Sel nädalal tabas Eestit uudis, et ettevõtja Margus Linnamäe investeerimisfirma UP Invest ostab Piletilevi omava ettevõtte Baltic Tickets Holding OÜ. Oluline taustateadmine sellele uudisele on, et Linnamäele kuulub täna lisaks apteegi-, söögikohtade- ja poekettidele ka ajakirjanduskontsern Postimees Grupp ning kinode ja raamatu jm meelelahutustoodete kett Apollo.

Läbi viimaste kontrollib Margus Linnamäe ja Ivar Vendelini omanduses olev grupp väga suurt osa Eesti kultuuritarbimise protsessidest ja nende kohta käivaid andmevooge - millist ajakirjandussisu loetakse, milliseid raamatuid ostetakse, milliseid filme vaadatakse, millist muusikat tarbitakse. Ja nüüd, kui Piletilevi ost peaks läbi minema, ka seda, millistel sündmustel osaletakse.

Et sellises teenuste ja andmevoogude koondamises nähakse uut võimalust ilmneb ka UP Investi tegevjuhi Sven Nuutmann Delfi Ärilehele antud kommentaaris: "Pigem meie peamine fookus on ikkagi see, et me vaatame oma olemasolevate äridega seoses, kus me võiksime leida kas kiiremat kasvu või konsolideerumist. Me üldjuhul ei lähe ettevõtetesse lihtsalt investoriks. Ka väga tulusatesse äridesse me niisama raha ei investeeri ega laena."

See kommentaar võiks anda mõtteainet konkurentsiametile, mis peab tehingu veel kinnitama. Nimelt on üldine digiteerumisega kaasnev trend olnud kõigi kultuurivaldkondade, eriti nn sisuloome valdkondade, konvergents, eriti just väärtusahelate neis osades, mis puudutavad meediat, levi ja müüki, st kõike, mis puudutavad kontakti lõpptarbijaga.

Digitaalne kontakt tarbijaga tähendab aga ka võimalust koguda kõigi tarbimistegevuste kohta andmeid. Võimalus neid koguda võimalikult laialt - erinevate kultuuripraktikate lõikes - tähendab aga uusi ja palju peenemaid võimalusi tarbijaid profileerida, neile tooteid suunata, nende elukäiku ja kõiki valikuid juhtida.

Koondumise riskid

Nagu tuntud loomemajanduse uurija Chris Bilton on kõnekalt sedastanud: enam ei ole sisu kuningas, hoopis kontekst on. Ehk äri edu tagab tarbimiskonteksti maksimaalne tundmine.

Selle tehingu taustal tõusetuv praktiline küsimus on, et millises sektoris näeb konkurentsiamet Piletilevi ja UP Investi tegutsemas?

Kas lihtsalt piletite vahendamises või hoopistükkis laiemas kultuuriandmete korje, analüüsi ja vahendamise sektoris? Ja kui viimast, siis kas võib just selles näha olulist koondumisohtu, ning millised oleksid sellise koondumise riskid?

Olgem ausad, sellisel koondumisel ja Eestis käibeolevate andmete ristkasutusel on ka oma plussid. Eesti meediareklaami turust on üleilmsed suurplatvormid nagu Google ja Facebook võtnud erinevatel hinnangutel umbes 25 protsenti (täpset osakaalu keegi ei tea). Nad olnud võimelised seda tegema, kuna internetimajanduses on keskse tähtsusega nn võrguefekt - suurim võrgustik on selle kasutajaile kõige kasulikum.

Kõige suuremad võrgustikud võidavad sisuliselt lihtsalt läbi oma suuruse. Ning paljuski monopoliseerivad seeläbi kontakti tarbijaga. Et tarbijani jõuda, tuleb sestap võrgustike käitajatele ehk üleilmsele jälplale (jälgimisplatvormile) maksta. Ükski Eesti meediaplatvorm ei suudaks ka parima tahtmise korral suurplatvormide võrguefektiga konkureerida.

Ometi, ma olen juba mõnda aega väitnud¹ , et Eesti kultuuris ja ühiskonnas on sügavusi, mitmesuguseid killustunud andmekogumisprotesse, mille abil saaksid ka Eesti meediaplatvormid siinseid inimesi, nende huve ja vajadusi paremini mõista.

Need on andmed, milleni suurplatvormide pikad käed niipea ei ulatuks, kuid mille kohta on meil kohapealne teadmine ning milliseid oskuslikult ristkasutades oleks võimalik nende üleilmsete platvormidega eesti inimese tundmises edukalt konkureerida.

Minu ettepanek on olnud Eesti avalikel ja eraõiguslikel institutsioonidel hakata teadlikumalt otsima võimalusi andmeid jagada - kõigile kasulikult ja potentsiaalselt ka avalikku väärtust loovalt.

Riskid on üsna ilmsed

Nüüd, eriti koos Piletilevi käimasoleva tehinguga, oleme aga jõudmas situatsiooni, kus laiema jagamise asemel on väga suur osa Eesti kultuuriandmeid käitlevatest olulistest ettevõtest koondumas ühte kontserni. Situatsioon on seda keerulisem, et Postimees Grupi viimase aja tegevuses on nähtud ka n-ö ideoloogilisele meelsusprojektile omaseid tunnuseid.

Riskid on üsna ilmsed. Need seisnevad eesti inimeste profileerimises kõigi kultuuri- ja sisuvalikute lõikes ning selle tegevusega kaasnevas suunatuses ideoloogilise kaldega tarbimistorudesse.

Arvestades sarnaseid trende laias maailmas: kas peame valmis olema stsenaariumideks, kus mõningate reljeefse stiiliga kolumnistide järjekindel lugemine toob kaasa ka soovitused näiteks mõne endise diktaatori võitlusi kajastava teose omandamiseks raamatupoest või soodustuse tuntud vandenõuteoreetiku loengu piletide soetamiseks?

Teisisõnu on riskid nii sisulised, puudutades infovoogude läbipaistvat mitmekesisust e-Eestis, aga ka lihtsalt majanduslikud - kas Eesti andmemajanduses tasub võimaldada nii suuri eeliseid ühele meedia/kultuuriandmete käitluse kontsernile teiste arvelt?

Konkurentsiameti ees on uus ülesanne: tuleb küsida, et millisel turul tegutseb kontsern selle kõiki elemente kokku liites tegelikult ja kui leitakse, et see on kultuuriandmete käitluse turg, siis kui suur on kõike edasist, ka tõenäoliseid tulevikuarenguid arvestades kontsentratsiooni risk?

See küsimus on nii konkurentsiameti ees kui ka ühiskonna ees laiemalt. Meil on viimane aeg hakata oluliselt kriitilisemalt jälgima ka seda, mida meie oma ettevõtted ja asutused meie kohta kogutavate andmetega ette võtavad ja kuhu need koonduvad.