Lugesin hämmastusega Marju Himma sulest ERRis ilmunud meediakommentaari, mille põhisõnumiks oli, et Postimehe rubriik "Meie Eesti" tuleks varustada märkega reklaam.

Lugesin kommentaari mitu korda ning ei leidnud sellest põhiteesi toetavaid fakte, vaid sofistlikku arutlust ja anonüümseid allikaid, mistõttu ma ei saa seda kirjatööd pidada heaks meediakriitikaks, vaid see asetub laiemasse ERRi ja kommertsmeedia turuvõitluse konteksti, kus üritatakse vastandada väidetavalt ERRi kõrge kvaliteediga toodangut (kõrge kvaliteediga ainuüksi seetõttu, et kirjatükk ilmub ERRis) ning väidetavalt kommertsmeedia madala kvaliteediga toodangut (madala kvaliteediga ainuüksi seetõttu, et see ilmub erakapitalile kuuluvas ja turujõudude meelevallas olevas väljaandes). Ma arvan, et eeskätt meediakriitika osas tuleb olla täpne fakti ja arvamuse vahekorraga.

Ajakirjandus ja sisuturundus

Olles tegelenud aastaid reklaamide ja sisuturunduse teemaga (milles ERR nägi kommertsmeedias samuti väga suurt probleemi), ei näe ma Postimehe rubriigis "Meie Eesti" reklaami tunnuseid. Teatavasti on reklaami/sisuturunduse näol tegemist makstud tekstidega. Rubriiki "Meie Eesti" ei ole võimalik osta tekste ei toimetusest ega reklaamiosakonnast.

Edasi sisaldub Himma meediakommentaaris vihjeid sellele, nagu oleksid "Meie Eesti" tegijad ära ostetud ning promoksid varjatud kujul Isamaa poliitilisi seisukohti Postimehe omaniku Margus Linnamäe mahitusel. Helistasin prooviks "Meie Eesti" ühele toimetajale Aimar Altosaarele, kes kinnitas, et talle pole ei Linnamäe ega keegi teine kordagi öelnud, millest ta kirjutama peaks.

Toon teise näite. Olen lisaks muudele tegevustele Riigikogu Toimetiste peatoimetaja ning koostöös Rahvusraamatukoguga korraldasime veebruaris viimase numbri esitluse, mille põhiteemaks oli eesti rahva tulevik.

Arvestades valimissituatsiooni, hoidusime paneelis teadlikult päevapoliitika käsitlemisest – kuigi panelistide seas oli ka peaminister Jüri Ratase nõunik Egge Kulbok-Lattik. Kohal oli "Meie Eesti" toimetaja Lea Danilson-Järg, kes küsis meie käest kriitilisi küsimusi ning kirjutas esitluse põhjal kokku erakordselt hea analüütilise loo.

Kuna teema oli keeruline ning saalis läks kohati "palavaks", ei saanud me olla kindlad, et ajakirjanik suudab teema valimistsükleid ületava olemuse piisavalt hästi kokku võtta. Aga keegi meist ei proovinud teda mõjutada, küsides näiteks näha oma tsitaate (loo näha küsimine on üsna sage praktika ministeeriumite pressiesindajate poolt).

Ma ei saa nõustuda Marju Himma väitega, nagu ei läbiks "Meie Eesti" lood ajakirjanduslikku filtrit. Selle organisatsioonilisest poolest oskab paremini rääkida Postimehe toimetus. Rääkides rubriigi kontseptsioonist, on sinna palgatud elukogenud inimesi. Mõned neist on ennast tõestanud mõnes valdkonnas ekspertidena (näiteks Martin Ehala ja kui te mind ei usu, guugeldage teda). Nad ei ole töötanud kogu elu ajakirjanikena, kuid meil puudub demokraatlikule riigile iseloomulikult ajakirjanike litsentseerimine. See tähendab, et kellelgi pole õigust otsustada, kellest võib saad ajakirjanik ja kellest mitte.

Ülikoolis kraadide omandamine ja meediateooriate õppimine ei tee kellestki veel head ajakirjanikku, ehkki võib sellele mõningal määral kaasa aidata. Nagu ütles Juhan Peegel – kelle 100. sünniaastapäeva me 17. mail Tartust tähistame – peab ajakirjanik oleme eeskätt inimene. Inimeseks vormimisel on oluline roll elus kogetud katsumustel, kannatustel ja kogemustel, aga ka saavutustel. Seega vihje, et Postimehesse on tööle võetud varasema ajakirjandusliku hariduse ja kogemuseta inimesi, ei maksa minu silmis midagi ning selle põhjal pole võimalik automaatselt järeldada, et nende kirjutatud artiklid on ebakvaliteetsed või kallutatud.

Enamgi veel. Nagu kirjutas üle-eelmisel aastal Canberra ülikooli professor Phil Lewis, on üha raskem tänapäeval määratleda, kes on ajakirjanik. "Mitte kõik [Austraalias] ajakirjanikena töötavad inimesed ei ole "kvalifitseeritud". Nad võivad olla spetsialistid mõnes muus valdkonnas, nagu näiteks majandus, rahandus, tervishoid või isegi aiandus…" Tegemist on Läänes üha rohkem levinud tendentsiga, et toimetustesse kaasatakse oma valdkonna eksperte ning antakse neile vabad käed.

Saan aru, et elukogenud inimesed võivad mõnikord tabada probleemi naelapead viisil, mis on valdkonnaga seotud inimestele ja institutsioonidele ebameeldiv. Nad ei räägi vaid allikatele tuginedes, vaid ühtlasi enda kogemusest.

Võtame näiteks eestikeelse (kõrg)hariduse saatuse Eesti Vabariigis, mis tulekski võtta suurema luubi alla rahvusülikooli sajandal aastapäeval. Probleemide olemasolu on minu meelest (kes ma olen töötanud Eesti ülikoolides aastatel 1998-2017) objektiivne fakt ning kui neist kirjutamine langeb kokku mitmete erakondade, sealhulgas Isamaa, agenda kujunemisega, siis ma ei ole üldsegi kindel, mis on põhjus ja mis on tagajärg.

Igatahes ei peaks ma õigeks ajakirjanikena töötavate inimeste eos suukorvistamist põhjusel, et nad ei täida mingeid formaalseid nõudeid (ajakirjaniku diplomi olemasolu või piisav eelnev tööstaaž ajakirjanikuna) või nad arvavad lihtsalt liiga palju. Jätkuvalt on puudutatud isikutel õigus faktivigade või laimu korral pöörduda Pressinõukogusse ja kohtusse.

Kas tegemist on ajakirjandusega?

Siinkohal peaksime vaatlema põgusalt ka "Meie Eesti" žanrilisi küsimusi. Minu käest on ühe ministeeriumi esindaja küsinud, kas tegemist on ajakirjandusega? Saan aru, et küsija meelest ei ole tegemist ajakirjandusega, sest kirjatööd ei sobitu ühegi traditsioonilise anglo-ameerika žanriga. Tegemist ei ole klassikalise uudislooga ja tegemist ei ole klassikalise arvamuslooga. Tegemist ei ole ka olemuslooga. Mis see siis on?

Vastasin, et kõik, mis ilmub leheveergudel ja ei ole reklaamitoimetuse materjal, on ajakirjandus. Tegemist on autorikülgedega. Mõeldes teema üle veel, küsin vastu retoorilise küsimusena, kas me peaksime hukka mõistma lauluisa Friedrich Reinhold Kreutzwaldi populaarteadusliku ajakirja "Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on"?

Kreutzwald ei olnud ajakirjanik, vaid oli arst. Tema ajakirjas (1848-49) ei olnud selgelt eraldatud uudislood ja arvamuslood. Mõeldes rahvusliku ärkamise perioodile, võib tema ajakirjas näha kattuvusi rahvusliku ideoloogiaga. Tagantjärgi me ei nõua aga tema kirjatööde klassifitseerimist reklaamina, vaid hindame seda kõrgelt osana rahvusliku ajakirjanduse algusest.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.