Marten Kokk: identiteedipoliitika ei saa asendada tegelikku poliitikat ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Marten Kokk
Marten Kokk Autor/allikas: Erakogu

Eesti probleem ei ole kooseluseadus ega pagulased, vaid konkurentsivõimelise elukeskkonna edendamine üha tihenevas globaalses konkurentsis, kirjutab oma kommentaaris suursaadik Marten Kokk.

Üleilmastumine, emantsipeerumine, Hiina tõus, sõdadest põhjustatud rahvamasside liikumine käesoleva kümnendi keskel ja 2008. aasta majanduskriis ning kiiresti suurenev majanduslik ebavõrdsus on tekitanud paljudes inimestes suure ebakindluse tunde, mida püütakse kompenseerida rahvusliku identiteedi rõhutamisega. Identiteediga seotud küsimused on väga emotsionaalsed, aga need ei ole tegelikult mõistlikuks aseaineks majandus- või rahapoliitikale ega muuda lihtsamaks asjaajamist ka välis- ja julgeolekupoliitikas.

Soov saada tunnustatud ja kartus olla tõrjutud

Maailm on muutunud viimase 40 aastaga majanduslikus mõttes paremaks kohaks sadadele miljonitele inimestele (seda tegelikult juba ainuüksi Hiinas), aga nagu märkis Francis Fukuyama oma viimatises raamatus "Identiteet: väärikuse nõudmine ja pahameelepoliitika", on paljud olnud globaliseerumise tagajärjel ka suhtelised kaotajad.

Naabritel läheb paremini ja kuigi endal ei lähe ka kindlasti halvemini kui varasematel aastakümnetel, on selline teatav maakeeli öelduna "naabrimehe kadedus" inimhinge sisse ehitatud. Fukuyama kirjeldab seda küll inimhinge soovina olla teistest parem (megalothymia) või vähemalt teistega võrdne (isothymia). Paljudel on tekkinud tunne, et mingisugune eliit kusagil on riisunud koore, mida oleks pidanud ühtlasemalt jaotama.

Fukuyama kirjutab oma raamatus, et identiteedipoliitika on taaskord muutunud meie kultuuri ja poliitika märkimisväärseks osaks.

Nii oli see muide ka peale 1930. aastate alguse majanduskriisi. Kui veel selle kümnendi alguses keskendusid klassikalised vasakpoolsed poliitikud majandusliku ebavõrdsusega tegelemisele ja parempoolsed soovisid lihtsustatult öeldes vähem ja õhemat riigivalitsemist, siis praegu tegelevad vasakpoolsed erinevate marginaliseeritud (nõrgemate) gruppide huvide kaitsmisega ning parempoolsed defineerivad ennast ümber kui patrioote, kes kaitsevad traditsionaalset identiteeti ja see identiteet on tihti seotud rassi, rahvuse ja religiooniga.

Mõningate mööndustega on asjad minu vaatluse kohaselt Fukuyama kirjeldustele vastavalt kulgenud ka Eestis.

Fukuyama kujutluses elame me ajastul, mil inimesi liikuma panevaks jõuks on soov saada tunnustatud (ning kartus olla tõrjutud), mitte otsesed majanduslikud huvid. On mitmeid riike, kus rahvusliku identiteedi arendamise keskmeks on seatud mineviku alandustele vastamine, mitte majandusareng ja toimiv üksikisiku vabadusi austav ühiskonnakorraldus.

Lihtsalt illustratsiooniks – Osama bin Ladenit pani tema oma sõnul liikuma palestiinlaste kohtlemine. Christchurchi tulistajat pani liikuma vandenõuteooria valge rassi asendamisest Euroopas. See kõik toimib paljudes kohtades ka riiklikul ja abstraktsemal tasandil ja sellel pole palju pistmist parema keskkonnahoiu tagamisega või majanduse ja kaubanduse edendamisega ning töökohtade loomisega, mis tegelikult elukvaliteedi tõusule kaasa aitaksid.

Fukuyama ei näe minu arusaamise kohaselt identiteedipoliitikas siiski ainult halba – see aitab tähelepanu tõmmata gruppidele, mis tunnevad ennast tuleviku suhtes ebakindlana ja tõrjutuna ning toob priviligeerituma ühiskonna osa teadvusesse marginaliseeritumad rahvarühmad.

Marginaliseerituna ei tunne nad ennast muidugi sugugi vaid vähemate majanduslike võimaluste tõttu, on ka palju terveid tugevaid mehi, kes kardavad töökoha kaotamist naistele, välismaalastele, automatiseerimisele tulevikus jne. Neist gruppidest väljaspool olevad inimesed tihti ei mõista neid hirme, ega tegele nende inimeste vajadustega tulemuslikult ja õigeaegselt.

Samas näeb Fukuyama selgelt, et identiteedipoliitika on muutunud odavaks aseaineks (nagu ta seda kirjeldab) kolmekümneaastasele liberaaldemokraatlikule trendile. Fukuyama kardab, et mida tugevamaks identiteedipoliitikud muutuvad nö oma asja ajamisel, seda nõrgemad on nad tegelikult globaalse kapitalismi ja vabaturumajanduse poolt esitatavate väljakutsetega tegelemisel. Nad ei suuda tegelikult olla abiks ebavõrdsuse vähendamisel ja konkurentsivõimelise majanduskeskkonna loomisel.

Kui selle poliitikaga vint piltlikult öeldes üle keerata, hakkab see toimima selgelt rahvuslike huvide vastaselt.

Rahvusriik ja Euroopa Liit

Ma usun, et me oleme kõik ühel meelel, et meie, Eesti inimeste, rahvuslike huvide parimaks edendamiseks ja korraldamiseks on rahvusriik parim võimalik vorm, kuid globaalses konkurentsis suurte rivaalidega konkureerides on meil väga palju abi ka Euroopa Liidust ja iseäranis tema tugevusest.

Kaubanduspoliitika on päris heaks näiteks – me ei suudaks ise iialgi üksi selliseid mahukaid vabakaubanduslepinguid tulemuslikult ja meile kasulikult läbi rääkida nagu EL seda meie eest teeb. Siinkohal peame silmas pidama, et meie ühiseks identiteediks Euroopas ei ole mitte keel või rahvus, vaid väärtused, millel see liit rajaneb. See on selline omalaadne identiteedipoliitika, mida me peame ka edendama. Tugevama Euroopa Liidu huvides.

Siinkohal ei ole minu hinnangul kindlasti abiks oma kaasmaalaste ähvardamine ning jagamine selle järgi, kes on mingi täiesti mõistetamatu kriteeriumi järgi rohkem või vähem rahvuslane. See on täiesti tarbetu ja pigem kahjulik ning lõhestav tegevus.

Näiteks Indrek Kasela ja Mart Helme on tegelikult täpselt sarnasel määral rahvuslased ja kumbki ei peaks vabas Eestis oma erinevate vaadete tõttu hirmu või muret tundma. Minu arvates oleks see täiesti vastuvõetamatu, sest kokkuvõttes tahavad nad mõlemad ühte ja sama asja. Seda on esmapilgul raske uskuda, sest vahendid valiksid nad muidugi väga erinevad, aga selle üle tulebki vihavabalt diskuteerida ja mitte populistlikult "kõvatada" ja provotseerida.

Seda populistliku kõvatamist - nagu Peeter Olesk ühes oma aprilli alguse artiklis kirja pani – tasakaalustavad kas diktatuur või kodusõda või pikk depressioon või rahuvalve mujalt. Kõik need on meil, kasutades ladina keelt, probatum est.

Me oleme nüüdseks alates 1991. aastast taas üles ehitanud riiki, mis põhineb muu hulgas väga suures osas nendel jagatud väärtustel, mida me vahel kutsume euroopalikeks, kuid mis tegelikult on siiski võrsunud inimese loomusest ja soovist olla võimalikult vaba ning see vabadus ka kollektiivselt tagada.

See on meile edu toonud võrreldes meie paljude saatusekaaslastega endisest Nõukogude Liidust ja muidu "sotsialismileerist". Eesti on minu hinnangul peaaegu igas mõttes kõige edukam nende hulgas.

Meil on ka väga palju sõpru ning liitlasi ja meie rahvuslikes huvides ei ole kuidagi neile vastanduda ja neid väärtuseid kuidagi teisejärgulisena kujutada. Vastupidi, meile on kasulik ka väljaspool Euroopat öelda, et need on need väärtused, mille eest me ühiselt seisame. Muidu võtavad võimust sootuks teistsugused "väärtused", mida me keegi tegelikult (vist) ju ei taha.

Meie väike "Eesti maailm" on ammugi liiga Euroopa keskne, tegelikud konkurendid ja probleemid ning ka nende lahendused on hoopis mujal. Eesti probleem ei ole kooseluseadus ega pagulased, vaid konkurentsivõimelise elukeskkonna edendamine üha tihenevas globaalses konkurentsis. Suuresti toimub Euroopa Liidu abil, kui jutt puudutab näiteks väliskaubandust, millest meil Eestis sõltub hinnanguliselt 300 000 töökohta.

Kommentaar väljendab autori isiklikke seisukohti.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: