Räägin lõhest, ei mitte kalast, vaid sügavikust, mis haigutab maa- ja pealinnarahva mõtlemise vahel. Räägin pealinna ja maa arusaamadest, mis on teinekord teineteisest kaugemal kui Kuu Maast.

Olen korduvalt oma kodukandis Kadrinas kogenud, et kui sajab lund, on maal kortermajade ees lausa lumelükkajate järjekorrad. Suisa rüsitakse, et kes majainimestest saab majaesised teed lumelabidaga puhtaks lükata. Normaalne – igaüks kasib oma ukseesist. Aga linnas haaratakse lumelabida asemel pigem telefon või arvutiklaviatuur, et majahoidjaid kiruda, ise lumes ukerdades.

Kui maainimene ja pealinlane peavad kokku saama, siis millegipärast eeldab pealinlane alati, et kokkusaamine toimub tema juures, pealinnas. Samal ajal võib talle ju meenutada, et tegelikult on maalt linna sama palju kilomeetreid kui linnast maale. See tõdemus aga võib pealinlast lausa ehmatada.

Kui maainimene läheb pealinnainimesele külla, siis on loogiline, et kokkusaamine toimub kokkulepitud ajal. Paraku on sama loogiline, et kui pealinna tegelased tulevad maale, siis jäävad nad alatihti hiljaks. Vabanduseks tuuakse enneolematult pikk tee ja rasked teeolud.

Kas kujutate ette, et mõni buss muudaks Tallinnas omavoliliselt marsruuti mitmesaja meetri võrra? Sõidaks näiteks peatänava asemel kõrvaltänaval. Skandaal missugune! Ja maal juhtuski nii, buss lahkus lubatud teelt. Pealinna ametnikud olid varmad selle eest karistusega ähvardama. Aga mis selgus? Selgus, et maal oli lumetorm ja tubli bussijuht viis bussis olnud koolilapsed otse kooli ette.

Või teine kole eksimus – bussijuht teeb peatusi seal, kus pole lubatud. Sellegi eest on vitsad soolas. Pealinna ametnikke ei huvita sugugi, et hea bussijuht teeb lisapeatuse mõne memmekese kodutee otsal peal, et leevendada vanaema jalavaeva. Pole ette nähtud ja asi tahe.

Pealinna ametnikud suudavad teha perearstide nimekirjades ümberkorraldusi nii, et ühe ja sama pere liikmed määratakse eri arstide juurde eri asulatesse, mille vahele jääb kilomeetreid maad.

Eks me ole maal küllalt näinud ka ehmunud näoga linnainimesi, kui nad kuulevad, et lähima pangaautomaadini on ... 20 kilomeetrit. Või et arstipunktini tuleb 30 versta. Ja et supermarketisse minekuks tuleb samuti kümneid kilomeetreid läbida ja et ka bensiinijaam pole mitte kõrvaltänavas vaid hoopis naabermaakonnas. Ning elektrikatkestus võib maal kesta ööpäeva või enam.

Jah, üks ehmatus ajab maal teist taga. Ja eks mäleta meist paljud ju seda paanikaorkestrit, mis hakkas mängima, kui ametnikke taheti kohustuslikus korras Tallinnast välja maakondadesse tööle saata. Elamine päris Eestis tundus mõnele hullemana kui Siberisse saatmine.

Nii olemegi jõudnud aega, mil linnarahvale tuleb korraldada poolkohustuslikus korras ekskursioone maale, et teataks, kuidas seal elatakse. Läinud suve lõpul pani kultuuriministeerium käima ametnike välitööd Ida-Virumaal. Aktsioon tõi linnast välja 200 ametnikku, kes ei hoidnud hiljem kokku oma imetlust kogetud maaelu kohta. Näiteks selline tagasisiside: "Minule kui ametnikule oli Ida-Virus viibimine nagu imedemaal olemine." Või teine arvamus: "Minule kui inimesele ja kodanikule andsid välitööd uue vahva ja põneva koha, kuhu kindlasti oma perega koos tagasi tulen."

Nii armas, nii vahva, et lihtsa Eesti elu kogemine võib tunduda imelise muinasjutuna. Tuleks neid imesid tänasel kurja ajal veel lisaks! Seega, kui närvid pikast nõupidamisest Toompeal krussi lähevad, tasubki korra päris Eestimaal ära käia ning head ja ilusat kogeda.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.