Meediakommentaar: Postimehe "Meie Eesti" tuleb tähistada sildiga reklaam ({{commentsTotal}})

Foto: Marju Himma/ERR

Ajakirjandusväljaandes peab ostetud sisu olema ajakirjanduslikust sisust selgelt eristatud sildiga reklaam või sisuturundus. Samuti ei tohiks meediaväljaande omanik otsustada ilma ajakirjaniketa selle üle, mis ajalehes ilmub. Ometi midagi sellist just Postimehe rubriigis "Meie Eesti" tehakse, leiab Marju Himma Vikerraadio meediakommentaaris.

Kümme aastat tagasi lugesin ajakirjanduse magistrandina kümneid teadusuuringuid sellest, kuidas meediaväljaande omanikul on mõju ajakirjandussisule. Töötasin toona Postimehes ja mõtlesin, et küll need uuringud on Eesti kontekstis mõttetud – meil ju sellist asja pole, et omanik tuleb ja ütleb, milline artikkel ilmub, milline mitte, millise eksperdi arvamus sobib, millise oma mitte.

Ajakirjanikuna ei tajunud ma mitte ühel korral, et meediamaja omanikel oleks olnud mõju toimetuste juhtidele või ajakirjanikele. Aastal 2019 olen teisel seisukohal.

Vesteldes kolleegidega Postimehest ja teistest meediaväljaannetest tõstatub üha sagedamini küsimus, mis asi see Postimehes ilmuv "Meie Eesti" rubriik on? Postimehe ajakirjanike pikemad või lakoonilisemad vastused lõppevad kõik ühe kokkuvõttega: "Linnamäe projekt." Margus Linnamäele kuulub meediakontsern Postimees Grupp, mille osa üks osa on ka ajaleht Postimees.

"Mida see Linnamäe projekt tähendab?" uurisin kolleegidelt Postimehes. Sain vastuseks, et sinna sobivad autorid ja lood, mis "tulevad" kuskilt sobivatelt ekspertidelt toimetusse, nende tekstide osas ei ole toimetuse ülejäänud ajakirjanikel sõnaõigust ja ajakirjanike arvamust selle rubriigi sisu osas kuulda ei võeta.

Sellel küljel ilmuvad lood, mis sobivad omaniku maailmavaatega, teisisõnu esindab see külg konservatiivset ja suures osas Isamaa erakonna ideoloogiat. Margus Linnamäe, Postimehe omanik, on juba 1990. aastast selle erakonna liige.

Lihtsalt öeldes ongi see näide, kuidas omanikul on mõju ajakirjandusväljaande sisule.

Kes tellib muusika?

Võiks ju küsida, mis selles siis halba on – kes maksab, see tellib ka muusika. Tõsi, see ütlemine peab "Meie Eesti" rubriigi puhul paika.

Vaba ajakirjanduse mõte on aga justnimelt vastupidine: makstes ei tohiks saada avaldada sisu, mis ei ole läbinud ajakirjanduslikku filtrit. Mida see ajakirjanduslik filter tähendab?

See tähendab, et fakt ja arvamus hoitakse lahus, ning et faktid ja allikate usaldusväärsus on kontrollitud. Ajakirjandusväljaandes ilmuvad arvamuslood peavad olema selgelt eristatud arvamusena ning neis esinevatele faktieksimustele peab olema võimalus esitada vastulauseid ja faktiparandusi.

2019. aasta kahe kuu jooksul on Pressinõukogule laekunud kaks kaebust "Meie Eesti" lehtedel ilmunud artiklite kohta.

Esimeses kaebuses seisab, et artikkel sisaldab eksitavat infot, faktid ja arvamused ei ole eristatavad ja allikate usaldusväärsust pole kontrollitud. Teises kaebuses seisab, et artikli jaoks ei küsitud sotsiaalministeeriumi kommentaari, ning et artikkel sisaldab kaebaja hinnangul valeinfot.

Ühe kaebuse osas tegi Pressinõukogu täna tauniva otsuse, teine kaebus on veel menetluses.*  

Tauniva otsuse saanud artikkel räägib vanemahüvitisest kui ideoloogilisest malakast. See näib igas mõttes uudisena. Kui aga vaadata lähemalt seda, kuidas on tehtud nn faktide aluseks olev küsitlus või milliseid allikaid on loos tsiteeritud, on näha, et tegu on vaid ühe poole seisukohti välja toova tekstiga. See pole tasakaalustatud ega neutraalne, vaid ideoloogiliselt kallutatud ja osavalt lugejaga manipuleeriv.

Ekspert ei võrdu faktiga

"Meie Eesti" rubriik ei olnud algselt esitatud arvamusena, vaid kui autoriküljena. See võimaldab lisada väidetele tõeväärtust ja kaalukust, ehkki inimese eksperdi rollis esitamine ei tähenda, et tema arvamused oleksid neutraalsed, tasakaalustatud, faktitäpsed või poleks ideoloogiliselt manipuleerivad.

Enne valimisi hakkas see külg ilmuma tihedamini ning andma selgelt soovitusi, kelle poolt valimistel hääletada. Olgu teemaks sotsiaalküsimused, keelepoliitika, rahvastik, julgeolek – ikka ja jälle kõlas nendes tekstides soovitusi konservatiivse maailmavaate ja otsesõnu ka Isamaa eelistamiseks.

Selliseid soovitusi ja kallutatust esineb ka anglo-ameerika ajakirjandusruumis, kuid siis on väljaanne selgelt ja üheselt mõistetavalt andnud teada, et esindab teatud maailmavaadet. Eestis ei ole seda ükski ajakirjandusväljaanne teinud. Seda osalt põhjusel, et nii väikesel meediaturul nagu Eesti tähendaks see väljaandele päris suure osa lugejaskonna kadumist.

Arvestades Isamaa tulemust riigikogu valimistel, siis Postimehe määratlemine ühe erakonna või maailmavaate väljaandena kahandaks ilmselt nii lugejaskonna kui ka reklaami ostvate ettevõtete huvi selle ajalehe vastu.

Artikleid võinuks mõista ka kui ühe erakonna valimisreklaami, kuid seda esitati lugejatele formaadis, mis nägi välja kui midagi uudise ja analüüsi vahepealset. Kui tegemist oli valimisreklaamiga, pidanuks selle juures olema selge silt reklaam, või tänapäevasem märge sisuturundus. Sisuliselt on Postimehe "Meie Eesti" rubriik kellegi poolt kinni makstud, kallutatud ja ideoloogiliselt manipuleeriv sisu, mis peaks olema selgelt eristatud ajakirjanduslikust sisust.

*Vikerraadio meediakommentaaris mainisin, et mõlemad kaebused on veel Pressinõukogus menetluses, sest esmaspäeva hommikul, mil kommentaari salvestasin, ei olnud Pressinõukogu taunivat otsust veel avaldanud.  



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: