Politoloog Martin Mölder jõudis Õhtulehe artiklis "Kes on Roheliste valija?" üsna õigele järeldusele selles, et erakond Eestimaa Rohelised on liikunud väljaspool keskkonnatemaatikat oma muudes ideoloogilistes valikutes paremtsentrist üsna vasak-liberaalsesse serva.

Sotsialistlikult punaste ideedena lubasid rohelised näiteks viimastel riigikogu valimistel kõikidele kodanikele tasuta ravikindlustust, kõrgharidust, lasteaiakohti ja ühistransporti, käibemaksumäära alandamist toiduainetele, 100-eurost erakorralist pensionitõusu ja klassikalise ettevõtte tulumaksu sisseseadmist. Kusagil seal taamal kumavad ka ideed kodanikupalgast ja tasuta munitsipaalkorteritest.

Sarnased ideoloogilised valikud läbivad tegelikult ka keskkonnateemasid (näiteks taastuvenergiatootmises, transpordis, põllumajanduses), mille kandvaks punaseks ideeks on muudatuste finantseerimiskohustuste seadmine tarbijate asemel maksumaksjatele. Rahandusministeeriumi arvutuste kohaselt puudus nende valimislubadustel lausa 1,5 miljardi euro ulatuses riigieelarveline kate.

Europarlamendi valimistel toetati omakorda suuremat föderaliseerumist, ülileebet migratsioonipoliitikat, liikmesriikide vahel võlgade ümberjagamist eurovõlakirjadega ja uute majanduskriiside lahendamist laenude ja rahatrükiga.

Meie rohelised määratlevad enda valijaid seega kui avalikust eelarvest ülalpeetavaid, kuigi see erakond loodi kunagi Marek Strandbergi ajal üsna ettevõtlussõbralike seisukohtadega paremtsentrisse. Samuti on endised olulised "rohelised revolutsioonid" taandunud nüüdseks erakonda marginaliseerivale kanepi populariseerimisele.

Lätis on aga rohelise maailmavaate määratlemine läbi loodusliku alalhoiu, ehk rohelise konservatismi, võimaldanud neil tänaseni laialdast koostööd ettevõtjate, talupidajate ja regionaalsete erakondadega, mis on taganud rohelistele kuues järjestikuses seimi koosseisus ka 11- kuni 22-mandaadilise esindatuse. Rohelise ja paksu riigi vahele ei tohiks seega veel võrdusmärki panna.

Eestis on kolm rohelist erakonda?

Mölder jõudis erakondade programme analüüsides õigele järeldusele selleski, et meil oli viimastel Riigikogu valimistel sisuliselt kolm rohelist erakonda, ehk lisaks Eestimaa Rohelistele ka Elurikkuse Erakond ja Eesti Vabaerakond.

Ise hakkama saavat nutiriiki ja kogukondlikku omaalgatust väärtustav Artur Talvik lõi uue erakonna paljuski just vastukaaluna seniste roheliste maailmavaatelisele lodevusele.

Märkimisväärne on seegi, et populismi vohamise ajastul avaldasid elurikkurite valimislubadused vaid 17 miljonit eurot negatiivset mõju eelarvepositsioonile. Vabaerakond on jõudnud aga turupõhise rohelise poliitika omaksvõtuni vastutustundest ja teadmistepõhiselt.

End Tartu ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi teadurina esitleval Mölderil puudub aga tõsiseltvõetav alus väita, et kolm rohelist erakonda poleks riigikogu valimistel suutnud isegi kolme peale kokku valimiskünnist ületada.

Sellisele järeldusele saab jõuda üksnes inimene, kelle arusaam Eesti poliitilisest süsteemist piirdub kolmele erakonnale antud toetusnumbrite tagantjärele kokkuarvutamisega (4,2 protsenti).

Reaalsus on pigem see, et meie valimissüsteemi paljud komponendid moonutavad oluliselt valija tahet. Nii ei saanud näiteks suur hulk roheliste erakondade valijad anda oma häält südametunnistuse järgi, vaid kõrgest valimiskünnisest tuleneva hääle "kaotsimineku" kartuses omistati see pigem teise eelistusena mõnele kindlalt valimiskünnist ületavale erakonnale. Me saime seega ka moonutatud reaalsuse.

Eesti poliitiline süsteem on üles ehitatud domineeriva erakonna teerullipoliitika võimendamisele, sest me defineerime demokraatiat jätkuvalt sajandivanuse paradigmana kui "enamuse tahet". See enamuse tahe on justkui kättemaks alanduste ja kannatuste eest, mida oldi sunnitud taluma vähemuses elades. Ometi on need enamlased paljudes elusituatsioonides isegi vähemuses ja siis soovitakse, et siiski ka nendega õiglaselt käitutaks.

Edukates Euroopa väikeriikides nähakse ühiskonnale suuremat väärtust tõusvat just poliitilise süsteemi representatiivsuses, poliitiliste valikute mitmekesisuses ning suurema ühisosa, konsensuse ja nn õigluse valemi otsimises. Ehk oleks Eestiski aeg valimiskünnisest üldse loobuda nagu Soomes või taandada see ühele täismandaadile nagu Hollandis?

Samuti on kartellierakondade poolt välistatud igasugune koostöö suurt ühisosa omavate erakondade vahel valimisliitudena. Just see on üks põhjustest, miks me ei näinud viimastel riigikogu valimistel kolme rohelise erakonna ühisplatvormi. Eestis oleks aeg kõrvaldada seegi takistus.

Roheliste erakondade ühisosast

Ei ole niisiis saladus, et rohelised ja Vabaerakond peavad hetkel koostöökõnelusi. Koostöö esimeseks eelduseks on aga roheliste nihkumine vasakust servast rohkem paremtsentrisse. Olen  teinud ettepaneku kutsuda läbirääkimistele samuti Elurikkuse Erakonna. Miks?

Esiteks, meil kõigil on ühine arusaam euroopalikest väärtustest – inimeste universaalsetest põhiõigustest ja vabadustest, demokraatiast, võrdõiguslikkusest ja õigusriigi põhimõtetest. Me kõik oleme ühemõtteliselt ka seisukohal, et Eesti huvid on kõige paremini kaitstud just Euroopa Liidus ja NATO-s.

Teiseks on meil ühine arusaam kliimapoliitika eesmärkidest ja inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisvajadustest.

Meil on sealhulgas praktiliselt kattuv nägemus süsinikuneutraalsele majandusele ja taastuvenergiale üleminekul, energiasäästlikus elamuehituses ja linnaplaneerimises, säästva transpordi, põllumajanduse ja metsanduse kujundamisel, jäätmemajanduse ja ringmajanduse ümberkorraldamisel, plastikureostuse vähendamisel, bioloogilise mitmekesisuse tagamisel ning taimetervise, loomakaitse ja toiduohutuse kindlustamisel.

Kolmandaks on meil võrdlemisi ühine nägemus Eesti demokraatia arendamisest ja kaasavama poliitsüsteemi loomisest koos poliitilise konkurentsi avamise, poliitilise vastutuse suurendamise ja poliitilise võimu detsentraliseerimisega.

Neljandaks on meil märkimisväärne ühisosa elamise võimaldamisest ka väljaspool pealinna ehk nägemus detsentraliseeritud ja võrgustunud riigist. Meil on kõige ambitsioonikam regionaalpoliitika ning kohalikke kogukondi ja vabaühendusi usaldav arusaam ühiskonna toimimisest.

Ja viiendaks, meil on võrdlemisi ühine nägemus sellestki, kuidas tuua maailma vabakaubandus 20. sajandist 21. sajandisse.

Selleks on õiglase vabakaubanduse kontseptsioon, mille puhul on kaubandustariifid ja vaba kauplemise võimaldamine viidud vastavusse kaasaja finantsregulatsioonide, keskkonnanõuete, töötajate sotsiaalsete garantiide ning toidu ja tervisekaitse standarditega. Me taotleme sellega ausamat üleilmset konkurentsi.

Vabaerakondlaste jaoks on aga kõige olulisem väärtussüsteem, millele riiki ehitatakse. Selleks on vabadustele, omaalgatusele ja ettevõtlikkusele ning oma teadmistele ja loovusele tugineda saav kodanik, sealjuures kaugel eespool riiki, ja võimalikult õhukest riiki. Ühiskondlikku ja ärilist edu tuleks aga väärtustama hakata just ökoloogilises jalajäljes, mistõttu suuremad rohelised revolutsioonid seisavad meil alles ees.

EKRE on hetkel propageerimas harimatusel, vihkamisel ja vastandamisel põhinevat manduvat riiki. Ühtegi ühiskonda ülesehitavat ideed, rääkimata suuremast reformist, neil ette näidata ei ole. Nende eksperiment on vaid tee eikuhugi, mis läheb Eesti riigile ja rahvale seda kallimaks maksma, mida kauem see kestab.

Roheliste erakondade parlamenti jõudmisega sellist ummikseisu Eesti ühiskonna ees kindlasti poleks tekkinudki. Pendel aga võngub ja oleme kas ühiselt või eraldi järgmiste valimistega parlamendipoliitikas kindlasti tagasi.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.