Epp Alatalu: Lennart Meri, vanaisakuju ({{commentsTotal}})

Lennart Meri ja Epp Alatalu Kukruse mõisas 2000. aasta sügisel. Ingmar Muusikuse foto Epp Alatalu erakogust.
Lennart Meri ja Epp Alatalu Kukruse mõisas 2000. aasta sügisel. Ingmar Muusikuse foto Epp Alatalu erakogust.

President Lennart Meri vaatas oma 70. sünnipäeva tähistamise kava, kriipsutas enamiku tegevustest maha ja ütles, et ta tahab Mati Kaalult Tallinna Loomaaiast ühe elevandi rentida ja elevandi seljas Tallinna Raekoja platsile sõita, meenutab aastatel 1998-2001 presidendi kantselei pressinõunikuna töötanud Epp Alatalu.

Kui ma Eesti Ekspressile oma Kadriorgu tööle asumist pidin 1998. aasta alguses põhjendama (Ekspressi toimetuses arvati muide, et sain sinna tänu sellele, et kirjutasin Postimehe jaoks loo, kuidas Helle Meri jõuluks ise verivorste topib), vastasin ma, et president oli mulle justkui vanaisa moodi. Nii nagu oma vanaisadelt, olen ka Lennart Merilt palju õppinud, tema teadmisi püüdnud meelde jätta ja mõni harv kord saanud talle nõuandja olla. Rääkisime sageli Nõmmest ning arutasime, kas tema Pilviku liivik on kõrgem kui meie Seljaku liivik, või äkki siiski on ühekõrgused.

Kuidagi läks nii, et ma oma tööga Kadriorus katkestasin tava, et üks pressiesindaja on ametis ühe aasta. Aga võib-olla olid rutiinid muutunud, ja võib-olla mulle eelnevate ametikandjate kui noorte meestega võttis president rohkem kärkida. Igatahes olid need neli aastat mu tööelus järeletegematud.

Minister Meri

Esimest korda sattusin ma Lennart Meriga koos tööle aastaid varem. Nägin tema suhete loomise ja hoidmise oskust, kuidas avar silmaring ja raamatute lugemine, reisimine kodust kaugele ning keelteoskus aitavad pea igal teemal.

11. novembril (kell 11) aastal 1991 asusin tööle välisministeeriumis Põhjamaade büroos ning üks esimesi ülesandeid oli saata ministrit visiidil Norras. Ministri visiidi kavas olid suhete loomine, aukonsulaadi avamine ja Eestisse investeeringute saamine.

Eestis oli keeruline olukord, autokütust ei olnud saada ja üsna samaaegselt Nestega oli siia kütusemüüki korraldama tulemas Norra Statoil. Läbi oma Rootsi tütarettevõtte asutati siin esimene 100 protsenti väliskapitalil põhinev ettevõte Eesti Statoil.

Statoilil oli keeruline saada Tallinnas maatükki, kuhu bensiinijaam ehitada. Linnapea Hardo Aasmäe oli ettevõttele teada andnud, et krundi saamise eeldus oli tema osalus ettevõttes. Kas see oli tõsi või halb või ebaõnnestunud nali, kuid igatahes tõi see kaasa paraja kriisi ja Norra teatas, et nad toovad oma ettevõtte Eestist ära. Seda nimetas Eesti visiidil ka Rootsi välisminister.

Tänu Eesti Statoili juhtidele ja ka meie toonasele aukonsulile oli välisminister Merile lepitud kokku kohtumine Statoili presidendi Harald Norvikiga. Statoil asus Stavangeris ja Statoili roll oli Norras juttude põhjal nii tähtis, et kui Norra peaminister Gro Harlem Brundtlandil oli Statoili juhiga vaja kohtuda, siis kohtuti Stavangeris, mitte pealinnas Oslos. Eesti välisministril oli aga ajalooline võimalus, et Statoili president kohtus temaga Oslos.

Minister Meri alustas kohtumist, millel osalesime Alar Olljum ja mina välisministeeriumist ning Eesti aukonsul, vestlusega Sigrid Undseti teoste tõlgetest eesti keelde. Ja seejärel rääkis ta teistest Norra kirjanikest ka. Siis sellest, et Teise maailmasõja esimene ohver oli Norras langenud eestlane ja siis selle vastastikuseks aruteluks kujunenud vestluseks Statoili teemal palus minister (sõnadega: "väikesel tublil tüdrukul siin minu kõrval") rääkida Statoili murede lahendusest Eestist ja sellest, kui väga on vaja, et Statoil oma kütusejaamadega ikkagi Eestis alustaks. Ma siis kasutasin lühidalt neid jutupunkte, mille olin ministrile ettevalmistanud.

Selliseid tähelepanelikke, vestluskaaslast haaravate sissejuhatustega kohtumisi oli rohkem kui kümne aasta jooksul palju. Ja enamasti oli tulemuseks see, mis Eestile hea. Ka tookord, sest Statoil jäi Eestisse.

Pildile püüdmine

Ajakirjanikuna saatsin presidenti riigivisiitidel Lätis, Leedus, Rootsis. Teinud pilte visiidist ja saanud neid ajalehte, näiteks 1997. aasta augustis oli Postimehe esilehekülje pilt presidendist Rumšiške potilöövis Vilniuse ja Kaunase vahel. Selle pildi saamine Postimehe Tallinna toimetusse oli imeline, Eesti saatkonna autojuht viis filmirulli(!) diplomaatilise postiga Estonian Airi lennukile ja Postimehe Tallinna toimetuse autojuht tõi selle fotolaborisse, kus Peeter Langovits õige pildi ilmutas ja Tartusse saatis. Millised ajad! Tehnilised võimalused olid võrreldamatud tänastega, aga lehed ilmusid ja uudised olid värsked.

1996. aasta riigivisiidil Lätti päästis president Meri mind Läti julgestuspolitseinike käest, kes haarasid mul käest ja tõmbasid eemale, sest olin Eesti presidendile liiga lähedal olnud. Kui Läti ajaleht poleks sellest kirjutanud, poleks see ka meeles.

Kadriorgu, põlispuude alla

Lennart Meri kutsel asusin tööle presidendi kantseleis 1998. aasta 2. jaanuaril. Läksin aastaks, sest nii oli kombeks. Pressinõuniku töölt aga lahkusin ma hiljem, kui president Meri riigipea ametist.

Need olid 1 400 täiesti eriilmelist päeva, tagantjärele kiirelt mõeldes tunduvad kõik hetked heldimist väärt, kuid eks palju oli õppimist: kannatlikkuse õppimist, enesekehtestamise õppimist ja igas asjas rõõmu leidmise õppimist. Õpetajaks ikka Lennart Meri, aga püsimajäämise eest selles ametis tänan ja kiidan Kaja Taela, kelle õpetussõnadele mõtlemine ei lasknud norutama jääda. Ning töö president Lennart Meri kantseleis on ühendanud sõpruskonna, kes kõik võib-olla samal ajal ei ole koos töötanud, kuid üheshingamise harjutused olid neil selged: "Kantselei teeb ära!"

Ajalooga on nii, et mida aeg edasi, seda rohkem näen ja loen, kes kõik on toredate tegude taga, vähemalt enda arvates. Jagan siinkohal mõnda meeldejäänud seika Kadriorust.

Air Force the Only One

1998. aasta 13. mail algatati Eestis aastatel 1939-1991 toime pandud inimsusevastaste kuritegude uurimiseks rahvusvaheline komisjon, mis on tänaseks kasvanud Eesti Mälu Instituudiks.

Tol päeval sõitis Lennart Meri koos töösse kaasatud Ameerika Juudi Komitee esindajate, rabi Andrew Bakeri ja Nicholas Lane'iga Riiga, kohtuma ka Läti ja Leedu juhtidega, et inimsusevastaste kuritegude uurimisele suuremat tuge ja tähelepanu saada. Riiga lennati kaitseväe lennukiga, mille väiksuse kohta küsinud Ameerika külalistele selgitasin, et see ei ole meie presidendi lennuk. Meie presidendil ei ole Air Force One'i. Meil Eestis on Air Force the Only One. Nii tookord vist oligi.

70. sünnipäev läheneb

Millalgi jõuluaja eel sain kantselei iganädalasel koosolekul ülesande, et just mina pean presidendiga rääkima ja uurima, kuidas president soovib Lennart Meri juubelisünnipäeva tähistada. Mul oli kasutada varasemate aastate 29. märtsi päevakavad, kus olid kirjas ametlikud kohtumised, õnnitlused ja ka avatud uksed Kadriorus. Aga ikkagi 70. sünnipäev!

President vaatas seda kava, kriipsutas enamiku tegevustest maha, vaatas mulle otsa ja ütles, et ta tahab Mati Kaalult Tallinna Loomaaiast ühe elevandi rentida ja elevandi seljas Tallinna Raekoja platsile sõita. Käsundusohvitser Jaanus Elvrele reserveeris ta koha elevandi londil. Ja teema kuulutati lõpetatuks, sest aega oli veel ligi neli kuud ja kes siis nii vara ettevalmistusi tegema hakkab.

Aga täna 20 aastat tagasi oli Kadrioru loss ja sünnipäevaõnnitluste raamat Suursaadikute saalis külalistele avatud varahommikust õhtutundideni. Eesti Meestelaulu Seltsilt kõlas äratuslaul ja presidendikantselei asukaks sai lambakoerakutsikas Mathias Rust.

Samal päeval esitles Rahvusraamatukogus Lennart Meri ühe lemmikajalehe, Neue Zürcher Zeitungi kauaaegse poliitikavaatleja Andreas Oplatka raamatut "Eestile elatud elu", see oli saksakeelne. Mul vedas selle raamatuga, selle Ilmamaas ilmunud eestikeelse tõlke kaanepaberile sai minu tehtud foto Lennart Merist.

Täna 20 aastat tagasi oli esmaspäev. Vaatamata sellele oli Kadriorus palju külalisi ja eriti palju tuli rahvast riigipead õnnitlema Raekoja platsile. See oli olümpiasangarite vastuvõtmise vääriline kogunemine, linnarahvale pakuti välikatlast kohvi ja lavakunstikooli tudengid laulsid Elmo Nüganeni juhatusel oma versiooni Tuljakust, praeguste poliitiliste sõnumite virvarris tasub see Euroopa Liiduga liitumisele pühendatud lauluversioon üles otsida.

Tagasi vaadates kantselei ajale selgub, et iga päeva kohta tuleb pressiteade, lisaks kõned, avaldused ja visiidid. Milline tempo! Sünnipäeva eel jäävad näppu pildid ja üleskirjutused, presidendi parandustega pressiteated ja kirjapõhjad. Tulevad meelde noomimised ja kiidusõnad.

Ja samuti jääb näppu paar Heiki Ernitsa pilti ristiga gloobusest. Sest ükskord päris ametiaja lõpus helistas president ja palus, et tal on vaja Heiki Ernitsa joonistatud pilti, kus gloobusele on rist joonistatud. Et originaal on kaduma läinud. Käisin siis kunstniku juures ja mõne aja pärast sain paar uut originaali. Aga need ei olnud täpselt need mis vaja ja nii need pildid mulle täpselt täidetud või täitmata jäänud loomingulisi ülesandeid minu arhiivis meenutavadki.

Olen tänulik!

Epp Alatalu ja aastail 1994-1995 Lennart Meri pressiesindaja olnud Indrek Treufeldt meenutasid Merit "Ringvaates":

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: