Valimiskampaaniate ajal kuuleb rohkem kui tavaliselt sõnu, mille peamine eesmärk on lihtsalt ärapanemine. Mõnikord aga tähendab nende kasutamine sisulise arutluse lõppemist või isegi keelamist.

Üks neist sõnadest on propaganda. Me oleme kõik kuulnud väljendit, mis lõppeb väitega "Ei ole mõtet kuulata, sest see on ju propaganda!" või "See tuleks keelata, tegemist on propagandaga."

Millega meil on siis tegelikult tegemist?

Esimene probleem, millega me siin kokku puutume, on definitsioonide rohkus. Ülikoolides alustatakse tihti juttu propagandast Aristotelese abil ja siis räägitakse tema teosest "Retoorika." Sisuliselt leitakse seal, et igasuguse avaliku kõnelemise eesmärk on teiste inimeste veenmine ja selles ei ole midagi halba. Demokraatia tingimustes on ju loomulik, et toimub vaba ideede võistlus, et rahval oleks võimalik ise otsustada.

Konkreetselt tuleb väljend propaganda mängu 1622. aastal, mil paavst Gregorius XV andis välja bulla, millega asutas Sacre Congregatio de Propaganda Fide ehk Püha Vennaskonna Usu Levitamiseks. Selle vennaskonna ülesanne oli võita katoliku kiriku rüppe tagasi reformatsioonis kaotatud hinged.

Nii või naa näeme, et tegemist oli oma vaadete levitamisega võistlevate ideede keskkonnas.

Negatiivne alatoon ilmub propaganda juurde umbes I maailmasõja ajal, mil oluliseks sai massiteabevahendite kasutamine ja teiselt poolt ka valmidus kasutada väärinfot vastase demoniseerimiseks. Nagu propagandauurija Agu Uudelepp ütleb, algas just siis varasema neutraalse väljendi muutumine negatiivselt ebaeetiliseks ja seotuks mõne vastasega.

Tänapäeval on definitsioone palju. Ülikoolide kabinetivaikuses võime leida erinevaid arusaamu, mis seovad valdkondi justkui kolmnurgas. Selle esimeses otsas on kõik kommertsreklaamid – "Võta kodulaenu!", "Osta hambapastat!" jne. Teise nurgas on sotsiaalkampaaniad "Ära löö last!" või "Kinnita turvavöö". Kolmandasse äärmusse jäävad poliitilised kampaaniad.

Nagu näete, ütleb see käsitus üpris paavst Gregorius XV vaimus, et igasugune veenmine on propaganda. Paradoksaalset võib siis samasuguse eduga ütelda, et propagandat järelikult ei olegi, sest eristuvad ainult eesmärgid ja vahendid.

Tõepoolest – võtame näiteks Eesti Lastekaitse Liidu ammuse kampaania "Ära löö last!". Seda levitati massiteabevahendites ja see püüdis inimeste hoiakuid muuta. Klassikaliste definitsioonide kohaselt on tegemist järelikult propagandaga. Kas see tuleks siis keelata? Arvan, et mitte. Asi on eesmärgis.

Meie tänane propaganda negatiivne tõlgendus tugineb eelkõige ajaloolisele kogemusele, mille kohaselt riikidel oli monopoolne kontroll massiteabevahendite üle. Nõukogude Liidus ei olnud ju ühtegi ajalehte, telekanalit või tänavaplakatit, mida ei oleks kontrollinud riiklik tsensuur ja kommunistlik partei. Selles tähenduses defineerub propaganda kui tegevus, mille käigus oma sõnumi massilise levitamise nimel lülitatakse välja kõiki teised sõnumid.

Eestis seda olukorda praegu ei ole, sest inimestel ei ole ühtegi takistust, kui nad sooviksid kõik lugeda Kesknädalat, Telegrami või Objektiivi. Täpselt samamoodi võib suvaline inimene ilma takistusteta hakata oma ajalehte välja andma.

Arvestades lisaks seda, et sotsiaalmeedia on praeguses maailmas vähemalt sama mõjukas kui traditsiooniline meedia, ei saa me kuidagi öelda, et kellelgi oleks Eestis oma sõnumite edastamisel monopol. 

Siinkohal võib keegi hakata rahutult nihelema ja küsima, kas rahvusringhäälingus tõesti tahetakse õigustada propagandat. Kahtlustan, et need nihelejad arvavad, et propaganda on iga jutt, mis neile ei meeldi. Aga demokraatia olemuse kohaselt on igalühel õigus oma vaateid levitada. Me elame ühiskonnas, mis tugineb ideede vabale konkurentsile.

Just seepärast ei ole taunimisväärt mitte propaganda, vaid kõik need aspektid, mis takistavad ideede vaba konkurentsi.

Näiteks valeinfo kasutamine. Mina olen oma varasemas ametis tegelenud Venemaa mõjutustegevusega, aga ma leian, et kasvõi Vene telekanalite nimetamine propagandakanaliteks on liiga lihtsustatud. Ka Venemaal on kahtlemata õigus oma vaateid tutvustada ja kui me ei suuda oma seisukohtade kaitseks leida piisavalt tugevaid argumente, siis see on ainult meie enda viga.

Probleem algab siis, kui Kremli kanalid pakuvad uudiste pähe lavastatud sündmusi või valefakte. Probleem on seegi, kui nad internetis valekontosid kasutades üritavad tekitada oma sihtgrupi ümber mulli, just nagu kõik inimesed juba ammu mõtleksid mingil kindlal viisil. See on pettus sotsioloogilise illusiooni nimel.

Probleem on ka see, kui kasutatakse robotkontosid, et tekitada muljet inimestest, keda tegelikult ei ole, aga kes moodustavad justkui kindlal viisil mõtleva massi, mis survestab reaalseid inimesi.

Nii et kui ma nüüd Vene mõjutustegevust kritiseerin, siis ei räägi ma enam propandast, vaid desinformatsioonist või petmistehnikatest.

Teine näide ideede vaba konkurentsi kahjustamisest on üleskutsed vägivallale, sest see tähendab ka demokraatia lõppu. Mitmes Euroopa Liidu riigis on keelatud šiitliku rühmituse Hezbollah telekanal al-Manar, kuid mitte sellepärast, et nad edastavad šiitliku propagandat, vaid sellepärast, et nende eetris kõlavad üleskutsed vägivallale.

Kokkuvõttes tähendab kogu eelnev jutt seda, et kui Eestis kutsub mõni poliitik teise erakonna valimiskampaaniat propagandaks, tähendab see vaid kahte asja: tegemist on mõttelaiskusega – sest ei vaevuta tegelema tegelike probleemidega propaganda sildi taga – või püütakse propaganda silti kasutades vastasele ära teha ja dialoog lõpetada.

Kumbki variant demokraatiale väga ei sobi. Seega unustame ära selle mittemidagiütleva sõna propaganda ja tegeleme sellega, mis on päris. •

Ilmar Raagi valimiste-eelne kommunikatsiooni teemaline lühisari "Valimiste nõiakatel" kõlab Vikerraadio eetris kuuel reedel kell 12.30 saates "Uudis+"