Ma muidugi tean, et see tuleb sellest, et parlamendierakonnad, kui Reformierakond välja arvata, on ju kogu aeg nii teinud. Kõikide praeguste parlamendierakondade juured on 1990ndates aastates ja see ei ole poliitika tervisele sugugi hea, sest erakonnad jäävad ise oma süsteemi lõksu kinni ja see ei vii meid enam edasi.

Eesti Vabariik peab oma väiksuse tõttu olema nutikas ja valmis kiiresti reageerima muutustele, mis meie ümber toimuvad, mitte vedelema nagu vana koer matil, et taas üks päev lihtsalt mööda saata.

Erakonnad on nagu ettevõtted

Erakonnad ja ettevõtted on väga sarnased. Suur ettevõte on tugev, sellel on raha, see saab teha vigu ja need siis lihtsalt maha kanda, kuni asjad lõpuks päris vussi lähevad. Aastaid otsisime oma Nokiat, võtame siis selle siia näiteks.

Kümme aastat enne iPhone tulekut näitas üks nüüdseks Eestis resideeruv leiutaja Nokia juhatusele puutetundliku ekraaniga nutitelefoni, mille juhatus maha laitis, sest seda toodet pole ju vaja, meil on Communicator! Selle efekti nimetus on inglise keeles "this idea was not born at this level", ehk et kõik asjad, mis ei ole kõige kõrgemal tasemel välja mõeldud, on valed.

Peale iPhone'i ja Androidide populaarsuse plahvatuslikku kasvu kadus Nokia kui maailma suurim mobiiltelefonide tootja pildilt. Nokia müüdi küll Microsoftile, aga ka see viskas Nokia varsti prügikasti. Nokia oli kasvanud liiga suureks, muutunud liiga bürokraatlikuks ning ei suutnud enam isegi aru saada, mida teeb.

Juhtimisvead tulenesid heast elust ja kindlustundest, aga ka sisemise hierarhia ülesehitusest. Kui ma ise ühes Soome suurfirmas mõne aasta töötasin, siis nägin ma seda elu seestpoolt ja see tundus väga kummastav, aga samal ajal suhteliselt sarnane meie vanade suurparteide elule.

Kord istusime keskastme juhtidega saunas ja siis üks hakkas rääkima, et kuidas ta aastakese on veel selle koha peal, siis läheb üle teise sama grupi firmasse müügipealikuks, tuleb sealt paari aasta pärast tagasi ja siis tõuseb majas juba korruse võrra kõrgemale.

Mulle tundus väga kummaline, et inimesel on terveks eluks paigas plaan, kuidas ta täpselt oma karjääri teeb, sest on kindel, et selle firmaga ei juhtu midagi. Samamoodi toimivad meie suurparteid. Noortekogust alates teenitakse endale paguneid ja siis jõutakse kümne aastaga juba valimisnimekirja etteotsa ehk haljale oksale.

Sellise süsteemi viga on kahjuks selles, et tulevastel juhtidel on maailmapilt, mille nende praegused juhid on neile andnud, see kinnistub ja on väga ühekülgne. Nad saavad küll paremaks ühes asjas, karjääri tegemises, aga nende teadmised väljaspool seda mulli toimuvast on pehmelt öeldes väga ahtad.

Muutused on vajalikud

Kui mingit asja väga palju korrutada, siis muutub see tõeks ja kõik ülejäänud asjad muutuvad valeks. See asi käib nii, sest nii see on kogu aeg käinud ja käib edasi samamoodi. See on ka meie koolihariduse kõige suurem viga. Me ei saa haridussüsteemiga midagi uut teha, sest kõik ju teavad, et see, kuidas neid õpetati on õige ja nii tuleb ka edasi õpetada. Seda nimetatakse süsteemi iseeneslikuks taastootmiseks.

Teaduse ja tehnoloogia kiire arengu tõttu ei ole selline juhtimis ja toimimismudel tänapäeval enam mõeldav, kõik meie ümber muutub liiga kiiresti. Keskkonna- ja kliimaprobleemid eskaleeruvad järgmise 15 aasta jooksul, rahvaste ränne suureneb ja kuigi meil Eestis on võib-olla kõik okei, siis miljonid inimesed on pidanud oma kodumaa selleks ajaks maha jätma, et minna otsima elamisväärset keskkonda, kus leidub puhast vett ja mulda, millel midagi veel kasvab.

Robotiseerimine mõjutab paratamatult kapitalistliku majanduse toimemehhanisme, milleks on töö ja selle eest saadav palk, mis tekitab tarbimise. Kapitalistil pole ju oma robotite toodetud asju lõpuks kellelegi müüa, kui inimestel pole raha nende ostmiseks.

Me peame muutuma koos aja, maailma ja oludega, see on ellujäämiseks hädavajalik. Eestlased on siiani olnud uskumatult kohanemisvõimelised. Me oleme siin rahvana 10 000 aastat ellu jäänud, erinevate võimude ja olude kiuste. Seda oskust ei tohi me minetada, vaid seda tuleb taasavastada ja lastelegi õpetada. Sellest räägib Elurikkuse erakonna (ERE) programm, mille on koostanud inimesed, kes näevad, et vanaviisi asju ajades me ei liigu edasi, vaid tammume ühe koha peal. Sellepärast ongi vaja teistmoodi teha nii erakonda kui ka poliitikat laiemalt.

Väikesed parteid ei pea ühinema

Mul on hea meel, et nii vähe kui Elurikkuse erakonnale valimiste eel sõna anti, siis vähemalt natukene see siiski levis. Saage aru, kallid poliitikaeksperdid, et meie eesmärk ei olnud valitsusse jõuda, vaid levitada sõnumit, et me peame paljusid asju teistmoodi nüüd tegema hakkama. Meil on hea meel, et teised erakonnad võtsid palju meie mõtteid sujuvalt üle. Uut Eestit me peamegi kõik koos üles ehitama, sest teist valikut ei ole.

Meie inimkapital on piiratud, seetõttu ei saa kedagi üle parda visata ja igasugune vastandumine ning lõhestamine on ühise eesmärgi vastu töötamine. Elurikkuse erakonnale on ette heidetud, et meil on liiga palju sõnumeid ja puudub üks selge hüüdlause, millest tavainimene aru saab.

Meil on tõesti väga palju erinevaid tarku inimesi, kes omavad teadmisi väga erinevatest valdkondadest ja nende kõigi parimate teadmiste kokku panemine oli suur väljakutse ja kindlasti ei mahu need ühte lihtlausesse. Hüüdlause "Nutikas maheriik" ei mõju muidugi valijale samamoodi, kui "meie anname sulle 100 eurot", aga võtab siiski kokku mõtte, et tehkem asju parimate teadmiste põhjal ja nii, et me oma elukeskkonda hoiaksime.

Praeguse suurte parteide peamine tugevus seisneb nende liikmete arvus ja toiduahelas, mis on mööda riiki erinevate instantside vahel laiali jagatud. See on ka peamine põhjus, miks nad peavad iga hinna eest võimule pääsema, sest vastasel juhul lükatakse nende omad välja ja teiste omad tulevad asemele.

Sellepärast ongi näiteks Keskerakond Tallinnas võitmatu, et nad saavad kasutada linna eelarvest palka saavaid inimesi oma kampaania pidevaks teostamiseks. Samamoodi saavad nad linna rahaga teha toredaid üritusi, ehitada kodanikele meeldivaid parke, maju, pakkuda tasuta ühistransporti. Me oleme sellega juba nii harjunud, et see on muutunud uueks normaalsuseks, kuigi tegelikult see seda ju kuskilt otsast ei ole. Kas me peame sellega lihtsalt leppima ja õpetama noortele, et nii tulebki poliitikat teha?

Täpselt sama lugu on valimiskünnise, parteide riigipoolse rahastamise ja valimiskautsjoniga. Kõik need on võimalikud vaid selle tõttu, et vaikselt oleme leppinud mõttega, et nii ongi ainus võimalus, nii poliitikat tehaksegi. See ei võimalda meil efektiivset ja õhukest riiki teha, sest iga aastaga kasvab vajadus selle aparaadi ülalpidamiseks. See on nagu vähkkasvaja ja algab just suurtest erakondadest endist ning nende loodud süsteemist.

Me kõik teame seda ja teeme näo, et nii peabki olema. Ei pea. On ka teisi võimalusi. Kui me loome uue tavalise erakonna, siis sellel pole tõesti lootust püsima jääda, sest puudub suur juurestik ehk toiduahel ja varem või hiljem poogitakse ta ühe vana puu külge, nagu juhtus näiteks Res Publicaga.

Vabaerakonna viga oligi selles, et nad tahtsid muutuda tavaliseks ja ajada asju nii nagu peab. Sellest hetkest alates polnud neid enam kellelegi vaja. Sama juhtub ka Eesti 200-ga. Varem või hiljem liidetakse Eesti 200 mõne vana parteiga või hääbub üldse, sest puudub tahtmine midagi teistmoodi teha ja eesmärk on vaid riigikokku pääseda. Uus vanamoodne partei ei veena neid, kes tahavad muutust.

Mis puutub väikeste parteide ühinemisse, siis mina isiklikult praegu ei näe selleks ei vajadust ega põhjust. Kui tuleb kokku punt inimesi, keda ühendavad mingid eesmärgid või maailmavaatelised punktid ja kes tahavad koos poliitikat teha, siis minu pärast võiks erakondi Eestis palju rohkem olla. See teeks poliitika mitmekesisemaks, otsused oleksid laiapõhjalisemad ning seeläbi targemad ning koostöödki oleks rohkem. Võiks ka seadused üle vaadata, et see võimalik oleks.

Enne valimisi oli meil mitmeid kontakte teiste erakondadega, aga lugege seadused läbi ja te leiate, et need on kirjutatud just nii, et seda koostööd ei saaks tekkida. ERE ei välista koostööd mitte kellegagi ja teretulnud on kõik toredad inimesed, kes on valmis panustama oma mõtete ning ajaga. Eriti on oodatud poliitikaeksperdid, kes pakuksid välja uusi ideid, kuidas ehitada üles uutmoodi süsteem, mis ei langeks stagnatsiooni ega tekitaks võimu ning rahva vahelist lõhet.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.