Toomas Sildam: Uute ministrite kaalumine ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Toomas Sildam.
Toomas Sildam. Autor/allikas: Anna Aurelia Minev

Kuigi riigikogu valimised võitnud Reformierakonna esimees Kaja Kallas ei saa 15. aprillil parlamendi toetust valitsuse moodustamiseks, ei ole hõlpu ka peaministrina jätkaval Jüri Ratasel, kes kõnnib oma uue valitsuse mitme ministrikandidaadiga kõikuval pinnal, presidendi pilk kuklasse puurimas, kirjutab ajakirjanik Toomas Sildam.

Ukraina tööjõud on Eesti majanduse hukatus ja meie ettevõtjad otsivad halvasti, kui nad ei leia kohapealt tööjõudu, kritiseeris EKRE esimees Mart Helme 9. aprilli intervjuus ERR-ile.

Tema on Jüri Ratase teise valitsuse siseministri kandidaat.

Selle peale põrutas 1500-pealise lüpsikarja omanik, Viljandimaa põllumajandusettevõtte  Mangeni PM juht Meelis Venno: Helme jutt näitab, et poliitik on päris-elust väga kaugele jäänud ega tea, mis väljaspool Tallinna sünnib. Ka Venno kasutab hooajaliselt Ukrainast pärit töötajaid.

Kui Mart Helme heitis ettevõtjatele ette, et nad kas ei soovi või ei suuda maksta meie inimestele normaalset palka ja tassivad siia orjatööjõudu, siis Meelis Venno maksab ukrainlastele täpselt sama palka nagu kohalikele. Kui härra Helme tahab lüpsma tulla, siis ta on teretulnud, tulgu koos poja Martiniga, rahandusministri kandidaadiga, lehmad ootavad, pöördus ta uue tõenäolise siseministri poole.

Seepeale sekkus president Kersti Kaljulaid. Riigipea tegi laupäeval üllatuskäigu Meelis Venno loomafarmi, tõmbas valge laudakitli üll, kohtus ettevõtjate ja töötajatega. Ta ütles, et peab neist väga lugu, sest paljuski just sellistel inimestel ja ettevõtetel püsib elu Eesti maapiirkondades.

See oli avalik kindaheide EKRE-le, kellega Keskerakonna ja Isamaa juhid kirjutasid alla uue valitsusleppe. President Kaljulaid jättis küll minemata tänasele "Kõigi Eesti" kontserdile Tallinna Lauluväljakul, et enda sõnul mitte sattuda väga sügavale kaevikutesse, kus ühel pool on EKRE toetajad ja teisel pool EKRE oponendid. Aga vaidluses Ukrainast pärit tööjõu üle valis ta poole.

EKRE ründas ka kohe vastu. Rahvuskonservatiivide uudisteportaal võttis kogu loo kokku nii: president Kaljulaid õnnistas sisse võõrtööjõu sisseveo, Helmede ja kogu EKRE sopaga ülevalamise ning see, et Meelis Venno on tubli põllumees, olevat kolmandajärguline – tähtis on, et president sekkus poliitikasse globalismi poolel.

Edasi saab näha, mis juhtub, kui Kaljulaid teeb Jüri Ratasele ettepaneku valitsuse moodustamiseks ja kohtub uue kabineti probleemsete või tundmatute ministrikandidaatidega. Lubas ju president raadiointervjuus ERR-i Mirko Ojakivile, et kohtub kindlasti nendega, kelle plaanidest ta kas ei saa aru või midagi ei tea. Kes oskab sõnade taha vaadata, näeb siin üksjagu hinnangut.

Uute ministrite kaalumine, võiks olla nende kohtumiste selgitus.

Kujutagem seda korraks ette. Siseministri kandidaadi Mart Helmega räägib president "süvariigi" ja selle toetatud mõjuvõrgustiku võimalikkusest või õigemini võimatusest. Maaeluministri kandidaadilt Mart Järvikult uurib tema sotsiaalmeedia kahtlastest postitustest, Euroopa Liidu põllumajandustoetuste läbirääkimiste olulisusest ja uue ministri soovist taastada 1930-ndate Eesti maaelu (muide, suvel 1939 töötas siinsetes taludes 4756 poolakat, põhjuseks inimeste lahkumine maalt ja sellest tingitud süvenev tööjõunappus). Rahandusministri kandidaadi Martin Helmega on kohane võtta teemaks konservatiivne eelarvepoliitika. Väliskaubanduse ja IT-ministri kandidaadi Marti Kuusikuga on paslik kõneleda tolle kahtlustest e-valimiste suhtes. Välisministri kandidaadi Urmas Reinsaluga võib arutada, kas ja kuidas saaks Eesti välissuhtlust kahjustamata lahus hoida sise- ja välispoliitika ning küsida, kas ja millal läheks uus minister valitsusse kirjaga ÜRO peasekretärile, mis lahjendaks Eesti mõned kuud tagasi antud toetust ÜRO ränderaamistikule.

Kui nende vestluste käigus satub kellegi sobivus ministri ametisse küsimärgi alla, on põhiseadus presidendi käed sidunud – peaministri esitatud valitsus tuleb riigipeal ametisse nimetada. President Lennart Meri proovis kord põhiseadusest suurem olla, kui ta jaanuaris 1994 lükkas tagasi peaminister Mart Laari ettepaneku vabastada ministri kohalt Toomas Sildmäe ja nimetada ministriks Heiki Kranich. Lõpuks pidi isegi iseseisvuse taastanud Eesti esimene riigipea Lennart Meri end põhiseaduse järgi painutama – Sildmäe sai ametist priiks ja Kranich paika.

Kui Kersti Kaljulaid nüüd pärast kohtumisi ministri kandidaatidega nad kõik ametisse nimetab, hoolimata isiklikust arvamusest ja osa avalikkuse ootusest, tunnistab ta oma allkirjaga Jüri Ratase esitatud kandidaadid valitsuskõlbulikeks.

Muidugi saab president seejuures meile öelda, mida ta kellegi vaadetest ja senistest väljaütlemistest arvab. Ainult et, siis on ta ikkagi just nendes kaevikutes, kust püüdis "Kõigi Eesti" tänasele kontserdile mitteminekuga välja saada, ta on juba sekkunud ja poole sammu pealt tagasi astuda ei saa.

President, kes on riigikaitse kõrgem juht ja kes esindab Eestit rahvusvahelises suhtlemises, on alati – olgu ta nimi Meri, Rüütel, Ilves või Kaljulaid – pidanud heaks tooniks, et valitsust moodustav erakonna esimees arutab enne avalikkuse ette minekut temaga kaitse- ja välisministri kandidatuuri, lisaks teatab ka uue sise-, justiits-, rahandus- ja majandusministri võimalikud nimed. Kõik need ministrid kuuluvad koos peaministri ja parlamendi esimehega riigikaitse nõukogusse, mille president vajadusel kokku kutsub.

Kuidas see toimus KEI valitsuse – Keskerakonna, EKRE, Isamaa koalitsiooni – kokku leppimise ajal, pole teada.

Igatahes vaatab Jüri Ratas seda kõike murelikult. Tema tee oma teise valitsuse ametisse astumiseni on konarlik. Ja on veel vähemalt kaks nädalat minna, ilmselt 29. aprillini, enne kui tema uued ministrid riigikogu ees ametivande annavad.

Toimetaja: Toomas Sildam

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: