Andrii Slavõtš on üks kolmest Ukrainast pärit noormehest, kes saabus Eestisse selle nädala kolmapäeval. Eestis on ta töötamas kolmandat aastat. Ta on tulnud siia Eesti suurima maasikakasvataja Helen Kaskema kutsel, kes vajab igal aastal hooajatöötajaid maasikate istutamiseks ja korjamiseks. Sel aastal plaanib ta saaki korjata 24 hektarilt, mis tähendab, et hooaja tipus on vaja suurel hulgal töötegijaid, keda ta Eesti tööjõuturult pole senini leidnud.

"Eelmisel suvel näiteks inimesed, kes üritasid läbi saada eestlastega, kohalikega, ütlesid, et rohkem nad seda ei ürita, selle pärast, et liiga palju oli rannailmasid, siis tahetakse korraga puhata. Aga kui on vaja, et mingi kindel arv inimesi kogu aeg töötab, sõltumata nädalapäevast, siis on see kurgikasvatus või maasikakasvatus, siis on juba probleem, juba on kahjud," rääkis Kaskema.

Eestis on küll üle 33 000 töötu, puudu on aga inimestest, kes tahaks elada ja teha tööd regioonides.

"Põllumajandus ei tõmba kuidagi kohalikke noori. Võib-olla muudes piirkondades on see lihtsam, aga me oleme aastaid hädas olnud," nentis Kaskema.

Samas tõdetakse töötukassas, et tegelikult on inimeste huvi hooajatöö vastu kasvanud, mistõttu on ka tööandjatel töötegijaid järjest lihtsam leida. Arvestada tuleb aga sellega, et hooajatöö ei sobi igale ühele.

"Hooajatöö nõuab inimeselt päris palju, võib-olla ta peab olema kodust eemal, võib-olla ta peab käima kaugemalt, nii et kõik inimesed teps mitte ei taha elada siis Eestis teises otsas, elada võib-olla natuke teistes tingimustes, elada teistega koos," kommenteeris töötukassa Tartumaa osakonna juhataja Jane Väli.

Vähem oluline pole ka see, et inimeste ootused ja tegelikult pakutav töötasu on erinevad.

"Nad otsivad, et see töötasu oleks suurem kui nende põhi töötasu. See on vale ootus. Hooajatöö on tavaliselt ikkagi väiksem kui põhitööd tegeva inimese põhitöötasu," rõhutas Väli.

"Kui me ka vaatame neid tänaseid ametikohti, mida need kolmandate riikide töötajad täidavad, need ei ole tegelikult selliseid kohad, kus oleks hord kohalikke ootamas, et sinna tööle saada. Pigem on need sellised tööd, mida me ise enam ei taha teha, delegeeriks kellelegi teisele. Mida jõukamaks me saame, seda suuremaks see surve suureneb. Täna on, jah, natuke paradoksaalne olukord, eestlased on Soomes või Norras ja meil on ukrainlased nende asemel, aga ma ütlen, just tsüklilised arvud, kus me räägime ajutisest tööjõust, siis on raske ikkagi mingit probleemi näha ühiskonna vaatevinklist, me ei räägi mingisugustest probleemidest inimeste integreerimisest, tegemist on ju ajutise tööjõuga," selgitas SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor.

Nii kasutabki Kaskema alates 2014. aastast Urkaina tööjõudu. See aasta tuleb siia hooaja tipuks läbi otsekontaktide 140 ukrainlast, kellele makstakse miinimumpalka.

"Ukrainlaste jaoks on siin väga hea võimalus õppida selle töö tegemist ja samas raha teenida, sest meil Ukrainas pole võimalust teenida sellist palka nagu siin. Et te mõistaksite, siis mina teenin siin kahe tunniga sama, mis Ukrainas terve päevaga," selgitas hooajatöötaja Slavõtš.

"Nad tahavad tööd teha, nad tulevadki Eestisse tööle, nad ei lähe laulupeole, nad ei lähe randa mitmeks päevaks, nad tahaks teha veel rohkem tööd, kui anda on, nad tahaks teha ka pikki päevi, ilma puhkepäevadeta, aga neid me peame nendele ikka ise sundima," tunnistas OÜ Kindel Käsi omanik Kaskema.

Põllumajandusettevõtete mureks on aga see, et maapiirkonnas ei ole piisavalt võtta haritud loomakasvatajaid ega põlluharijaid, mistõttu ongi hakatud vaatama Ukraina tööjõu poole.

"Ma saan Ukrainast võtta tööle kvalifitseeritud kaadrit, mida meil Eestist paraku enam kuskilt võtta kuskilt ei ole. Ukraina tööjõule me maksame täpselt samasugust palka nagu Eesti tööjõulegi. Kõik on ametlik ja täna keskeltläbi Kaska-Luiga OÜ kätte saadav ehk neto on 1380 kuni 1400 eurot," ütles Kaska-Luiga OÜ omanik Avo Kruusla.

Kokku on Põlvamaal 1000-pealist lüpsikarja kasvatavas Kaska-Luiga farmis tööl üle poolesaja inimese, kellest seitse on Ukrainast.

"Tulin Eestisse sellepärast, et siin on palju kõrgemad palgad ja rohkem erialast tööd. Siin on kõik hästi, kõik rahuldab, teen tööd, mida armastan," ütles Kaska-Luiga OÜ farmi juhataja Haltšenko.

"Ukrainast tulnud töötaja on Eesti riigi jaoks sõna otseses mõttes kuldlehm. Nendel maksustamine hakkab null eurost, tulumaks. Kui ettevõtja maksab nende pealt sotsmaksu pluss töötukindlustuste, solidaarsuse, kõik juurde, aga vähemalt need inimesed pole kunagi kasutanud ei arstiteenust, ei sotsiaalteenust, nad ei võta haiguslehti. Ütleme, et see on riigi jaoks ikka korralik maksulaekumine," juhtis Kruusla tähelepanu.

Suurim töökätepuudus on ehitussektoris, mis hetkel on Mihkel Nestori sõnul paremal järjel kui aastatel 2007-2008.

"Mõeldes tagasi ajale 2007-2008, kas me tahame, et iga neljas Eesti mees läheb ehitusse tööle, kui meil on selline ajutine kasv ehitussektori nõudluses. Tõenäoliselt ei ole see soovitav lahendus. Ma arvan, et sellistes just tsüklilistes harudes nagu ehitus seda on, on kindlasti hästi vajalik, et meil oleks võmalik inimesi välismaalt appi võtta," rääkis SEB majandusanalüütik Nestor.

Kui läheb aga ikkagi nii, et Eestisse ei saa enam võõrtööjõudu tuua, kas siis me saaks ise kõik oma töö ära tehtud?

"Me juba Tallinnas näeme, kui palju on kullerteenust, inimesed ei viitsi ise süüagi teha, toit tuuakse koju kätte, noh, kes siis toovad? Arvestades jällegi meie seda kohalikku tööjõu olukorda, siis üleliia palju selliseid inimesi pole, kes viitsiks seda teha. Tõenäoliselt inimesed, kes on harjunud Norras tööl käima, et nad kõik Eestisse tuleksid, on väheusutav," nentis majandusanalüütik Nestor.