Kätlin Konstabel: aus silmavaade on poliitikas ja elus kõige olulisem ({{commentsTotal}})

Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut.
Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut. Autor/allikas: erakogu

Muutub, ei muutu. Kui muutub, siis kas see on hea või hoopis silmakirjalik? Valitsusse võtmine on hea, siis muutub kindlasti. Aga äkki muutub olematuks? Sedasorti arutamisi on nüüd Keskerakonna, Isamaa ja EKRE läbirääkimiste ajal kõlamas nii tava- kui ka sotsiaalmeedias ning ikka EKREga seoses. Noil arutlustel aitaks ehk selgemat sihti hoida see, kui tuletame meelde inimkäitumise seaduspärasid sarnastes olukordades, kirjutab Kätlin Konstabel.

Koalitsiooniläbirääkimiste praegune seis tuletab nimelt vägisi meelde klassikalist metsiku meesterahva taltsutamislootuse lugu. Õigluse mõttes olgu nüüd küll öeldud, et vahel on ka vastupidi – püsisuhet ja kena kodu ihkav mees loodab, et peoloomast mässuline kena neidis muutub üleöö malbeks kodukanaks. Aga jääme siin stereotüüpse variandi juurde.

Kange tahtmine

Niisiis on vallaline naisterahvas, kellel on kange tahtmine endale koju meeshing saada. Põhjuseid võib olla erinevaid. Üksi olla kuidagi ei taha ja hädaga sobib kes iganes. Võib-olla sugulased-tuttavad juba vihjavad, et ega sul see lihtsalt lähe: raske iseloom, vanus ja liiga kirju minevik. Neile vihjajatele tuleks vastupidist tõestada. Või on tarvis sõbrannast kiiremini mehele saada. Teinekord ollakse jälle majanduslikult raskes seisus ja meest oleks tarvis rahalise toe jaoks.

Olgu kuidas on, igatahes toob elusaatus vaatevälja ühe paraja pasatski. Välimus on tal esmapilgul täitsa sile, aga iseloomuga on kehvasti. Ütleb kõigile halvasti ja mõnitab meie näitsikutki. Teinekord annab ettesattujale tou ka ära ja ütleb, et nii see elus käibki – otsese jutu ja teoga peab olema. Ümberkaudsed hoiatavad mehelekippujat nagu jaksavad, et toda ära küll koju võta, rikud endal elu ära. Viitavad, et tänapäeva rohkete suhtlusvõimalustega maailmas saad ometi natuke valida, ole mõistlik. Ähvardavad, et meie sinuga enam ei suhtle, sest toda tüüpi ei saa külla kutsuda, rikub teine kõigil tuju ära. Vanem põlvkond seletab, et kui lapsed saate, siis nemad hoidma ei tule, ise peate hakkama saama.

Räägitagu mis tahes, pasatskil on üks selge voorus, mis kaalub naise silmis kõik patud üles. Ta on vallaline ja ükski teine naine teda ei taha. Seega lastakse keeruline tegelane tuppa ja sängi.

Kui varem oli naine sugulastele-sõpradele rääkinud, et tahab väärt meest, peksjat ja petjat kohe kindlasti mitte, siis nüüd on jutt teine. Et vaadake vaid, küll mees muutub kohe mõistlikuks, kui naine kodus ootamas ning kui ta peab järeltulevatele põlvedele eeskujuks olema, siis ei saa ükski enam niisama jaurata. Varsti võtame kodulaenu, vanaemal tuleb juubel ja firma perepäevadele vaja minna – küll ta õpib end viisakalt üleval pidama, ega ta loll ole.

Olukorra seletamine on raske, kuulajate ja iseendagi skepsis on suur, aga naine kogu südamest üritab. Teinekord peab kuramaaži ajal saadud sinika enne rahva ette minekut olematuks meikima või pisara ära pühkima, aga siht silme ees annab jõudu.

Ühtedele seletab, et eks ikka olda vahel bravuuri täis, tegelikult on kõigil inimestel hea süda. Et üksikutel meestel ju tähelepanu otsimise juurde käibki puhevil olek, tsirkus ja patsist sikutamine – näe loomariigiski isased lähevad vahel võimu ja tähelepanu pärast kiseldes lolliks.

Vahel läheb naisel suhet seletades närv mustaks ja siis ta kähvab teistele, et pole üldse teie asi, kellega ma pulmad teen. Mõnele sugulasele vabandatakse välja end ka nii, et ega muud ju jäänudki üle. Kasvõi luisatakse vajadusel, et mees laamendas õues nii hullusti, et kui poleks voodisse võtnud, oleks too kättemaksuks maja maha põletanud või naise lausa ära tapnud. Olgu ta siis parem kodus silma all ja kui süüa anda ja kallistada, küll rahuneb. Nii naine vähemalt loodab.

Võibolla on naisel kuskil südamepõhjas unistus ühest teisest mehest või tahaks kunagi siiski proovida päris ise elus hakkama saada, aga praegu on nii ja tuleb leppida. Võib-olla on kuskil peidus mõte, et kui mees on nii totter, siis saab kõike, mis läheb valesti tema halva loomusega seletada ja endale jääb kannatliku hea poole püüdleja maine.

Saabub argipäev

Kaks inimest pannakse paari ja saabub argipäev. Selgub, et sõrme saanud rõngas inimest ikka teiseks ei tee. Rahva umbusklikele pilkudele ja küsimustele vastates üritab naispool seletada, kui tore on abielus olla ja juurde sätib ikka ka selle muutumise-jutu. Et küll mees maha rahuneb, harjumused ei muuta kellelgi üleöö ja ega ta kogu aeg siis nii halb ka ole. Praegu on maailmas keerulised ajad ja kodus rahadega raske, kõigil ongi närvid krussis.

Vahel kestab see jutt aastaid. Mõnele usaldusväärsele sõbrannale, jah, kurdab naine rasket elu, aga vannutab kurdetut saladuses hoidma. "Ma ju ütlesin!" parastamisest tahab ta hoiduda nagu tulest.

Rõngastatud mehel pole olemine samuti kuidagi kergem. Talle käib see pidev muutmisest rääkimine tõeliselt närvidele. Kodus teki all teinekord naine küll sosistab magusalt kõrva, et armastan sind just sellisena nagu sa oled, aga tollest sosinast ei piisa.

Vanad semud ju pilkavad, et nüüd oled tuhvlialune. Kui veel ei ole, siis küll varsti selleks muutud. Seda pilget, haletsevat ja kahtlustavat vaadet taluda pole lihtne. Mõni ei taha enam koos viinagi visata, ilmaasjade arutamisest rääkimata. Ilgub hoopis kaugelt, et olgu naine kasvõi kole kui öö, näe kuidas regulaarne seks ja soe söök meesterahva taltsaks teevad. Ja külarahvas hoiab ka kogu aeg silma peal. Iga vale sammukest peavad kiuslikult meeles, meenutavad üha uuesti varasemaidki ja aina näitavad näpuga. Kui aga viisakas üritad olla, hakkab sealtki tuhvli-jutte kuulduma.

Mees teadis muidugi algusest peale, et ega tal lihtne olema saa. Üks sõber käis peale abiellumist täiesti alla, ei räägi enam üldse kellegagi ja vist lausa kaalus enesetappu. Aga mitmest teisest oli ta seevastu kuulnud, et nood just peale abiellu astumist läksid täitsa möllu täis. Sõbrad austavad, naine on vaguram kui talleke, imetleb ja peab lugu. See sisendab lootust. Peab uurima, kuidas nad seda tegid.

No ja kolmas variant on muidugi ka. Naisega suguvõsa juubelitel ja matustel käies hoida mokk maas ning naeratada. Kodus võib mingi hetkeni vait olla, aga kui ei viitsi, siis võib anda kaasale igal moel mõista, kuidas tollel on vedanud, et üldse mehele sai ja et ega nüüd teda hoopiski keegi enam taha. Kõrtsis saab aga semudele seletada, kui jube naine kodus on ja muidugi saab ka kuraasikalt uute voodisoojendajat igatsevate daamide järele vaadata. Enesekindlus, teadagi, on edu garantii ...

Selliseid lugusid, vähem ja rohkem ekstreemseid, leidub meie ümber küllaga. Ja kuni politseid pole tarvis kutsuda, siis võib öelda, et ongi inimeste enda asi, kuidas elavad. Aga sellistest suhte-jonnimistest ja muutumist tõotavatest luiskelugudest riigi tulevikuga seotud läbirääkimiste juures kuulda siiski ei taha.

Sirge selg ja aus silmavaade, ma usun kogu südamest, et neid hindavad kõik valimas käinud inimesed kirjeldatud sahmerdamisest rohkem, olgu siis maailmavaade milline tahes.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: