Presidendi kantselei direktor Tiit Riisalo kirjutas mõned päevad tagasi sotsiaalmeedias, et lõpuks on selgunud ka nende valimiste põhiküsimus. Selleks on küsimus – kes võidab? Ja Riisalo soovitus meile kõigile on lihtne: "Minge valima!"

Täna avaldatud rahvusringhäälingu tellitud Turu-uuringute AS-i küsitluse tulemused kinnitavad seda kõike. 3. märtsi parlamendivalimiste kaks favoriiti, Keskerakond ja Reformierakond, jooksevad enamvähem võrdses tempos finišivärava suunas. Kumb võtab võidu, on praegu võimatu ennustada. Nende järel on kolmandal kohal EKRE ning siis tulevad sotsiaaldemokraadid ja Isamaa. Kas uustulnuk Eesti 200 ületab valimiskünnise ehk viie protsendi joone, on kuus päeva enne valimisi ebaselge.

Kindlasti liigub novembris 2016 opositsiooni langenud ja selle kaotuse eest revanši ihkav Reformierakond turvalisemal kursil kui neilt peaministri koha napsanud Keskerakond. Kohtla-Järve eestikeelne kooliharidus on Keskerakonnale ja peaminister Jüri Ratasele toonud viimastel nädalatel palju peavalu ja võtnud ilmselt mingi osa häältest. See-eest nende valitsuskaaslasele Isamaale on see olnud nagu ootamatu lotovõit, mida isamaalased ka jõuliselt kasutavad ja seeläbi oma partei toetust kasvatavad. Täpselt nii nagu nad tegid ka ÜRO ränderaamistikule vastandudes.

Üleüldse on näha, kuidas Isamaa end praegusest kaolitsioonist – mille arhitektid nad ise on – otsekui lahti haagib, ega väsi Jüri Ratase valitsuse suunas torkeid tegemast. Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder pole kunagi varjanud, et liit Keskerakonnaga ei ole tema unistus ja tekitab pigem ebamugavustunnet. Kui aga eeldada, et parlamendivalimiste eelses vastastikuste nükete virr-varris näeme ka järgmise koalitsiooni moodustamiseks vajalike uste avamisi ja teiste uste sulgemisi, siis tekib vägisi tunne, et Isamaa otsib uusi valitsuspartnereid.

Kesk- ja Reformierakonna tasavägisus tähendab ka seda, et valimiste võitja, ükskõik kumb neist, ei saa koos võiduga kindlustunnet, et tema suudabki lõpuks järgmise peaministriparteina valitsuse moodustada. Esiteks ei ole selge, kas Reformierakond ja Kaja Kallas oleksid valmis minema Keskerakonna ja Jüri Ratase valitsusse nagu ei ole ka selge, kas Keskerakond läheks väiksemaks vennaks Reformierakonna valitsusse. Kuigi pole kahtlust, et kahe peale saaksid need kaks suurt erakonda parlamendis tugeva enamuse.

Kui Kesk- ja Reformierakonna liit peaks olema võimatu ja Eesti 200 riigikokku ei pääse, aga Isamaa ja sotsiaaldemokraadid saavad parlamendi järgmises koosseisus kokku selgelt üle 20 hääle, siis on küsimus, kumma suurega on nad valmis parema meelega valitsust tegema. Nagu juba öeldud, Isamaa esimene eelistus ei näi olevat enam Keskerakond. Sotsiaaldemokraatidel aga ei tundu olevat tugevat tõmbumist Reformierakonna suunas. Isamaa ja Reformierakonna liidule saaks appi tulla EKRE, ent vähemalt praegu on keeruline ette kujutada Kaja Kallast ja Mart Helmet ühe laua taga valitsuselepet alla kirjutamas.

Kuid poliitikas pole miski lõplikult välistatud. Lisaks, hoolimata oma majandusprogrammi muinasjutulisusest on EKRE-l soov võimu juurde saada nüüdki olemas, nagu see oli ka pärast kohalikke valimisi sügisel 2017 Tallinnas.

Kuid ei tasu unustada, et Jüri Ratas on näidanud end praeguse koalitsiooni vägagi osava kooshoidjana. Seda omadust läheb tal kindlasti ja ehk senisest rohkemgi vaja ka pärast 3. märtsi.

Tõepoolest, praegu on nende valimiste põhiküsimus – kes võidab ja kas võitja teeb uue valitsuse? Kõigil meil, kes me tahame seda tulemust mõjutada, on selleks lihtne võimalus – minna valima.

Kui meie ei vali, valivad teised meie eest.