Niisiis, kujutleme: mees Rakveres, suure kaubanduskeskuse uksel. "Tere, mina olen Jüri Ratas, Eesti Vabariigi peaminister. Kas ma tohin teile anda voldiku meie partei valimislubadustega?"

Aga veel ei jõua Jüri Ratas voldikut edasi anda, kui tema juurde kaubanduskeskuse uksele tormab kaks turvameest. Nad kostavad kurjalt, et ole sa Ratas või Mätas, ole sa peaminister või Rootsi kunn, vahet pole! Meie kaubakeskuses on igasugune poliitpropaganda keelatud. Seega aidaa, Ratas või Mätas, meie täidame siin omanike käsku!

Kirjeldatud juhtumit pole veel toimunud, aga võib vabalt toimuda, sest Eestis on täna tõesti vähemasti kaks kohta, kus ei tohi Eesti tuleviku peale mõelda. Need on Rakvere linna veerel asuvad suured kaubanduskeskused. Pea üheaegselt leiti ostumekades, et valimistel kandideerijatel pole lubatud nende territooriumil kaaskodanikke tülitada. See olevat häiriv nii müüjaile kui ostjaile.

Niisiis, kui minu juurde tuleb kaubakeskuses pangatöötaja ja uurib, kus ma oma säästusid hoian, siis see pole tülitamine. Kui minu juurde tuleb kaubakeskuses sidefirma esindaja ja uurib, kuidas mulle parimat satelliidipaketti müüa, ka see pole tülitamine. Aga pruugib vaid tulla valimistel kandideerijal, seega inimesel, kes julgeb homse Eesti eest vastutada, vaat see on tülitamine.

Ja valimislubadused (mis on tegelikult ju homsest, paremast Eestist unistamine) – need väärtused on korraga kogunisti häiriv tülitamine! Siin pildil on midagi väga valesti!

Kaubanduskeskustes häirimisi on mitmeid. Kui ma oleksin vegan, häiriksid mind räigelt kaubakeskuste lihaletid, mida nimetaksin loomade surnuaiaks. Kui oleksin paduroheline, häiriks mind räigelt teadmine, et igal päeval turustatakse siin pakkematerjalina sadu, kui mitte tuhandeid kilosid plasti, me merede hukutajat, atmosfääri saastajat, kliima soojenemise põhjustajat.

Aga need häirimised kaubakeskuste haldajaid ei häiri. Neid ei keelata ära.

Vaadakem korraks kõiki tänaseid keelde ja takistusi, alates välireklaami piiramisest, millega peavad Eesti parlamenti pürgijad kokku puutuma. Tõesti, äkki oleme millegagi üle pingutanud.

On aga ka teisi võimalusi. Nii meenutatakse minu kodupaigas Kadrinas senini eelmisi valimisi, mil kohalikku Grossi poodi pani oma elusuurused pappkujud üles toonane maavanem, valimistel kandideerinud Einar Vallbaum. Rahvas käis üle küla Grossi poes neid pappkujusid vaatamas. Mõni napsitanud onkel astus kujuga suisa kahekõnesse. Elevust oli palju ning võitjad olid nii kandideerija kui ka kaupmees, mõlemad. 

Julgen loota, et poliitikute kaubanduskeskusest väljaviskamiseni viis Virumaal pisike meeltesegadus. Loodan, et see pole tuleviku kaubanduspoliitika ettekuulutus.

Mäletame ju veel väga selgesti aega, mil 40 kirja või Balti apelli tekste tuli salaja hõlma alt näidata, kartes karistust. Nende Eesti Vabariigi taassündi ettekuulutanud paberitega mõnda poodi minek oleks siis olnud ju lausa sulaselge enesetapp, KGB küüsi kukkumine. Kas nüüd vabas Eestis võib karm karistus ähvardada aga oma valimisprogrammi poeuksel pakkujat?

Sellist Eestit me tagasi küll ei taha. Eks ju, head kaupmehed! •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.