Vabariigi President Kersti Kaljulaid pidas eile huvitava ja olulise kõne diplomaatia rollist tänases Eestis. 

Viisteist aastat tagasi sai Eesti Vabariigist Euroopa Liidu ja NATO liige ning suure osa inimeste jaoks tähendaski see justkui "ajaloo lõppu" – Eesti iseseisvus ja majanduslik edenemine olid saanud tugevaima võimaliku kindlustuspoliisi. Siit edasi on aga kohati olnud kuulda hala, et ambitsioonikaid eesmärke välispoliitikas ei taheta enam seada. 

Vabariigi President sõnab oma kõnes, et Eesti tuntus on maailmas hüppeliselt kasvanud, Eestist on saanud lugu ning see on täna palju suurem kui 1,3 miljonit inimest võiksid eeldada või oleksid osanud 30 aastat tagasi isegi unistada. Ka minu vaatluse kohaselt on Eesti palju tuntum kui ta oli isegi näiteks aastal 2004 (just siis, kui me Euroopa Liidu ja NATOga liitusime) ja see "uus tuntus" ei ole tulnud juhuslikult.

Nagu riigipea ütles – Eestit tehakse suremaks ka sõnaga, kohtumiste, koridorivestluste, teiste rahvaste aitamisega humanitaarkoostöö kaudu. See kõik on õige.

Ja Eesti diplomaadid näevad selleks vaeva. Kusjuures seda ei tee ainult diplomaadid, vaid nii mõnedki poliitikud ja suur osa riigiametnikest ning pisut teisel moel ka ettevõtjad. See on ühine pingutus.

Diplomaadid teevad seda tööd muidugi kõige süsteemsemalt ja pidevamalt. Vahel sellise visadusega, nagu Gerd Kanter treeningutel ketast kusagil Lasnamäe spordihallis vastu võrguga kaetud betoonseina heidab. Ei ole alati kõige inspireerivam tegevus. Samas peab keegi ju need allakirjutatavad lepingud ette valmistama, läbi rääkima (konsensuse leidma) ja visiidid korraldama. See ei ole igapäevaselt üldse nii glamuurne kui seda ette kujutatakse. 

Välis- ja kaitsepoliitika seotus, millele Vabariigi President tähelepanu juhtis, on aga Eesti jaoks lausa kriitilise tähtsusega. Need on vältimatult ühe ja sama protsessi kaks tugisammast, ilma milleta teine oleks kasutu. Ei ole mõtet osta rohkem pomme ja selle arvelt sõpradega (aga ka konkurentide ja vastalistega) vähem rääkida. Sõprade võitmiseks tuleb teha samuti kulutusi (nagu muidugi ka vaenlase pihta pommi heitmiseks). Esimesi kulutusi võiks võimalusel aga teha siiski rohkem. 

Eesti sõdurid teevad olulist tööd nii Malis, Iraagis kui Afganistanis, kuid kui diplomaadid sellest (aga muidugi mitte ainult sellest) ei kõneleks, jääks nende ohverduste mõju meie endi julgeolekule väiksemaks. Nagu juhtub geniaalse luuletaja puhul, kes kirjutab ainult sahtlisse. Kui teha rahvusvahelistes suhetes midagi olulist ja head, peab sellest ka kõnelema. Mida rohkem, seda parem.

Juba oma riigi olemasolu on andnud meile selleks ka erakordse võimaluse. Maailma parima, sajanditevanuse avaliku diplomaatiaga riigi Prantsusmaa pealinnas elab 10 korda enam inimesi kui Eestis, kuid kümneks jagatuna pole igal miljonil rääkida sellist lugu nagu meil. Või võtame võrdluseks Hiina Rahvavabariigi, kus inimesi 1000 korda rohkem. Kas maailm tunneb iga Hiina tuhandiku lugu paremini kui Eesti oma? Muidugi mitte.  

Presidendiga nõustun ma kindlasti ka selles osas, mis puudutab ÜRO julgeolekunõukogu mittealalise liikme koha taotlemist. Meil on välispoliitikas tegelikult olnud järjest mitu väga intensiivset aastat. Esmalt Euroopa Liidu eesistumine, siis Eesti 100. aastapäeva tähistamine ning nüüdne julgeolekunõukogu kampaania finiširuudustik. Kõik need kolm sündmust on aidanud teha Eestit oluliselt suuremaks ja nähtavamaks. Ja isegi kui Eesti ei peaks osutuma valituks, on sellele kulutatud energia ja ressursid läinud asja ette.  

Eelmisel nädalal olin õhtusöögil oma hea USA kolleegi juures, kus koos oli inimesi mitmelt mandrilt. Kuidagi tuli jutuks ikka ka see, mille poolest üks või teine riik on Hiinas ja maailmas üldse tuntud. Kui Eestiga seoses mainida "e-riik", siis sellest on tavaliselt vähemalt diplomaatide hulgas kuulnud üllatavalt paljud. Muidugi võib öelda ka "Skype", kuid seda seostavad Eestiga vähesed. Alati on olnud võimalik rääkida ka Eesti laste heast haridusest ning vähemalt Hiinas ka Eesti puhtast õhust, ühest puhtamast maailmas. Eesti maine keskkonnavaldkonnas on kohati parem, kui meie tegelikkus (eks seda tuleb ka aasta-aastalt taastuvenergia osakaalu suurendades järele aidata).

Minu arvates võiks üles soojendada ka lood Eestist pärit inimestest, kes on maailmas hästi tuntud – nagu Antarktika avastaja Fabian von Bellingshausen või väejuht Michael Andreas Barclay de Tolly. Küllap varsti ka jõuame selleni.     

Paljudel ei ole võimalust rääkida diplomaadina oma riigist. Pole riikigi. Seetõttu on iseseisvuse jätkuv kindlustamine erakordselt oluline tegevus, mis kuidagi ei saanud lõppeda NATO liikmeks saamisega (või kaitsekulutuste üle 2 protsendi SKT-st tõstmisega). Selleks tuleb meie "geopoliitiliselt seismilises" piirkonnas pidevalt tohutult palju tööd teha.

Kokkuvõttes – on tõsi, et Eesti tutvustamistööd tehakse üsna piiratud vahenditega. Vahel ka une- ja söögiaja arvelt, sest meid on nii vähe ja raha samuti. Eks see samas sunnib meid kõike seda, mida me teeme, tegema targemalt. Nii Eesti riigi arendamisel üldse kui ka rahvusvahelises läbikäimises. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.