Kas tegemist oleks põhiseadusliku kriisiga, kui president tõmbaks peaministrikandidaadi poolt esitatud valitsuse nimekirjas mõnele nimele punase joone peale?

See oleks pretsedent, mitte kriis. Valitsus alustab sellisel juhul mitte täieliku koosseisuga. Selles ei ole midagi dramaatilist, sest peaministril on võimalik oma korraldusega määrata ministrite asendamise korra. Samamoodi toimub see siis, kui riigikogu avaldab ministrile umbusaldust. Umbusaldatud minister vabastatakse ametist viivitamatult . Sellisel juhul paneb peaminister oma korraldusega tema ülesanded mõnele teisele ministrile kuni uue ministri ametisse nimetamiseni.

Kas presidendil on üldse õigus ministri sobivust kaaluda või on ta kummitempel?

Kui president oleks rahva poolt valitud (nagu koalitsioonilepingus pakutud), siis ta peaks "rahva tahtele" toetudes valitsuse moodustamisel aktiivselt kaasa lööma.

Parlamentaarses riigis aga president ei osale valitsuse moodustamisel. Seetõttu puudub tal üldjuhul õigus ministri kandidaati tagasi lükata näiteks poliitilistest veendumustest lähtuvalt.

Kuigi seadus ei sätesta ministri kandidaadile nõudeid, siis ei tähenda see, et presidendil ametisse nimetamisel üldse kaalumisõigus puudub.

See tuleneb vabariigi presidendi rollist põhiseaduse valvurina ja ametivandest "täita ustavalt oma kohuseid kõigi oma võimete ja parima arusaamisega Eesti rahva ja Vabariigi kasuks" . Seetõttu on õigus erandlikel asjaoludel jätta nimetamata ministriks näiteks isik, kes ei ole Eesti Vabariigi kodanik, kelle suhtes on süüdimõistev kohtuotsus või kes on ohuks Eesti julgeolekule.

Kui presidendil ei oleks õigust sellist kandidaati tagasi lükata, siis ta rikuks ametivannet, kuna sellise kandidaadi ministriks nimetamine ei ole Eesti rahva ja vabariigi kasuks.

Kuigi seadus ministrile nõudeid ei sea, on iseenesestmõistetav, et minister peab olema kõrgete kõlbeliste omadustega ja ministritööks vajalike võimetega. Selle väljaselgitamiseks võiks riigikogus korraldada ministrikandidaatide avaliku kuulamise nagu on pakkunud Riigireformi sihtasutus. Selleks ei pea ilmtingimata seadust muutma, vaid see võiks saada poliitilise kultuuri lahutamatuks osaks.

Artikkel põhineb Allar Jõksi Facebooki-postitusel ja on avaldatud autori loal.